mmmmmõõõõnus nädalavahetus! :)

Ja juba ongi käes pühapäeva õhtu: umbes tunni aja pärast plaanin juba Toomase kõrvale tuttu minna (jah, tema on juba unemaal, sest peab kell 4:30 ärkama), et siis homme kella kaheksaks tööle minna. Kui töönädal läheb siin kiiresti, siis nädalavahetus läheb veel kiiremini. Eriti kui see on selline mõnusalt tegus nagu see nädalavahetus oli. Samas pole mul praegu üldse kahju, et nädalavahetus läbi on. Lähen homme meeleldi jälle tööle, ma isegi ootan seda algavat töönädalat. Ja ma ei ole ainus: ka Toomas ütles täna õhtusöögi ajal, et tahaks juba jälle tööle minna. Küll on ikka hea, kui on motivatsiooni ja tahtmist tööd teha!
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Pigem tahtsin jutustada sellest vahvast nädalavahetusest, mis nüüd siis vaikselt läbi on saamas. Reede õhtu möödus meil üsna vaikselt: töö juures jõin klaasi veini ja jutustasin oma töökaaslastega. Oi nad olid üllatunud, kui rääkisin meie talvedest: -30 kraadi ja meeletutes kogustes lund; oi nad olid üllatunud, kui rääkisin neile Eesti hindadest: pudel õlut vaid 1 taal, kuu aja üür ainult 300 taala; ja üllatunud olid nad veel paljude asjade peale. Eesti tundus neile ilmselt palju eksootilisem kui meile eestlastele Austraalia seda on. Igal juhul ma nautisin seda õhtut ja usun, et ka järgnevatel nädalatel on need koosviibimised sama toredad kui oli see. Koju jõudes võtsime Toomasega ka klaasi veini ja siis läksime tuttu, sest töönädal oli meil mõlemal üsna tihe ja väsitav.
Laupäeva õhtu veetsime aga hoopis teisiti: esmalt väike soojendus valge Austraalia veiniga kodus ning siis juba klubituur Perthi kesklinnas. Või no tegelikult mitte päris kesklinnas, pigem peopiirkonnas: kesklinna lähedal Northbridge'i linnajaos. Ehk siis seal, kus me elasime, kui veel hostelis ööbisime. Külastasime teiste eestlaste poolt soovitatud klubi The Deen. Klubi oli korralik ja muusika piisavalt hea, et ka pisut tantsida. Kuid mõningad asjad panid mu selle klubikülastuse juures pisut ahhetama. Kui Eestis kluppi minna, siis enamik naisterahvaid on seal siiski mugavate teksaste ja madalate jalatsitega. Siin pidi selliseid inimesi tikutulega taga otsima. Või kui aus olla, siis teksapükse ma vist klubis ei näinudki - pea kõikides tüdrukutel olid seljas liibuvad kleidid, mis keha praktiliselt ei katnudki: küll välkus aluspesu, küll oli dekoltee nii avar, et ma imestasin, kuidas need rinnad küll kleidis püsivad. Ja ikka väga suurel enamusel olid jalas väga kõrge tikk-kontsaga kingad: sellised a la Lady Gaga. Eranditult kõikidel naisterahvastel oli tehtud korralik õhtumeik ja soeng. Täitsa uskumatu, kuidas inimesed end siin peo jaoks üles löövad. Mul oli kohe hea meel, et tundsin kõrgete kontsade kandmisest ja enda üles löömisest puudust ning panin ka ise eile kõrged kingad jalga ja nägin endaga enne välja minekut pisut vaeva. Vastasel juhul oleksin end ilmselt kui tulnukana tundnud.
Peoõhtu algab siin muide üsna varakult. Kui Eestis pole mõtet enne südaööd kluppi minna, siis siin avavad klubid uksed juba seitsme-kaheksa aeg ning kella kümneks on klubi pilgeni rahvast täis. Mis mulle selle kõige juures aga väga meeldib on asjaolu, et siin õnnestub kenasti peol käia ühistranspordiga: nii peole kui koju saad kenasti rongiga, sest rongid sõidavad kuni kella poole kaheni öösel ning kui pidu algab juba seitsmest, siis kella ühe aeg oledki juba piisavalt väsinud, et end koju sättima hakata.
Täna oli meil siin aga mõnus päikseline ja suvine (küll Eesti suve, mitte Aussie suve moodi) ilm, mis tähendas seda, et võtsime ette rannaskäigu: käisime City Beach'il veepiiri ääres jalutamas. Lained olid päris korralikud ning isegi veepiiril tunnetasid, kuidas vesi sind kaasa tahab vedada. Veetemperatuuri kohta võib öelda, et külm see ei olnud, eestlased lähevad sellise veega tavaliselt juba ujuma küll. Kuid siin on praegu ujumine keelatud, ei lubata sul rannas end üleni vette kasta; veemõnusid saadki nautida ainult nii nagu meie seda täna tegime ehk siis lihtsalt madalas veel jalutades. Muide, vesi on siin ikka väga ilus ja sügavsinine. Ütlen ausalt, et pole senini oma elus nii kauneid randu näinud nagu siin nad on ja hetkel oleme üsna veendunud, et need rannad, mida meie siin külastanud on, on siinses mõistes üsna tavapärased.
Ah jaa, sel rannakülastusel õnnestus meil ka pisut wildlife'i nautida: randa minnes ületas meie teerada üks sisalik. Nägime üht teist samasugust ka puid istutades põllu peal, kuid kui mu mälu mind ei peta, siis tookord ma sellest ei kirjutanud. Tegu on siinse sisalikuga bobtail, keda teised eestlased (meie puude istutamise kaaslased Oliver, Markus, Jaana ja Kadri) hellitavalt 'munnipeaks' kutsuvad. Kahjuks mul ei ole kummalgi korral fotokat käepärast olnud, et sellest elukast pilti teha; niisiis pean leppima ühe netist näpatud pildiga, kuid just täpselt selline ta päris elus välja näebki. Ta on oma 25 cm pikk ja üsna jässakas. Keel on tal tumesinine ja täis kõikvõimalikke mikroobe. Ehk siis kui peaks juhtuma, et sa teda ehmatad või häirid ning ta sind hammustab, siis on enam kui kindel, et haava sattuvad mingid pahad pisikud. Kuid üldiselt pole ta ohtlik ning karta teda ei maksa.
Niisiis oli meie lõppev nädalavahetus igati kordaläinud ning meeldejääv! Kokkuvõetult mmmmmõõõõnus! Ja nüüd võib uus töönädal täie hooga alata. Oleme selleks enam kui valmis. :)

Vahvat nädalavahetuse lõppu!

tegus töönädal.

Olen siin ikka mõelnud mõnel õhtul, et peaks mõne pisikese sissekande oma blogisse tegema, aga pole paraku selleni jõudnud: tööpäevad on päris tihedad ja niisiis polegi jõundud midagi põnevat või vahvat teha, millest hirmsasti kirjutada tahaksin. Pärast AQWA külastust on päevad üsna rutiinsed ning tavapärased: ikka töö, kodu ja siis jälle töö. Aeg läheb siin aga nii kiiresti, et juba homme on jälle reede ja siis on minul juba teine täispikk töönädal seljataga, Toomasel saab siis poolteist nädalat töötatud. :)
Meil on nüüd iga nädala reedel töö juures kella neljast ühine koosistumine kõikide töötajatega: võtame väikse veini ja õlle, pisut midagi habma alla ja arutame kõik möödunud nädala tööasjad läbi rahulikus ja meeldivas õhkkonnas. Räägime heast ja halvast, kuid seda viimast mitte halvas toonis. Mick loodab sellega tiimi ühendada ning ettevõtte sisekliimat parimas korras hoida. Usun, et see on hea mõte ning annab võimaluse ka inimestel pisut omavahel tutvuda. Sest olgem ausad: ma suhtlen elektikutega igapäevaselt, aga enne esmaspäeva ma isegi ei teadnud, milline on see Mark või see Tony, kellele päevas kümneid tööülesandeid jagan.
Muide, selle nädala alguses kolisime oma asjadega töö juures siis meie uude kontorisse. Ütleme nii, et asjad on küll pisut paremaks läinud, kuid pole siiski veel kiita. Täna olin ma kohe eriti hädas: olen sel nädalal Mick'i soovil tööl olnud alates kümnest ning lõpetanud kella kuue aeg. See tähendab aga seda, et minu elektrikutega ei tegele hommikul keegi ning kui mina tööle jõuan on mul vaja neile kõigile tööd leida (täna pidin kontrollima kolme elektrikku). Selleks oleks mul vaja aga elanikele helistada, et saada teada, kas nad on kodus. Seda on aga väga keeruline teha, kui kontoris on 5 inimest, kellel on vaja opereerida kolme telefoniga. Lisaks olid täna minu failid tööülesannetega uue tüdruku käes, kes üritas end süsteemist läbi närida. Keeruline on leida tööd kolmele elektrikule, kui sul ei ole ei tööülesandeid ega ka telefoni.
Õnneks sai tänane päev siiski lõpuks õhtusse ning loodan, et homme on asjad juba pisut paremad, sest palusin Dallasel hommikul ka minu elektrikutel silma peal hoida ning saatsin täna neile juba varakult palju pikema nimekirja töödest, mis vajavad tegemist. Nii et loodetavasti on homne päev pisut vähem hullumeelsem ja kui ei ole, siis ülehomme on juba laupäev, mis tähendab vaba nädalavahetust! :)

Ilusat reedet teilegi seal kodumaal! :)

Western Australian coastline.

Käisime täna Lääne-Austraalia rannajoont avastamas. Tervelt 12 000 kilomeetrit kõigest pooleteist tunniga. Nimelt külastasime täna Perthi ühes linnajaos asuvat muuseumi: AQWA - the aquarium of WA. Tegu on siis meremuuseumiga, kuhu on kokku toodud kogu Lääne-Austraalia rannikuelu: kõikvõimalikud erinevad elukad saab üsna lähedalt ära näha.
Seal oli ikka tõepoolest kõike. Lõpmatul hulgal erinevates värvides kalu, erineva kujuga kalu, erinevaid veeelukaid alustades meduusidest ja lõpetades pisikeste krokodillidega; nägime meritähtesid, kilpkonni, merihobusid ja nii edasi ja nii edasi. Kalu oli värvilisi, suurte silmadega, paljude uimedega, kivi sarnaseid, imepisikesi, ülisuuri. Välja olid toodud kõige ohtlikumad isendid alustades haidest, lõpetades meremaoga, mille mürk on 2-10 korda ohtlikum kui kobra oma.
Lisaks kõikidele eriskummalistele vee-elukatele pakkus elamusi ka see, kuidas nad seal eksponeeritud olid. Üks suurimaid vaatamisväärsusi oli suurim Lääne-Austraalias asuv veealune tunnel, kust siis võis silmitseda tõelist mere alust elu. Rahumeelselt elasid kõige pisemad ja tavalisemad kalad koos suurte ja ohtlike haidega; lisaks neile olid akvaariumis üüratud raid, kilpkonnad ja teisedki mereelukad. Võib öelda, et päris uskumatu ja võimas tunne oli, kui haid sinust vaid mõne meetri kaugusel ujusid või üüratud raid üle su pea liuglesid.
Kusjuures, kui kellelgi peaks soov olema, siis on võimalik nende samade akvaariumiasukate koos ujuda: nimelt pakutakse seal 160 dollari eest võimalust äsja kirjeldatud akvaariumis sukelduda. Täiesti vabalt võib seal seega haigeda koos ujuda. See oleks ilmselgelt uskumatu kogemus olnud, kuid arvasime, et sel korral jätame selle asja vahele ning kui kunagi hiljem rahast nii kahju ei ole, siis teeme selle ära :)
Lisaks eelnevale jättis mulle veel midagi väga sügava mulje. Nimelt oli seal võimalik mõnd olendit ka väga lähedalt (ja ma tõesti rõhutaksin seda väga!) uurida: muuseumi õuealal oli pisike bassein, kus elasid siis ka erinevad mereasukad ning seal võis oma käe kenasti vette pista ja sealseid asukaid lausa katsuda. Võtsin ühe punase meritähe kätte! Uskumatu, millised nad sinu näppude all tunduvad: nad on küll kõvad, kuid nende nahk on meeldivalt sametine. Mõnus oli!

Olen tänase päevaga vägagi rahul: ülitore oli!

poodlemas.

Käisime täna meie kodu lähedal asuvas kaubanduskeskuses: Innaloo Westfield Shopping Centre'is. Niisiis mõtlesin, et jagan oma muljeid ja emotsioone siinse kaubanduse kohta.
Mis mulle esimese asjana vähemalt selle kaubanduskeskuse juures kohe meeldis oli parkla. Kõik me teame, kuidas tipptunnil Eesti kaubanduskeskuse juures on parkimiskoha leidmisega. Ja kui see koht lõpuks leida õnnestub ja auto pisikesse vahesse pargitud saab, siis võib nii mõnelgi juhul olla probleeme autost välja saamisega, sest vahed autode vahel on lihtsalt niivõrd pisikesed. Siin on asi aga lahendatud jällegi pisut teistmoodi: kahe parkimiskoha vahel ei ole mitte üks, vaid kaks joont ning nende joonte vahele on jäätud umbes 30 cm suurune vahe. See tähendab aga seda, et igast autost on võimalik kenasti välja tulla. Täitsa meeldiv on see, kui saad auto ukse ikka kenasti lahti lükata ning ei pea mingisugust akrobaatikat tegema, et autost välja või autosse sisse saada. Teine positiivne asi oli avatud parklas see, et kõik parkimiskohad olid kaetud katustega, mis siinses kliimas on suviti ilmselt väga suur pluss. Esiteks seetõttu, et siis ei kuumene auto seistes nii suurel määral kui ta seda katuseta alal teeks. Teiseks seetõttu, et kuum päike ei saa siis auto katusele liiga teha. Siin nimelt on pea kõikide autode katused kohutavas olukorras just nimelt selle kõrvetava ja väga intensiivse päikesekiirguse pärast.
Shopping centre ise oli väga asjalik: mitmed erinevad poed, palju valikut igale maitsele, toidukohti külluses. Käisime Toomasele teksaseid ostmas ning tuleb tõdeda, et riideid saab siin ikka küll palju odavamalt kui Eestis. Arvestades ka siinseid palju kõrgemaid palku on tegelikult lausa uskumatu mõelda, kui odav siin kõik on: ostsime teksad pooleteist tunni palga eest, mina sain endale kingad ühe tunni palga eest. Kust sa Eestis leiad riideid, mille saad osta mõne tunni töö eest? Mitte kuskilt, sest hinnad seal on isegi kallimad kui siin, kuid samal ajal palgad on tunduvalt väiksemad.
Olen juba varem tahtnud kirjutada ka oma tähelepanekutest toidupoodides. Nüüd saan selle siis kenasti tänasesse kirjutisse lisada. :) Seda te vist teate, et siin propageeritakse suurtes kogustes kaupade ostmist? Või no, kui ei tea, siis ma räägin teile, kuidas see käib. Kui sa soovid karastusjooki, siis poes on sul valida 0,33 l purgi ja kahe liitrise pudeli vahel. Mis te arvate kumb odavam on? Kahe liitrine pudel muidugi. Ja seda mitte liitrihinna järgi, vaid koguhinna järgi: purgi eest maksad sa 2,8 taala, pudeli eest 2,7 taala. Dongara lähedal bensiinijaamas tahtsime vett osta. Aga palun: üks pudel 5$, kaks pudelit 7$, neli pudelit 10$. Soovid õhtuks filmi kõrvale kahte pudelit õlut? Mõtle parem ümber, kasti ostmine tuleb odavam. Nii et kõik, mis on multipakis on kordades odavam kui kaup väikeses pakis. Samal ajal tuleb aga aru saada, et alati pole võimalik suuri pakke osta: mida sa teed kahe liitrise Coca pudeliga, kui oled linnas ja lihtsalt on soov kiirelt janu kustutada? Jah, on küll hea, kui saab rohkem ja odavamalt, kuid alati pole lihtsalt võimalik seda majanduslikult otstarbekamat ostu sooritada.
Mis mind nende suurte pakkide juures veel häirib on asjaolu, et nad on siin nendega pisut liiale läinud. Tavalisest toidupoest (suurimad kettid siin on Woolworths, Coles ja IGA) ei ole võimalik osta ühte tavalist pulga- või vahvlijäätist: neid müüakse kõige paremal juhul nelja kaupa. Kuid öelge mulle, mida ma teen linnas nelja jäätisega kuumal suvepäeval, kui lihtsalt ühte kostavat jäätist sooviksin? Ainus võimalus on osta see mingist bensiinijaamast või ajaleheputkast, kus täpselt sama pulgajäätis maksab poole neljase paki hinnast. Olgu, hinnaga võin ma leppida, sest siin on see üsna tavaline. Aga mille pärast ma pean selleks veel eraldi kuskile sõitma hakkama? Vot, ei mõista mina seda multipakkide hullustust.

Teie aga minge nüüd poodi ja ostke endale üks normaalse hinnaga maitsev pulgajäätis! :)
Ilusat nädalavahetust

Head taasiseseisvuspäeva!

Palju õnne kõigile eestlastele tänase tähtsa päeva puhul!
Muide, mina oleks selle päeva vaata et ära unustanud, sest erinevalt teist kõigist ei ole meil siin kohe üldse mitte vaba päev. Täna oli hoopis tihe nädala viimane tööpäev (jah, üks töönädal ongi nüüd kenasti möödas). Õnneks vaatasin hommikul enne tööle minekut korra internetti ja postimees.ee esilehel oli kenasti uudis, mis seda päeva meelde tuletas. Niisiis sai pärast tööd poest läbi käidud. Ostsime ühe Austraalia veini, et Eesti Vabariigi auks pokaal tõsta ning pisut siiski meie riigile olulist päeva tähistada. :)
See töönädal läks muide väga kenasti ning olen tööga rahul. Esmaspäeval kolime loodetavasti uude kontorisse ning siis saavad asjad ehk ka pisut organiseeritumaks. Praegu on asjad ikka üsna segased, sest see firma on omategevust alles alustamas. Mina olen nädala seal töötanud, kuid kokku on nad tegutsenud nüüd vast pisut üle kahe nädala. Seega on vaja alles süsteemid välja töötada ning kõik kenasti toimima panna. Kui aus olla, siis mulle see isegi meeldib, sest saab kõik oma käe järgi seada. Pealegi mulle meeldib vajalikke süsteeme välja mõelda. :) Uues kontoris saame kõik ka kenasti oma töölaua ja kõik, mida tööks vaja on: oma arvuti, oma telefon, oma piirkond, mida jägida jne jne. Siis peaks töö veelgi paremini sujuma hakkama. Kuigi kui aus olla, siis olen ka praegu juba oma tegemistes üsna kindel ning tean, mida ja kuidas tegema pean. Ka ülemus Mick ikka kiidab ja tuleb vahel minu juurde lausega, et sa oled selles osav, kas saaksid seda teha. See teeb kohe meele heaks ja tõstab töötahet! :)
Ka töökaaslased on mul täitsa toredad. Kontoris oleme praegu sama tööd tegemas mina, Dallas ja Lisa. Nad mõlemad on minust vanemad, mõlemad üksikvanemad. Lisa lapsed on juba üsna suured, kuid Dallase omad vaid 2,5 ja 3,5 aastased. Mõlemad nad on väga sõbralikud ja abivalmis. Kolmekesi saame kenasti kõikide asjadega alati hakkama. Järgmisest nädalast loodab Mick veel vähemalt ühe tüdruku meile lisaks saada, et oleks lihtsam kõiki elektrikuid ja piirkondi hallata, sest üldiselt tahaks ta, et igal inimesel oleks mingi kindel piirkond, mille töid ta haldab ning piirkondi on meil kuus (millest kaks tegelikult võib enam vähem üheks lugeda). Lisaks neile kahele kolleegile ja Mickile endale on praegu majas tihtipeale ka Micki rase naine (oleme praegu nimelt nende kodus tööd tegemas). Tema on ka väga sõbralik ja lahke, nagu nad kõik siin. Näiteks tuleb ta vahel sinu juurde klaasi Coca-Colaga, et sulle midagi väskendavat tuua. :) Elektrikke on meil samuti mitmeid: Terry, Tony, Mark, Mick, Michael, Callan ja Killian. Enamike nendega olen suhelnud vaid telefoni ja Skype'i vahendusel, kuid kõik tunduvad toredad ning loodetavasti õnnestub esmaspäeval ka nimi ja nägu kokku viia, sest siis peaks meil hommikul kõikide töötajatega koos koosolek toimuma.
Toomase töö kohta tahtsin ka pisut kirjutada. Tema tööpäevad algavad väga varakult: hommikul ärkab ta juba kell 4:30, et hiljemalt 5:30 maja juurest minema sõita ning kuueks tehases olla ning tööga alustada. See on meie tööde puhul praegu pisut häiriv, sest Toomas peab vara magama minema, kuid mina mitte (minu tööpäev on viimastel päevadel alanud 9:30 ja töökoht on kodule palju lähemal). Lisaks on Toomase töö puhul veidi halb see, et tegu on väga üksluise tööga (mida vabriku töö puhul ka eeldada oli). Päevast päeva tuleb pidevalt teha sama asja. Kuid eks ta saab kenasti hakkama ja kui palka kenasti makstakse, siis võib ju ka sellist rutiinset tööd teha. Vähemalt ei ole see puude istutamine :D.
Kuid ma hakkan nüüd lõpetama, et vaikselt minna veinikarpi avama (jah, suures karbis on seda palju odavam osta kui pudelis), et Eesti teist sünnipäeva tähistada. Ah jaa, Austraalias on ka homme tähtis päev: kõik lähevad valima. Valimised on siin alates meie tulekust pidev teema uudistes olnud ning iga päev räägitakse sellest üha enam. Ikka iga veidi aja tagant kõlab jälle uudistest Julia Gillardi (Austraalia praegune peaminister) nimi ning räägitakse mingist valimiskampaania aspektist. Lähipäevil peakski nüüd siis selguma, kas Julia Gillard jätkab oma kohal või võtab üks meesterahvas, kelle nime ma ei mäleta, aga kelle nägu väga hästi tean, temalt teatepulga üle.

Nüüdseks ma aga lõpetan.
Ilusat tähtsa päeva õhtut teile! :)

huvitavat..

Mis kõik võib siin maakera kuklapoolel vaatamisväärsuseks osutuda..
Eile hommikul kõndisin bussijaama poole, et tööle minna, kui mul õnnestus näha seda, kuidas siin prügivedu toimub. Ja see tundus minu jaoks nii huvitav, lausa vahva, et mõtlesin koheselt sellest pisut kirjutada. Kõik te vast teate, kuidas see Eestis käib: tuleb prügiauto, onu tuleb autost välja, kinnitab prügikasti auto külge ja tühjendab selle, seejärel võtab ta prügikasti lahti, läheb autosse tagasi ja sõidab siis minema. Lihtne eksole. Mida saab prügikastide tühjendamises nii teistsugust teha, et see võiks olla vaatamisväärsus omaette?
No siin käib asi pisut teisiti kui Eestis. Esiteks on siin kõikides kodudes täpselt ühesugused prügikastid: kõige pisemad, mis Eestis vist üldse leida võib (meil on maal kodus selline). Igas linna piirkonnas on täpselt teada, millal on prügiveo aeg ning selleks ajaks peavad kõik prügikastid olema rivistatud tee äärde, kõik kenasti suunaga tee poole. Kui õige aja maha magad, jääb prügikast sel nädalal tühjendamata. Ja prügi tühjendamine käib poole lihtsamalt kui meie kodumaal. Prügiauto tuleb, sõidab prügikasti kõrvale, autost tuleb välja selline metallist käpp (või midagi sarnast), mis haarab prügikastist, tühjendab selle ning paneb prügikasti maha, seejärel sõidab auto edasi järgmise prügikasti juurde. Asi on tehtud tunduvalt lihtsamaks ja töötajale kergemaks, kui see on Eestis. Lisaks on see töö tunduvalt puhtam ja kiirem! Mina leian, et see on tegelikult väga mõistlikult lahendatud.
Samas saan ma täiesti aru, et Eestis selline lahendus võimalik ei oleks, sest meie linnad on siinsetest lihtsalt nii erinevad. Siin ei leidu selliseid suuri kortermaju nagu meil: kogu linn on täis meie mõistes eramaju, heal juhul ridaelamuid. Seega siin piisab nädalas ühele majale või elamuosale pisikesest prügikastist (muide meile siin räägiti, et siin võibki igal majal ainult üks selline prügikast olla) nädalas. Meil peaks vist igal korteril oma prügikast olema sellisel juhul. Ja kujutate te ette, kuidas Annelinnas või Lasnamäel selliseid prügikaste ühel hommikul tee äärde rivistada? Pole ilmselt väga reaalne.. Aga siin on see kõik väga kenasti toimima pandud!

Kuid aitab nüüd prügijutust küll!
Kirjutame (loeme) varsti jälle :)

hea, hea, hea, hea, hea!

Tänane päev töö juures läks juba tunduvalt paremini kui eelmine. Olin juba paljudest asjadest teadlik, töö tegemine oli seega tunduvalt lihtsam ning tundsin end vägagi asjalikuna. Ka telefonitsi saadi minu aktsendist kenasti aru ning enam ei olnud isegi hirm vajadusel telefonile vastata. Kontoris viibivate inimestega sain kenasti suheldud ning õhkkond oli veeldi meeldivam ja vabam kui eelneval päeval. Ülemus polegi nagu päris ülemus, vaid pigem üks tiimiliige. Kõik inimesed teevad oma tööd ning vajadusel abistavad üksteist. Mulle väga meeldib selline töö tegemine ja selline vaba suhtlemine töökaaslaste vahel. Ma ei oska sõnadesse panna, kuivõrd erinev on praegune Mick'i töötajatesse suhtumine meie eelmise ülemuse Geoff'i omast. Ma naudin nüüdset tööd just eelkõige seetõttu, et siin võetakse sind kui võrdset mitte kui odavat tööjõudu ('filthy backpacker' nagu Geoff tavatses öelda). Seega läks minu tänane tööpäev igati korda ning nautisin seda täiel rinnal. Homme jälle!
Täna on teisigi häid uudiseid. Hommikupoolikul tööl olles sain Toomaselt rõõmusõnumeid: ka tema on nüüd tööinimene. Hommikul Aussijobs'is pakuti talle kohe tööd ning homme alustab ta factory hand all-rounder'ina ehk siis saab temast vabrikutööline. Praegu ei teagi me veel väga täpselt, mida ta seal tegema hakkab, aga eks see selgub siis juba homme, kui ta kella seitsmeks sinna kohale läheb, et oma tööpäevaga alustada. Midagi kontimurdvat vast teda ees ei oota. Loodame, et töö on sobilik ning saame nüüd mõneks ajaks paigale jääda, et siis kenasti raha kõrvale panna ning seejärel juba Austraaliat avastama sõita.
See kõik tähendab aga seda ilmselt, et enam pole mul nii palju miskit kirjutada. Kuid eks ma ikka üritan miskit välja mõelda, mis teile sealpool huvi võiks pakkuda. Näiteks mõningaid tähelepanekuid siinsete kohalike elust ja olust. Mõned asjad on mul praegugi mõttes, millest ikka olen tahtnud kirjutada, aga milleni pole veel mingil põhjusel jõudnud. Näiteks häirib mind siinse ülisõbralikkuse juures asjaolu, et kõik (ja ma tõesti mõtlen kõiki) küsivad sult põhimõtteliselt tervituse asemel, et kuidas sul läheb (how are you?) ja samal ajal ei oota tegelikult keegi, et sa sellele küsimusele ausalt vastaksid või üldse vastaksid. Mõni inimene on juba kolme meetri kaugusel enne kui ma oleks jõudnud suugi lahti teha; teine ootab, et sa vastaksid lihtsalt: 'fine, thanks for asking. and you?' Ma ei saa aru, milleks sa küsid, kui sulle tegelikult üldse korda ei lähe. Ma küll mõistan, et see on siin nagu viisakusväljend, aga mind häirib see, et ma tean, et tegelikult seda inimest ei huvita karvavõrdki, kuidas mul päriselt läheb.

Aga tänaseks ma siis lõpetan ja hoian mõningad asjad, millest kirjutada, ikka tuleviku jaoks ka.

Olge tublid!
PS. Meil on siin kuu kummuli! Ei saa arugi, kas see kasvab või kahaneb, sest see ei ole püstiselt taevas. Pigem vaatab sulle ülevalt naerunäo suu vastu :)

esimene tööpäev möödas :)

Täna hommikul oli kell 6:30 äratus. Kiire dušš, mõnus hommikusöök (jogurt ja hommikusöögi helbed), kiire enese korrastamine, pilk internetti ja minek. Toomas viis mu autoga bussijaama, sest ka see on meie kodust üsna kaugel ning sealt siis juba tööle. Nimelt autoga me veel tipptunnil liiklema ei kippunud, sest siinne liiklus on ju siiski tagurpidine ja pisut harjumatu. Eile pärast autoostu käisime kütust ostmas ja siis tegelesime auto juhtimisega vaata et kahekesi: mina jälgisin märke ja andsin teada, kuhu ning kuidas sõitma peame ning Toomas tegeles siis otseselt autojuhtimisega. Märke ei näinud tema praktiliselt üldse, sest lihtsalt ei ole harjunud neid vasakult teepervelt otsima. Õnneks saime kenasti oma sõidu sõidetud ja esimene kogemus oli olemas.
Kindlasti huvitab teid, et kuidas siis tööl läks. Kenasti! Pisut harjumatu küll, aga arvan, et sain hakkama. Minu töö seisneb selles, et saame meilile teateid elektritöödest, mida on vaja teha, majades, milles valitsus inimestele tasuta elamist võimaldab. Meie paneme need tööd tähtuse ja piirkonna järgi kaustadesse ning anname siis jällegi tähtsuse ja piirkonna järgi elektrikutele edasi. Seejärel annavad elektrikud meile teada, kuidas antud töö läks ja kas sellega on nüüd kõik kenasti ühel pool. Ühesõnaga ei midagi keerulist.
Minu jaoks oli täna kõige keerulisem (kui nii võib öelda) pidev inglise keeles rääkimine. Telefonitsi oli üsna keeruline end mõnele vanainimesele arusaadavaks teha, sest nad ei ole harjunud minu aktsendiga. Lisaks sellele tundus, et paljudel pole kõrvakuulmine just parimas korras ja nad üldse ei saa aru, kuidas see asi toimima peaks. Aga eks ma harjutan ja üritan oma keelt siinsetele arusaadavamaks muuta. Juba homme on mul selleks võimalus: tööpäev algab kell 9:00 :).
Õhtul tuli Toomas mulle juba töö juurde järgi ning sai kenasti veel autosõitu harjutada. Minu meelest tuleb tal see juba täitsa hästi välja. Vahel juhtub, et suunatule asemel lülitad sisse kojamehed või ei saa täpselt aru, kas sellest teeotsast ikka saab sisse keerata (sest oled harjunud ikka paremalt teeservast pööret sooritama), kuid üldjoontes on ta tubli. Ma ise arvan, et eks see ole meie praeguse automaat käigukastiga ka pisut lihtsam kui oleks manuaaliga. Samas usun, et mina oleks palju suuremas hädas kui tema on. Kuid eks ma saan ka kunagi käe valgeks. Loodan vaid, et pisut rahulikumas kohas kui suurlinnas. :)

Pisut vähem torme teile sinna! :)

oi, meil läheb hästi!

Laupäeval siis hakkasime tööd otsima jälle. Lisaks The West Australianile oli muidugi abiks ka internet ja siinne kuulutuste portaal gumtree.com.au. Saatsin oma CV kahte kohta: admin ja receptionist. Ja juba laupäeva õhtul pärast söögi valmistamist ja einestamist nägin telefonil vastamata kõne ja teadet kõnepostis. Härrasmees Mick helistas ning oli huvitatud, kas otsin endiselt tööd. Helistasin talle muidugi kohe tagasi ja tulemus oli see, et juba täna käisin tööintervjuul. :)
Kell 12:00 olin kohal ranna lähedal kontoris ning püüdsin endast taakord jätta asjalikku ja head muljet. Mick oli vägagi vahetu ning temaga oli hea suhelda. Tundsin end vabalt ning tulin vestluselt ära väga hea tundega. Rääkisime üsna palju: kas olen võimeline mitut asja korraga tegema, kuidas end inglise keeles suheldes tunnen, kas kirjakeel tekitab raskusi, kas oskan arvutit kasutada, kas tean Skype'i (ta oli täitsa üllatunud, kui kuulis, et see on eestlaste leiutatud), kus ma elan, kauaks Austraaliasse plaanin jääda, millega mu boyfriend tegelen jne jne. Kusjuures vahva oli asja juures see, et erinevalt paljudest teistest kohalikest teadis ta Eestit ja oli isegi Tallinnas käinud.
Pärast vestlust käisime Toomasega seal lähedal rannas. Oi, see oli äge! Laineid oli üsna palju ja rannas oli palju surfareid. Meeletu tahtmine tuli endal ka see asi ära proovida. Arutasime Toomasega, et kindlasti kunagi peab selle ära proovima. Võib olla endalegi laua ostma. :) Vesi oli igal juhul väga ahvatlev ja kutsuv (nagu ta siin igal pool paistab olevat).
Lõpuks oli oma uues kodus tagasi. Muide, oleme siin juba pea nädala elanud (homme saab täpselt nädal) ning pole veel pidanud midagi maksma. Nädala üüriraha on kokku hoitud. :P Nautisime päeva, tegime endale õhtusöögi ja pärast seda sain jälle telefonikõne; jälle Mick'ilt. Lähen homme hommikul tööle! :) Esialgu nädalaks. Vaatame, kuidas töö mulle sobib, kuidas mina nendega sobin ning siis selgub, mis edasi saab. Nädal aega saan tööl käia ranna lähedal imelises majas. Pärast seda kolivad nad kontoriga meie elamisele lähemale ning siis saan juba tööle jalutada, mis on vägagi positiivne, sest saan bussiraha kokku hoida.
Kuid mis tänase õhtu veelgi paremaks muudab?! Ostsime just Toomasega endale auto. Nüüd on meil tunduvalt lihtsam linnas ringi liikuda, sest senini on ikka tülikas olnud siinsest kodust kuhugi liikuda, sest rongijaam on umbes 20 minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel, normaalsed poed 30 minuti kaugusel. Ja siin ei liigu pea keegi jala! See vist on Ameerikal ja Austraalial vägagi ühine joon, et elamurajoonides inimesi niisama lihtsalt tänaval jalutamas ei näe. Kui, siis ainult tervisejooksu tegemas või koera jalutamas.
Praegu tundub, et tegime autoga väga hea diili: saime alghinnast pea 40% alla ning hetkel oleme rahul. Eks homme päevavalguses ole näha, kas läks tõesti nii hästi nagu praegu mõtleme. :P Igal juhul teeb see praegu meie elu kindlasti lihtsamaks ning usun, et üldse mitte kallimaks, sest ühistransport on siin tegelikult ikka üsna kallis võrreldes Eesti hindadega. Samal ajal, kui kütus on tunduvalt odavam kui Eestis. Eelnevalt oleme arvutanud, et pikka maad on vaata et isegi üksi soodsam autoga sõita selle asemel, et ühistransporti kasutada.
Seega võib vast lühidalt kokku võtta küll viimased päevad: 'oi, meil läheb hästi!' lausega. :)

Mingu teil ka kodumaal hästi!
Ja ärge tormiga nina toast välja pistke! :)

aeg lausa lendab..

Uskumatu! Kas me oleme tõesti juba üle kuu aja Austraalias olnud?! Mõtlesime siin täna, et tõepoolest on juba üle kuu aja siin kaugel maal oldud ning juba on alla 11 kuu jäänud. Tundub täitsa uskumatu. Aeg läheb ikka tõesti kiiresti. Eriti veel siis, kui oled oma eluga rahul ja naudid iga hetke. Niimoodi tundub, et see aasta on juba varsti otsas.. Hea, et meil veel pea 11 korda sama palju aega kasutada on jäänud, mis juba kasutatud.
Eilne proovipäev muide oli üsna uskumatu. Ütleme nii, et seda ma küll ei oodanud, et lähen sinna kohale ja mind pannakse kohe letti kliente teenindama. Kuidas peaksin ma klienti teenindama, kui ma isegi toodetest midagi ei tea? Kuidas peaksin ma kliendi küsimustele vastama? Kuidas peaksin ma kliendilt õige summa raha võtma, kui mul pole hindadest aimugi?!?! Vot, niisama lihtsalt peadki! Ja kliente oli seal nii palju, et ma olin pidevas hämmingus.
Lisaks kõigele oli leti taga kokku 5 inimest kliente teenindamas ja kõik nad tegid seda ühe (!) kassaaparaadi abil. Liikumisruumi leti taga praktiliselt ei olnud, kassaaparaati said kasutada vaid hetke, kui juba järgmine müüja tahtis sinna pääseda, kliente oli pea võimatu kuulda ja nende soovidest koheselt aru saada. Ütleme nii, et olin üsna hädas. Ja lõppkokkuvõttes arvan, et just kõige paremini mul see kõik välja ei tulnud.
Kuid ma pole kurb, sest see töökoht vabaneks alles kahe nädala pärast ja ise arvan, et eelistaksin töökoha leida juba kiiremini, et ei peaks niisama pidevalt kodus passima. Homme hommikul lähmegi ostame endale laupäevase töökuulutustega ajalehe ja vaatame, kas leiame midagi head ja sobivat. :)

Ilusat 13. reedet! :)

muutustuuled..

