teisipäev, 17. august 2010

hea, hea, hea, hea, hea!

Tänane päev töö juures läks juba tunduvalt paremini kui eelmine. Olin juba paljudest asjadest teadlik, töö tegemine oli seega tunduvalt lihtsam ning tundsin end vägagi asjalikuna. Ka telefonitsi saadi minu aktsendist kenasti aru ning enam ei olnud isegi hirm vajadusel telefonile vastata. Kontoris viibivate inimestega sain kenasti suheldud ning õhkkond oli veeldi meeldivam ja vabam kui eelneval päeval. Ülemus polegi nagu päris ülemus, vaid pigem üks tiimiliige. Kõik inimesed teevad oma tööd ning vajadusel abistavad üksteist. Mulle väga meeldib selline töö tegemine ja selline vaba suhtlemine töökaaslaste vahel. Ma ei oska sõnadesse panna, kuivõrd erinev on praegune Mick'i töötajatesse suhtumine meie eelmise ülemuse Geoff'i omast. Ma naudin nüüdset tööd just eelkõige seetõttu, et siin võetakse sind kui võrdset mitte kui odavat tööjõudu ('filthy backpacker' nagu Geoff tavatses öelda). Seega läks minu tänane tööpäev igati korda ning nautisin seda täiel rinnal. Homme jälle!
Täna on teisigi häid uudiseid. Hommikupoolikul tööl olles sain Toomaselt rõõmusõnumeid: ka tema on nüüd tööinimene. Hommikul Aussijobs'is pakuti talle kohe tööd ning homme alustab ta factory hand all-rounder'ina ehk siis saab temast vabrikutööline. Praegu ei teagi me veel väga täpselt, mida ta seal tegema hakkab, aga eks see selgub siis juba homme, kui ta kella seitsmeks sinna kohale läheb, et oma tööpäevaga alustada. Midagi kontimurdvat vast teda ees ei oota. Loodame, et töö on sobilik ning saame nüüd mõneks ajaks paigale jääda, et siis kenasti raha kõrvale panna ning seejärel juba Austraaliat avastama sõita.
See kõik tähendab aga seda ilmselt, et enam pole mul nii palju miskit kirjutada. Kuid eks ma ikka üritan miskit välja mõelda, mis teile sealpool huvi võiks pakkuda. Näiteks mõningaid tähelepanekuid siinsete kohalike elust ja olust. Mõned asjad on mul praegugi mõttes, millest ikka olen tahtnud kirjutada, aga milleni pole veel mingil põhjusel jõudnud. Näiteks häirib mind siinse ülisõbralikkuse juures asjaolu, et kõik (ja ma tõesti mõtlen kõiki) küsivad sult põhimõtteliselt tervituse asemel, et kuidas sul läheb (how are you?) ja samal ajal ei oota tegelikult keegi, et sa sellele küsimusele ausalt vastaksid või üldse vastaksid. Mõni inimene on juba kolme meetri kaugusel enne kui ma oleks jõudnud suugi lahti teha; teine ootab, et sa vastaksid lihtsalt: 'fine, thanks for asking. and you?' Ma ei saa aru, milleks sa küsid, kui sulle tegelikult üldse korda ei lähe. Ma küll mõistan, et see on siin nagu viisakusväljend, aga mind häirib see, et ma tean, et tegelikult seda inimest ei huvita karvavõrdki, kuidas mul päriselt läheb.
Aga tänaseks ma siis lõpetan ja hoian mõningad asjad, millest kirjutada, ikka tuleviku jaoks ka.
Olge tublid!
PS. Meil on siin kuu kummuli! Ei saa arugi, kas see kasvab või kahaneb, sest see ei ole püstiselt taevas. Pigem vaatab sulle ülevalt naerunäo suu vastu :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar