Pinnacles - Kalbarri - Shark Bay World Heritage Drive

Selleks korraks on siis see lühiku puhkus läbi saanud. Reis oli vaimustav ning mäletused nendes hingematvatest vaadetest jäävad kauaks meiega. Hing sai kosutust ning täna tagasi tööl olles polnudki olukord kõige hullem. :)
Nüüd siis aga pisut meie pisikesest rännust...

Alustasime oma retke reede hommikul. Esimeseks peatuseks oli Pinnacles. Imetabane koht, kus kivid otsekui ei kusagilt liiva seest üles oleksid kerkinud. Nende tekkimislugu on küll üsna pikk ja isegi mõistetav, kuid neid tohutuid kive suurte avaruste peal näha oli üsna uskumatu. Mõned kivid olid pisemad, mõned suuremad, kuid neid oli tohutult. Selles kõrbepiirkonnas sai sõita 4 kilomeetrise ringi autoga ning seda sõites võis igas suunas näha vaid kive.

Olles selle koha ära näinud võtsime ette tee Kalbarrisse, mis oli meie järgmiseks peatuspaigaks. Muide vahemaad siin Austraalias on ikka hoopis teised, mis Eestis. Kui kodus on sõit Tartust Tallinnasse pikaks ettevõtmiseks, siis siin asus meie esimene vaatamisväärsus kuskil 200 kilomeetri kaugusel kodukohast. Kalbarrisse jõudmiseks pidime läbima lisaks ligikaudu 350 kilomeetrit ning meie viimane sihtpunkt oli Kalbarrist omakorda 400 kilomeetri kaugusel.
Teeolud Austraalias on üsnagi head võrreldes Eestiga, kuid sõites peab siiski olema vägagi tähelepanelik. Kuna enamik neid maanteid läbib suhteliselt asustamata piirkondi, siis on teele hüppavad kängurud üsna tavaliseks nähtuseks. Ka autod ei pea tihtipeale neid pikki vahemaid vastu ning purunevad rehvid on samuti täiesti tavapärased. Kui päris aus olla, siis võis neid pikkadel teedel näha nii mõndagi autolt löögi saanud känguru või papagoid, lisaks sellele olid teeääred täis purunenud autorehve.
Kalbarri, meie teine peatuspaik, oli lihtsalt imeline. Mul on isegi keeruline leida sõnu selle kirjeldamiseks, sest Eesti keeles ei paista seda päris õiget sõna olevat (ei tea, kas minu suurepärane keelekasutus on tõesti juba nii rooste läinud). Parim sõna selle paiga kirjeldamiseks paistab olevat amazing. Selliseid vaateid, mida seal nägime, olen ma harjunud nägema vaid pildiraamatutes ning enamasti tunduvad need ebareaalsetena. Sel korral õnnestus meil seda muinasjutumaad aga oma silmaga näha.

Kui päris aus olla, siis arvan ma, et oleksime pidanud selle koha avastamiseks varuma tunduvalt rohkem aega, kui me seda sel korral ette nägime. See metsik asustamata rahvuspark on oma olemuselt lihtsalt nii erakordne, et oleksin iga kell valmis seal veetma tunduvalt rohkem tunde, et läbida pikad matkarajad. Eriti erakordne võib see koht olla kevadel, sest siis peaks terve see park õitsema.. Otsustasime Toomasega, et kui keegi plaanib meiega tuleval aastal siin Austraalias ühineda või meid siin lihtsalt külastada, siis viime need inimesed seda kohta avastama. Olen kindel, et see elamus oleks seda väärt. Nii et võtke end aga järjekorda ja hakake plaane tegema, et oma silmaga kõik need kohad üle vaadata.
Viimaseks suuremaks ja tähtsamaks eesmärgiks oli meil jõuda Monkey Mia'sse, mis on siis üks koht Shark Bay world heritage road'il. Shark Bay on üsna suur piirkond, mis on siis looduskaitse all ning mille eluolu püütakse säilitada nii nagu ta on, sest selles piirkonnas elavad loomad, keda mujal väga ei leidu. Ning nagu nimigi ütleb, on see piirkond koduks üsna paljudele haidele. Mind hirmutas ikka üsna ära, kui üks esimesi tüdrukuid, kes meile kohalikus linnas vastu jalutas oli ilma käeta. Uskumatu, et inimesed julgevad ujuma minna, kuigi teavad, et piirkond kubiseb haidest, seda enam et ta kubiseb haidest, kellele meeldib ka madalates vetes pesitseda. Samas, arvestades asjaolu, et ilmad on kuumad ja jahutust on vaja, siis ei hoidnud see teadmine ka meid veest eemale.
Denham oli niisiis üks esimesi kohti, kus me reaalselt snorgeldasime ning veealust maailma avastasime. Päris vahva on näha erinevaid mereelukaid oma elu elamas. Snorgeldamine hakkas mulle ikka väga meeldima ning juba praegu arutasime, et järgmisel korral peaksime ette võtma reisi Coral Baysse, kus pidi olema palju rohkem elu, mida jälgida.
Loomulikult nägime ära ka need kuulsad delfiinid, kellest Monkey Mia'ga seoses alati räägitakse. Väga häid pilte me neist küll ei saanud, kuid elamus omaette oli see sellegi poolest. Mis mulle selle koha juures ei meeldinud, oli asjaolu, et tegu on liialt suure tursmimekaga. Kui ikka ühel päeval seisab rannas sadu inimesi ning kõik nad ootavad nagu üks mees delfiine, siis seda on liiast. Tore on neid näha muidugi, kuid see kõik paistis pisut liialt näitemänguna. Mina isiklikult leidsin, et Shark Bay's oli hoopis teisi kaunemaid kohti kui seda oli Monkey Mia.

Üks nendest kohtadest oli Shell Beach. Kui te vaatate kõrvalolevat pilti, siis ilmselt märkate, et tegu ei ole liivarannaga. See rand on kaetud merikarpidega! Kogu ranna-ala koosneb täies mahus vaid merikarpidest. Ei mingit liiva!!

Üks asi, mida me veel sel reisil kogesime, on seotud ööbimisega. Kui te seda juba teate, et austraallased armastavad puhata, siis nüüd võin teile rääkida ka sellest, et nad armastavad oma purkuseid väga pikalt ette planeerida. Lihavõtete nädalavahetuseks olid kõik ööbimiskohad erinevates kuurortites broneeritud juba kuid varem. Mis tähendas seda, et isegi kui me oleksime tahtnud (mida me ei tahtnud) oma ööbimise eest maksta, siis ei oleks me leidnud isegi mitte kohta meie telgi jaoks. Meie muidugi mõtlesime, et magame autos ning probleemi ei teki (oleme seda ju ka varem teinud). Siin läheb aga autos magamine telkimise alla ning telkimine on enamikues piirkondades keelatud (eriti käis see Shark Bay kohta).
Selle olukorraga tutvudes tundus mulle üsna uskumatuna, et Austraalia riik toetab kõiki neid seljakotirändureid, kes tulevad siia aastaks või enamaks, et rännata ja reisida, aga samal ajal keelab seesama valitsus neil ööbimise isegi autodes. Mõtlesin ja imestasin, kui hämmastavalt kahepalgeline see tundub, sest kus see vaene seljakotirändur siis veel ööbima peaks kui ta seda isegi oma autos teha ei tohi.. Õnneks siiski leidus mõningaid matkaplatse kuhu sai oma auto kenasti ära parkida ning kus sai siis selle vastava öö veeta. Nii et päris 100% me pidevalt üleval olema ei pidanud oma rännaku ajal.
Magamine ise oli aga üsnagi raskendatud. Seda mitte ainult seetõttu, et autos magamine on teatavasti üsna ebamugav. Peamiselt tegi magamise võimatuks asjaolu, et põhjapool on õhk tõeliselt niiske ning isegi siis kui öösel juba temperatuur langeb, on autos lämbe ja umbne, sest õhuniiskus on niivõrd suur.
Hommikud on põhja pool samuti üsna teistsugused. Kui Perthis võib enamasti hommikul aknast välja vaadates päikest tervitada, siis Kalbarris ja Shark Bays tervitas meid udu.. See oli nii tihe, et kümne meetri kaugusele enam ei näinud. Õnneks muutuvad aga ilmaolud sealsetes piirkondades hetkedega ning pärast päikesetõusu on vaid minutite küsimus see, kui kiiresti kõik jälle selge ja soe on.


..imeline oli, aga otsa sai selleks korraks. Kui teil tekib küsimusi meie rännaku kohta, siis jätke need kommentaaridesse ning ma vastan neile esimesel võimalusel.
Seniks aga nautige kodumaa kevadet. Meil on suvi selleks korraks läbi ning peame leppima tunduvalt jahedamate sügisilmadega. Sügisest kirjutan aga juba millalgi hiljem..

Kirjutamiseni järgmisel korral...

Viieks päevaks levist väljas

Homme hommikul umbes kella seitsme ajal võtame ette teekonna põhja. Plaanis on külastada Pinnacles't, Kalbarri rahvusparki ja Monkey Mia't. Kuid plaan on lahtine ning valmis muutusteks. Ilmselt võib juhtuda, et külastame ka teisi kohti lisaks neile kolmele. Aega on meil ju tervelt viis päeva, sest tööl tagasi peame oleme alles kolmapäeval.
Kuna Austraalias on interneti ja mobiilileviga nii nagu ta on, siis ilmselt oleme enamuse neist viiest päevast levist väljas. Nimelt on Austraalias linnast välja jäävates piirkondades suhteliselt hõredalt asutatud ning levi sinna ei ulatu. Ning kuna enamasti oleme oma aega ikka linnas veetnud, siis oleme me just sellise mobiilioperaatori võrgu kasuks otsustanud, mis on odavaim, kuid mille leviala on väikseim.

Eks me teeme palju pilte ning anname ülevaate meie seiklusest pärast tagasi saabumist.
Seniks aga ilusaid pühi!

Mõnna..

Üks asi, mis mulle Austraalias meeldib, on see, et vaatamata kõrgetele hindadele söögikohtades, on sul siiski võimalik minna vägagi korralikku restorani sööma, ilma et peaksid pidevalt mõtlema, et sa ei saa seda endale lubada. Sest siin saad! Kui kodus olles ei raatsinud tihtipeale isegi McDonalds'isse minna, siis siin ei teki sellist küsimustki, et ma ei raatsi endale mõnd burgerit lubada. Üldjuhul on küsimus pigem selles, et kas see on ikka parim valik, sest tahaks midagi kvaliteetsemat, midagi maitsvamat.
Viimasel ajal oleme selles osas endale nii mõndagi lubanud. Ülemöödunud nädalavahetusel veetsime ühe päeva Fremantle'is ning külastasime ühte sealset restorani. Söök viis keele alla ning atmosfäär oli vägagi meeldiv. Sel nädalavahetusel läksime laupäeva õhtul linna ning einestasime ühes kesklinna tänavarestoranis. Kui Eestis me vaid unistasime millestki sellisest, siis siin saab see juba iganädalaseks traditsiooniks, et võtame ühe eine korralikus restoranis: naudime kvaliteetset teenindust ning ülimaitsvat toitu, võtame aja maha ning mekkime mõnd huvitavat õllet või veini. Selle kohta võib öelda, et tegu on kvaliteetajaga.
Uskumatult meeldiv on selliselt hetke nautida. Neil kordadel mõtlen tihtipeale sellele, et see ongi nagu päris elu. Siis ma mõstan, et nüüd olengi ma suureks kasvanud, et nüüd ma elan päris oma elu ning vastutan ise enda tegemiste eest. Kui päris aus olla, siis on see ülimalt meeldiv tunne!
Lisaks sellele on minu meelest Austraalias ühiskonnas positiivne see, et linnas pidudel kohtab ka vanemat generatsiooni. Laupäeval, pärast meie meeldivat õhtusööki, liikusime ühte pubisse ning tantsupõrand oli kaetud paaridest, kellest mõlemad partnerid olid julgelt üle 50. Seda oli ütlemata meeldiv vaadata, et ka sellises vanuses ei istuta kodus. Võetakse hoopis ette tantsuõhtu kesklinna pubis ja nauditakse seda koos noortega.

Ning veel: kui eelmisel korral kirjutasin, et sügis kippub saabuma, siis nüüd tahaksin ma öelda, et kui see on sügis, siis ma armastan Perthi sügist. On olnud küll päevi, mil veidi vihma sajab, kuid seda ei anna võrreldagi nende vihmavalingutega, mis Eestit külastavad. Heal juhul sajab paar millimeetrit päevas, kuid üldjuhul jäävad sademed millimeetri piirile alla. Lisaks sellele on juhtunud nii, et nädala sees, mil päeval niikuinii tööl peame olema, on ilmad jahedamad; samal ajal nädalavahetustel kerkib temperatuur siiski 30 kraadi ligi. Eelnevalt mõtlesime, et meie ujumised on selleks suveks ujutud, kuid sellele vaatamata nautisime nädalavahetusel rannailma ja laineid Cottlesoe rannas.
Tuleviku plaanidest nii palju, et reede varahommikust kuni teisipäevani plaanime ette võtta pikema reisi ning oleme siis ilmselt pidevalt levist väljas. Reis peaks meid viima pisut enam kui 800km kaugusele Perthist. Plaanime sõita mööda rannikut ülespoole, ehk siis põgeneme selle saabuva sügise eest ning otsime pisut soojemat ilma põhjapool (tulevaks nädalavahetuseks lubab linna vihma). Loodame näha imelisi loodusvaateid, nautida päikesepaistet, ujuda, snorgeldada ja teha kõike muud toredat, mis pähe tuleb..

Jälgige blogi!

Püüan peatselt kirjutada, kuidas oli :)

...

Viimane kuu on möödunud pisut nukramates toonides kui enamus maakera kuklepoolel veedetud aeg. Põhjus selleks on üsna tavapärane ja pisut igavgi, kuid mõtlesin, et annan ka teile teada, milline on olukord ning miks mul pole selle viimase kuu jooksul olnud tahtmist meie tegemistest kirjutada.
Nagu mõningad teist juba eelnevalt teavad, siis oli (ja on) meil tahtmine siia kängurudemaale pisut kauemaks jääda. Kuid teatavasti on meil siis vaja saada uus viisa, sest olemasolev saab otsa täpselt aasta pärast riiki sisenemist ehk lühidalt 7. juulil käesoleval aastal.
Varasemalt tundus meile, et edaspidise viisa saamisel ei tohiks takistusi tekkida, sest meie mõlemaga oldi meie töökohtades väga rahul. Nii minu kui ka Toomase tööandja olid valmis meid sponsoreerima, et saaksime pikemajalise viisa ning võiksme siia pisut kauemaks jääda. Sellega seoses võtsime ühendust immigratsiooniagentidega ja kohtusime ühega neist ka pikemajaliseks ja põhjalikumaks meie case'iga tutvumiseks. Agent vaatas üle kogu meie info ning tema seisukoht oli, et arvestades minu haridust, töökogemust ja asjaolu, et mul on olemas sponsor, ei tohiks tekkida mingisugust probleemi, et saada pikaajalist viisat, mis lubaks meil riiki siseneda ja siin töötada terve elu jooksul. Oo happy days!!
Kuid...
Olles juba suure osa oma paberitest ette valmistanud ja esimese hunniku täidetud paberitest meie agendile viinud, avastas ta (pärast kolme kuu möödumist meie esmasest kohtumisest), et ma töötasin samaaegselt kui õppisin (vaatamata sellele, et see info oli tema käsutuses päris algusest saati). See aga tähendab, et ma ei ole selle viisa jaoks sobilik kandidaat.. Ütleme nii, et meie pettumus oli ikka väga suur.
Pärast seda oleme süvenenud erinevatesse viisavõimalustesse, sest mingi võimalus peab ju olema. Austraalia immigratsiooni lehekülg on mulle sellega seoses üsna pähe kulunud. Praeguse seisuga võib aga öelda, et isegi kui sul on haridus, töökogemus ja sponsor, ei pruugi sellest siiski piisata, sest viisatingimused on täis erinevaid konkse. Mina ei ole sobilik, sest töötasin ja õppisin samal ajal (see võiks ju hoopis näidata minu võimekust, kuid ei..), Toomasel pole oma töö jaoks vastavat haridust (kuigi seda ametit ei saagi kuskil õppida; tema on üks kümnest inimesest terves Austraalias, kes üldse midagi sellist igapäevaselt teevad).
Olles näinud, et praeguses olukorras on suhteliselt võimatu saada muud viisat peale working holiday (viisa, millel oleme praegu), oli vaja hakata mõtlema võimalusele saada teine aasta sama viisaga. Selleks, et seda viisat teiseks aastaks saada, on vaja esimese aasta jooksul töötada 3 kuud regionaal Austraalias ning seda farmis või ehitusel. Teatavasti on meil olemas kuskil kahe nädala jagu farmi kogemust puude istutamisega. See meid aga ei päästa, sest seda on kordades vähem kui teise aasta viisaks vaja. Niisiis oli meil vaja kiiremas korras farmitöö leida..
Kuid..
Olukord ei olnud jällegi väga roosiline, sest tundub, et terve Perth on backpackereid täis: tulenevalt üleujutustest ei ole idakaldal suurt midagi teha ning kõik WH viisa omanikud on siinkandis, et oma farmitöö päevad kirja saada. Sel hetkel tundus, et seisame lõhkise küna ees ning kõik võimalused kängurumaal kauem olla libisevad näppude vahelt.
Õnneks leidsime siiski ühe lahenduse ning kui kõik kenasti läheb, siis saame siiski viisa ka teiseks aastaks. Nimelt teeb firma, kus mina töötan ka ehitustöid piirkonnas, mis kvalifitseerub regionaal Austraalia alla. See tähendab, et mul õnnestub viisa saada selle töökoha kaudu. Kuna mina olen töö juures väga hinnatud, võttis Mick ka Toomase tööle ning tänu sellele saab ka tema oma vajalikud päevad kirja samast kohast. Kui viisataotlus ilma probleemideta läbi läheb, saame seda maad veel ühe aasta nautida.
Vahepeal plaanime aga siiski ka kodumaad külastada. Praeguse seisuga vaatame pileteid juuli alguseks, et siis kuu aega kodus veeta. Tagasi plaanime lennata augusti alguses.
Selline on siis meie hetkeolukord.. Pisut parem kui vahepeal, kuid mitte nii roosiline kui loota tahaksime.

Kuid kindlasti huvitab teid ka see, kuidas muidu eluolu siin maal on. Ütleme nii, et jahedaks kisub. Kui teil seal kodus hakkab kevad kätte jõudma, siis meil on sügis saabumas. Päevased soojakraadid jäävad juba igapäevaselt alla 30 kraadi; öised soojakraadid jäävad sinna kümne kraadi kanti. Täitsa uskumatu kuidas soojaga saab ära harjuda. Kui selline ilm on Eesti mõttes suurepärane suveilm, siis siin tundub selline ilm kui jahe sügispäev ning tahaks juba soojendava kampsuni selga tõmmata. Niisiis oleme viimasel ajal nautinud viimaseid kuumi suvepäevi: rannaskäigud saavad ju selleks suveks otsa.
Lisaks sellele tähistasime vahepeal Toomase sünnipäeva võttes ette ühe pisut pikema reisi lõuna poole. Sellega seoses hakkas mulle tunduma, et mida kaugemale linnast, seda ilusamad on rannad. Busseltoni rand oli lihtsalt imeline!! Nii helesinine, nii läbipaistev, nii.. nii.. nii..!!
Plaanime ka järgmisel nädalavahetusel mõne pikema reisi ette võtta, sest ees ootab pikk nädalavahetus: vabad päevad reedest kuni teisipäevani. Teeb kadedaks või mis?


Olge tublid!!

Ps. Toomas kindlasti peab oluliseks asjaolu, et meil on nüüd uus auto (lisaks juba olemasolevale Nissanile): '88 aasta kupee Mercedes :)