Esmaspäev jäi seekord meie viimaseks puude istutamise päevaks. Juhtus nii, et saime siiski kõikide töödega tol päeval ühele poole ning uusi põlde meile istutada ei antud. Kusjuures ilmad olid viimasel kahel tööpäeval juba tunduvalt jahedamad ning enam päikest võtta ei saanud, mis tähendab, et päris töömehe päevitust siiski saada ei õnnestunud ja kindaid me endale kätte ei päevitanud. Vähemalt minul ja Toomasel läks õnneks. Pikemalt töötanud eestlased nii õnnelikud ei olnud ning ühel noormehel (Oliveril) olid käsivarred käelabadest ikka tunduvalt tumedamad.
Viimane tööpäev oli muide veel eriti jahe: tuul oli maa poolt ning meeletult külm. Suutsin pisut külmetuda ning olen nüüd veidi tõbine. Proovin end Eestist kaasa võetud rohtudega (TheraFlu ja Sudafed) pisut turgutada, et peatselt jälle täiesti terve olla. Eelnevate päevade päike suutis nii minule kui ka Toomasele aga ka ohatised tekitada ja ka neid on vaja nüüd ravida. Saime siit apteegist üht head ohatiserohtu (vähemalt praegu paistab ta seni kasutatutest parim olevat) ning loodame ka sellest hädast peatselt üle olla.
Igal juhul oleme sõitsime esmaspäeval siis Dongarast tagasi Perthi ning oleme nüüd jälle tagasi samas linnas, kust end 07. juulil leidsime. Kuid ometigi on olukord võrreldes tollasega teistsugune. Nimelt saime eestlaste kaudu elamise ühte majja ning ei ööbigi enam hostelis. Oleme kesklinnast pisut eemal (kaks rongipeatust) kenas majas, kus on 5 magamistuba ning elamisruumi tunduvalt rohkem kui hostelites. Siin on täitsa kena ning oleme praegu veel vägagi rahul. Hetkel pole meil õnnestunud veel omanikuga kohtuda ning elame siin temaga kohtumiseni tasuta :D. Milline rõõm (sest elamine on siin ju teatavasti üsna kallis)! Loodame aga peatselt temaga kokku saada ja kõik kenasti joonde ajada, et siis juba ametlikult siin elada.
Tahaksime nüüd mõneks ajaks linna jääda ja siin mõlemale tööd leida. Kui mäletate, siis enne puid istutama minekut oli mul tulemas proovipäev pagariäris. Nüüd linnas tagasi olles olen sealse kontaktisiku Dianaga suhelnud ning nad on mind kenasti ära oodanud. Homme lähen teen oma work trial'i ära ning loodetavasti õnnestub mul siis kenasti ka see töökoht endale saada. Seejärel on 1 down, 1 to go. Ehk siis oleks vaja ka Toomasele mingi tööots leida. Hetkel loebki Toomas siin tänasest ajalehest töökuulutusi ning üritab endale midagi sobilikku leida.
Ka Aussijobs'is tunduvad nüüd meie väljavaated töö leidmiseks paremad olevat. Eile käisime sealt läbi ning mõlemad töötajad kohe teadsid, kes me oleme ja võtsid meid järjekorras ette kui vanu olijaid. Rääkisime neile kenasti ära, et minul töökoht ilmselt varsti juba olemas ja pigem sooviksime leida midagi Toomasele ja seda kindlasti linnas. Nüüd nad siis lubasid, et kui midagi sobilikku peaks tekkima, siis kindlasti on Toomas järjekorras üks esimesi, kellele nad seda pakuvad. Seega loodame parimat :)!
Ah jaa, peaaegu oleks jälle unustanud: linna tagasi sõites oli meil tee peal üks elamusi pakkuv hetk. Nimelt sõitsime üsna suure kiiruse ja tiheda liiklusega teelõigul, kui põhimõtteliselt meie autonina ees ületasid teed kolm känguru. Läks õnneks, et kõik autod kenasti kokkupõrget vältida suutsid ning midagi traagilist ei juhtunud. Teel tundus lausa, et viimane känguru sai olukorra tõsidusest aru ja lisas teel hoogu, et kenasti teisele poole jõuda ning mitte autorataste alla sattuda.

Kõike toredat! :)

seitse päeva tööl..

Homme hommikul on äratus jälle kell 5:00 hommikul, et kell 6:00 sõitma hakata ja kell 7:00 mõnuga taaskord puid istutama hakata. Täitsa uskumatu, et vastu peame. Aga no ega meil vist muud üle ei jää..
Igal hommikul on kõik kohad meeletult valusad, aga põllul ei saa sellest niimoodi arugi, sest ilmselt jooksevad dollarimärgid silme ees ja tahame mõlemad endast parima anda, et ikka head raha teenida. Täna tegime mõlemad rekordi ning teenisime senini kõige rohkem ühe päeva jooksul. Karta on, et oleme homme veel rohkem räsitud eelnevatest päevadest. Õnneks on homme vaid poolik päev puid istutada. Loodame, et nelja tunniga saame põllu valmis ning siis on ülejäänud päev vaba. Mis siis aga edasi saab, seda me ei tea.
See on siinse töö juures kehv, et meile ei osata kunagi öelda, mis edasi saab, kui töö läbi saab. Eelmisel korral saime alles viimasel tööpäeval teada, et meil on vahepeal vabad päevad ja siis teisipäeval hakkab töö uuesti. Seekord samamoodi: niipalju kui meie teame, on homme viimane tööpäev, kuid võib juhtuda, et meile antakse mõned põllud juurde ning tööd jätkub pikemaks. Seega, me ei tea, mis homme saab, seda me ei tea. Kas homme läheme Perthi? Kas homme on poolik vaba päev ja teisipäeval hakkame jälle puid istutama? Ei tea ja ei saa ilmselt enne teada, kui homme põld lõpetatud on.
Mõtlesin muidu ka, et kirjeldan seda puude istutamist pisut lähemalt. Pilti meie töövahenditest näete ühest eelnevast blogist. Ja töö käib siis nii, et võtad alusest puu, paned selle punasest tube'i otsast sisse, paned tube'i maha, surud tube'i maa sisse nii sügavale, kui võimalik (kui jõuad käega piisavalt lüüa, siis ei ole vaja jalaga vajutada), vajutad jalaga tube'i otsa lahti (sealt tuleb taim välja) ning vajutad varba ja kannaga taime kenasti maasse; lõpetuseks suled tube'i otsa nupulevajutusega ning kõik hakkab otsast peale mõne sammu kaugusel. Ja niimoodi tuhandeid kordi päevas. Nii üksluine see töö ongi. :) Tahate ka tegema tulla? Ma olen kindel, et tahate. :D
Täna muide, õnnestus meil siin ka pisut päikeseloojangut silmata: siiamaani oleme alati liiga hilja ööbimiskohta tagasi jõundud. Päike loojub siin ikka tõeliselt kiiresti. Ei ole sellist pikka vaatemängu nagu Eestis. Ma julgen arvata, et maksimum 10 minutiga on päike loojunud. Samas ilus on see vaatepilt küll, kuidas päike ookeani taha vajub. Kui peaks juhtuma, et homme on meil poolik vaba päev ja jääme siia edasi, siis üritan kindlasti sellest vaatemängust ka pilti teha. :)
Tahtsin juba lõpetada, kui mulle meenus midagi, mida tahtsin veel kirjutada. Meenus see mulle, sest Toomas tegi just Geoff'i toodud õllepudeli lahti. Nimelt nagu enamik minu blogi lugejaid teab, ei ole ma eriline õllesõber, aga siin olen ma avastanud, kui mõnus on pärast füüsiliselt rasket tööpäeva üks külm õlle lahti korkida ja seda siis hea maitsta lasta. Mmmm... Väga mõnus. Lisaks sellele on minu hommikune söömisharjumus muutunud. Nii mõnelgi hommikul saab enne tööle minekut putru (!) süüa, mida ma Eestis mitte kunagi ei teinud. Kuid siin on see hea ja vajalik, sest tänu pudrule jõuab rohkem. :)

