ookeani vaatega majas..

Paistab, et sel korral on meil ööbimiskohaga hästi läinud. Või kui järgi mõelda, siis isegi väga hästi. Siinne elamine on muljetavaldav pärast järjekordseid hosteliöid. :) Ja muidugi on kiiduväärt ka asjaolu, et meil on siin internet ning oleme järgneval nädalal siiski tsivilisatsiooniga ühenduses.
Oleme nüüd siis 370 km Perthist põhjapool Dongaras (võite kaardilt järgi vaadata); ikka päris pikk sõit on seljataga. Tegu on siis rannikulinnaga ja meie elukoht on täiesti ookeani ääres. Oleme kolmes kõrvuti majas, kus igas on kaks magamistuba (meil siis king size voodiga); lisaks magamistubadele on meil siin ka elutoa nurgake televiisori ja korvmööbliga; ei puudu ka söögitegemisvõimalus ja loomulikult pesuruum ja tualett. Kõik vajalik on olemas ja kõik on vägagi viimase peal!
Ja mis minule siin kõige rohkem meeldib?! Seesama ookean. Nimelt oleme siin sõna otseses mõttes ookeani ääres. Meie majakesest välja astudes on ookean kohe ukse ees. Läbi selle sama klaasukse avaneb imeilus vaade. Homme saame näiteks nautida päikeseloojangut ookeani. Usun, et see saab pärast pikka ja väsitavat tööpäeva lihtsalt vaimustav olema.
Reis siia oli meil aga ka täiesti omapärane. Ma polegi veel kirjutanud, kuidas siin tööle ja Perthi oleme liikunud. Nimelt on meid üsna suur seltskond, kes seda vahet sõidab (lisaks minule ja Toomasele kolm eestlast, kes siin juba üsna pikalt töötanud on ning lisaks neile kaks tüdrukut: üks inglane ja eelnevalt üks sakslane, nüüd on sakslase asemel veel üks eestlane). Ja sõidame me seda teed alati kõik koos seitsmekesi tavalises universaalkerega autos, kus on kohti küll kaheksale, kuid viimane kolme inimese rida on mõeldud pigem kuni 3-aastastele lastele. Selleks, et me kõik ära mahuksime, on enamik kottidest kinnitatud katusele ja nii me siis rändamegi. :)
Tänasel reisil, mis oli tunduvalt pikem kui eelmised, tegime ka mõned vahepeatused ning ühes peatuspaigas kõndisid emud tee ääres. Et siis natuke wild life'i ka. Ja muide (Kadrit kindlasti huvitab): jah, me oleme nüüd kängurusid näinud! Küll mitte väga lähedalt, aga eelmise tööpaiga lähedal hüppas neid hommikuti ikka üsna palju ringi. Lisaks sellele olid pea kõik põllud nende hüppejälgi ja pabulaid täis. :)
Nüüd vaatame aga, kas saame miskit hamba alla ja siis peatselt tuttu ära ka, sest hommikul ootab meid jälle äratus ilmselt kella viie või poole kuue ajal.

Kõike paremat!
I'll write soon!