Aga see oleks siis selleks korraks kõik.
Kirjutamiseni (teie puhul siis lugemiseni)! :)

väga väsitav..

Meil on nüüd viis väga rasket tööpäeva seljataga ja mõned veel kindlalt ees. Jah, me teeme siin praegu tööd ka puhkepäevadel! Täna olime põllul ja homme samamoodi. Praeguse seisuga oleme esmaspäeval ilmselt lõpetamas. Kuid on oht, et põlde võib juurde tulla. Isekeskis oleme arutanud, et sel juhul ilmselt siia siiski pikemaks ei jää ning läheme Perthi tagasi, sest see töö on ikka füüsiliselt tõeliselt kurnav. Oleme suht kõik siin omadega täitsa läbi. Minul valutasid täna põllul pea kõik kohad: algas kõik seljast, seejärel käsi nagu iga päev ja lõpuks veel jalg ka. Selliselt on ikka päris keeruline tööd teha. Tulemused on kohe kehvemad. Pole midagi teha, sellist tööd tehes vajab keha puhkust, et endast maksimum anda.
Lisaks sellele on mul ilmselt lootus Perthis too töö saada pagariäris. See oleks kindlasti lihtsam ja palka saaksin sama hästi, kui mitte rohkem. Ning lisaks eelnevale oleks eelis ka selles, et töö on puhas. Mulle kohe üldse ei meeldi igal hommikul jälle musti tööriideid selga panna; see ei ole üldse mitte meeldiv. Oi, kuidas tahaks hommikul tööle minna puhaste riietega ja tagasi sama puhtana tulla. Siin lähed igal õhtul duši alla ja vaatad peeglist, et oi, ma olen juba meeldivalt pruun. Seejärel tuled pesust välja ja vaatad, et oi, pole ma midagi nii pruun veel. :D Mustust on selle töö juures ikka väga palju.
Ka teised eestlased mõtlevad, et enam pikemalt nad ilmselt ei jää. Enamikul on kehad kurnatud ning lisaks sellele ei ole me siinse bossiga just väga rahul. Erinevalt enamikest austraallastest ei ole tema üldse mitte nii sõbralik ja lahke. Pigem kahepalgeline: ühe käega peksab, teisega paitab. Lisaks sellele võib ta väga ebameeldivalt öelda ning meeletult vastik olla. Alles ühel päeval olime kõik suhteliselt pissed off oma ülemuse peale, sest ta oli väga sitas meeleolus ning valas kogu viha meie peale välja. A la: 'kui tahad, et nad korralikult tööd teeksid, siis löö neid kõige valusamasse kohta ehk siis rahakoti pihta.' Nimelt ähvardas ta meid, et kui teeme sitasti tööd, siis ta meile palka ei maksa. Tol päeval karjus ta ikka väga kõvasti väga paljude inimeste peale. Kuid eks me neelame selle alla ja naudime oma 'meeldivat' tööd veel enam :P.
Homme, pühapäeval, siis jälle. Mõnna! :)

Teie aga puhake ning nautige nädalavahetust :)!

Palju õnne sünnipäevaks!

Olen täna nii väsinud, et midagi pikalt kirjutama ei hakka. Need tööpäevad päikesetõusust päikeseloojanguni on üsna kurnavad, seega on peatselt vaja tuttu minna, et homseks jälle valmis olla.
Tahtsin vaid üht kirjutada: Palju õnne sünnipäevaks, isa ja Maris. Kuna meie telefonid on levist väljas, siis kahjuks ei õnnestu mul sõnumit saata. Üritasin ka teisiti (isale e-maili teel ja Marisele orkutis), kuid kardan, et isa puhul ka see ei toiminud, sest tal on ju puhkus ja vaevalt, et ta vahepeal oma postkasti uurib.
Igal juhul olete mõlemad kenasti meeles ja loodan, et teil on super tänane ( ja ka järgnevad) päev(ad)! :) Olge tublid seal kaugel kodumaal!

maagiline 40!

Ära tegin! Olen enda üle väga uhke, sest tänane päev on olnud väga edukas. Tegime tööd vaid napid 10 minutit rohkem kui eile ja mina suutsin selle ajaga teha 5 alust rohkem ning alistada oma maagilise 40 piiri. :) Ja ma ei olnud ainus, kes minu üle uhke oli. Meie tööandja Geoff (hääldub samamoodi nagu Jeff) ütles mulle, kui ma oma viimase aluse võtsin, et ta on minu üle uhke. Täna ei olnud tal ühegi minu istutatud puu kohta midagi halba öelda (et poleks liialt sügaval või oleks viltu või oleks vahed vale pikkusega). Juba hommikul, kui oma neljandat alust võtsin, tegi ta üllatusest suured silmad, et juba nii palju olen jõudnud. Hea tunne on, kui aus olla. :)
Kuid eks see maagilise 40 alistamine jätab oma jälje. Olen kindel, et homme olen aeglasem, sest mu käsi teeb põrguvalu, kui pean midagi tõstma. Ainus liigutus, mida mul praegu veel teha õnnestub, on just seesama puude istutamise oma: tõstan oma tööriista (tube nagu me seda siin kutsume) enda ette. Loodame, et suudan seda ka homme teha ning siiski hea tulemuse kirja saada. Panin igaks petteks juba oma käele ka Fastum geeli ja loodan siiralt, et see aitab. :)
Meiega liitusid täna uued istutajad: kaks itaallast ja sakslane. Ka see tegi päeva heaks: ma ei olnudki enam kõige aeglasem istutaja. Tegin kolmele poisile vaevata tuule alla ja olen endaga rahul. :) Kuid ega see lust ilmselt kaua kesta ja nad saavad istutamise kenasti käppa ning on siis minust kiiremad. Loodan vaid vahesid minust eespool olevatega pisut vähendada, et end ikka hästi tunneksin. Järgmine eestmärk on 44 alust ühe päevaga. Loodan, et suudan selle nädala lõpuks enne töö lõppu alistada. :)
Täna muide oli jälle väga kuum ilm ja päike kõrvetas tugevasti. Kasutasime loomulikult päikesekreemi ning seda eriti tugeva faktoriga (30+), kuid ikkagi õnnestus mu käel täiesti punaseks tõmmata ehk siis ära põleda. Toomase kõrvad on aga hoopis hullemas seisus. Nimelt pole isegi aru saada, kuidas kõrvad ära põlevad ja nüüd on tal need lausa villilised. See töö ei mõju meile vist väga hästi: villilised kõrvad, päikesepõletus, valutavad käed, rääkimata siis rakkus jalgadest :D.

Aga ikkagi ei kurda ja oleme rahul :)
Elu siin on ilus!

..õnnelik!

Tänane tööpäev on nüüdseks siis kenasti seljataga. Oleme õhtusöögi ära söönud ning nüüd naudime mõnda vaba tundi enne magama minekut, et homme siis samamoodi otsast alustada. Tööpäev oli täna muide edukas ning iga päevaga suudame nii mina kui Toomas ikka üha rohkem istutada. Muide, me siin ei ole puid, vaid aluseid, millel puud on, ning vastavalt sellele saame siis palka. Iga kord võtan endale eesmärgiks, et nüüd peaks 40 alust täis saama ja siiamaani iga kord on pärast seda mõtet uuel päeval alused suuremad olnud ning ma ikka ei jõua selle maagilise 40-neni. Kuna siin nüüd on alused küll suuremad, aga maapind istutamiseks väga hea, siis loodan, et muutun päev-päevalt kiiremaks ning lõpuks saan oma maagilise 40 piiri ületatud.
Toomas istutab muidugi minust rohkem (poisid ongi siin kõik tublimad), sest tegu on ju siiski füüsiliselt raske tööga. Tema tänane tulemus oli minust 15 alust rohkem: ehk siis 50. Selliste koguste pealt teenime päris kenasti ning oleme üsna rahul.
Täna oli meil siin muide juba tõeliselt kuum ilm. Ikka korralik Eesti suveilm (kui need viimase aja kuumalained välja arvata). Meil oli kindlasti 25 kraadi sooja ning päike paistis terve päev lagipähe: mitte ühtegi pilve polnud silmapiiril. Seega kulus vett meeletutes kogustes, kuid tundus, et jääb ikka väheks. Füüsiline töö lõõskava päikese all ei ole üldse mitte lihtne.
.. aga kõigele vaatamata olen ma siiski siin õnnelik! Kindlasti tundub minu blogi lugedes, et töö on raske ja arvate, et eks ma ikka vaikselt kahetsen, et siia maakera kuklapoolele tulin. Kuid nii need asjad siiski ei ole. Töö on küll füüsiliselt raske, aga võrreldes eelneva tööga on see tõeliselt tervitatav ning ma olen vägagi rahul. Olen päeva lõpuks füüsiliselt väsinud, kuid vaimselt mitte ja see on niivõrd hea tunne! Pole mingisugust stressi ning minu ainsaks mureks on see, et kas suudan homme sama tubli olla või jääb tulemus tänasele mõne võrra alla. Isegi päevad on juba sassis. Täna vist on teisipäev? :) Selline elu on mõnus ja vaheldust pakkuv ning ma naudin iga hetke sellest!

Päikest teile sinna kaugele!
:)

ookeani vaatega majas..

Paistab, et sel korral on meil ööbimiskohaga hästi läinud. Või kui järgi mõelda, siis isegi väga hästi. Siinne elamine on muljetavaldav pärast järjekordseid hosteliöid. :) Ja muidugi on kiiduväärt ka asjaolu, et meil on siin internet ning oleme järgneval nädalal siiski tsivilisatsiooniga ühenduses.
Oleme nüüd siis 370 km Perthist põhjapool Dongaras (võite kaardilt järgi vaadata); ikka päris pikk sõit on seljataga. Tegu on siis rannikulinnaga ja meie elukoht on täiesti ookeani ääres. Oleme kolmes kõrvuti majas, kus igas on kaks magamistuba (meil siis king size voodiga); lisaks magamistubadele on meil siin ka elutoa nurgake televiisori ja korvmööbliga; ei puudu ka söögitegemisvõimalus ja loomulikult pesuruum ja tualett. Kõik vajalik on olemas ja kõik on vägagi viimase peal!
Ja mis minule siin kõige rohkem meeldib?! Seesama ookean. Nimelt oleme siin sõna otseses mõttes ookeani ääres. Meie majakesest välja astudes on ookean kohe ukse ees. Läbi selle sama klaasukse avaneb imeilus vaade. Homme saame näiteks nautida päikeseloojangut ookeani. Usun, et see saab pärast pikka ja väsitavat tööpäeva lihtsalt vaimustav olema.
Reis siia oli meil aga ka täiesti omapärane. Ma polegi veel kirjutanud, kuidas siin tööle ja Perthi oleme liikunud. Nimelt on meid üsna suur seltskond, kes seda vahet sõidab (lisaks minule ja Toomasele kolm eestlast, kes siin juba üsna pikalt töötanud on ning lisaks neile kaks tüdrukut: üks inglane ja eelnevalt üks sakslane, nüüd on sakslase asemel veel üks eestlane). Ja sõidame me seda teed alati kõik koos seitsmekesi tavalises universaalkerega autos, kus on kohti küll kaheksale, kuid viimane kolme inimese rida on mõeldud pigem kuni 3-aastastele lastele. Selleks, et me kõik ära mahuksime, on enamik kottidest kinnitatud katusele ja nii me siis rändamegi. :)
Tänasel reisil, mis oli tunduvalt pikem kui eelmised, tegime ka mõned vahepeatused ning ühes peatuspaigas kõndisid emud tee ääres. Et siis natuke wild life'i ka. Ja muide (Kadrit kindlasti huvitab): jah, me oleme nüüd kängurusid näinud! Küll mitte väga lähedalt, aga eelmise tööpaiga lähedal hüppas neid hommikuti ikka üsna palju ringi. Lisaks sellele olid pea kõik põllud nende hüppejälgi ja pabulaid täis. :)
Nüüd vaatame aga, kas saame miskit hamba alla ja siis peatselt tuttu ära ka, sest hommikul ootab meid jälle äratus ilmselt kella viie või poole kuue ajal.

Kõike paremat!
I'll write soon!

pakime jälle asju..

Tunni aja pärast on hostelist check-out ning seetõttu pakime jälle oma kotte, et minna Perthist välja puid istutama. Meil on küll veel sõidu alguseni mõned tunnid aega (teised eestlased tulevad võtavad meid ilmselt ühe aeg peale), aga kuna me ei taha veel ühe öö eest hostelis maksta, siis kirjutame end siit õigel ajal välja ja veedame ülejäänud ootetunnid siin lähedal pargis päikest nautides.
Jah, meil on siin ka täitsa head ilmad: sooja on julgelt üle 20 kraadi ja päike võtab üsna tugevasti. Eile käisime lõpuks ära ka ookeani juures ning seal oli küll selline tunne nagu oleks südasuvi. Rannas küll väga palju inimesi ei olnud, sest talvel ei ole see ju tavaks, aga leidus siiski mõningaid surfareid, kes olematuid laineid püüdsid. Lisaks sellele oli üks pisike poiss täitsa suvine ning nautis täiel rinnal veemõnusid. Palju oli inimesi ka koertega jalutamas, kes samuti kõik randa täiel rinnal nautisid. Igal juhul oli tore ja mul oli hea meel, et lõpuks ookeani lähedalt ära nägime. :)
Nüüd siis paneme aga asjad kokku ja oleme valmis liikuma. Kuna me päris täpselt ei tea, kuhu lähme ja kas seal ka internetti on, siis teadke, et kui minust algava nädala jooksul miskit kuulda ei ole, siis ilmselt olen jälle järjekordses leviaugus. :P