muutustuuled..

Esmaspäev jäi seekord meie viimaseks puude istutamise päevaks. Juhtus nii, et saime siiski kõikide töödega tol päeval ühele poole ning uusi põlde meile istutada ei antud. Kusjuures ilmad olid viimasel kahel tööpäeval juba tunduvalt jahedamad ning enam päikest võtta ei saanud, mis tähendab, et päris töömehe päevitust siiski saada ei õnnestunud ja kindaid me endale kätte ei päevitanud. Vähemalt minul ja Toomasel läks õnneks. Pikemalt töötanud eestlased nii õnnelikud ei olnud ning ühel noormehel (Oliveril) olid käsivarred käelabadest ikka tunduvalt tumedamad.
Viimane tööpäev oli muide veel eriti jahe: tuul oli maa poolt ning meeletult külm. Suutsin pisut külmetuda ning olen nüüd veidi tõbine. Proovin end Eestist kaasa võetud rohtudega (TheraFlu ja Sudafed) pisut turgutada, et peatselt jälle täiesti terve olla. Eelnevate päevade päike suutis nii minule kui ka Toomasele aga ka ohatised tekitada ja ka neid on vaja nüüd ravida. Saime siit apteegist üht head ohatiserohtu (vähemalt praegu paistab ta seni kasutatutest parim olevat) ning loodame ka sellest hädast peatselt üle olla.
Igal juhul oleme sõitsime esmaspäeval siis Dongarast tagasi Perthi ning oleme nüüd jälle tagasi samas linnas, kust end 07. juulil leidsime. Kuid ometigi on olukord võrreldes tollasega teistsugune. Nimelt saime eestlaste kaudu elamise ühte majja ning ei ööbigi enam hostelis. Oleme kesklinnast pisut eemal (kaks rongipeatust) kenas majas, kus on 5 magamistuba ning elamisruumi tunduvalt rohkem kui hostelites. Siin on täitsa kena ning oleme praegu veel vägagi rahul. Hetkel pole meil õnnestunud veel omanikuga kohtuda ning elame siin temaga kohtumiseni tasuta :D. Milline rõõm (sest elamine on siin ju teatavasti üsna kallis)! Loodame aga peatselt temaga kokku saada ja kõik kenasti joonde ajada, et siis juba ametlikult siin elada.
Tahaksime nüüd mõneks ajaks linna jääda ja siin mõlemale tööd leida. Kui mäletate, siis enne puid istutama minekut oli mul tulemas proovipäev pagariäris. Nüüd linnas tagasi olles olen sealse kontaktisiku Dianaga suhelnud ning nad on mind kenasti ära oodanud. Homme lähen teen oma work trial'i ära ning loodetavasti õnnestub mul siis kenasti ka see töökoht endale saada. Seejärel on 1 down, 1 to go. Ehk siis oleks vaja ka Toomasele mingi tööots leida. Hetkel loebki Toomas siin tänasest ajalehest töökuulutusi ning üritab endale midagi sobilikku leida.
Ka Aussijobs'is tunduvad nüüd meie väljavaated töö leidmiseks paremad olevat. Eile käisime sealt läbi ning mõlemad töötajad kohe teadsid, kes me oleme ja võtsid meid järjekorras ette kui vanu olijaid. Rääkisime neile kenasti ära, et minul töökoht ilmselt varsti juba olemas ja pigem sooviksime leida midagi Toomasele ja seda kindlasti linnas. Nüüd nad siis lubasid, et kui midagi sobilikku peaks tekkima, siis kindlasti on Toomas järjekorras üks esimesi, kellele nad seda pakuvad. Seega loodame parimat :)!
Ah jaa, peaaegu oleks jälle unustanud: linna tagasi sõites oli meil tee peal üks elamusi pakkuv hetk. Nimelt sõitsime üsna suure kiiruse ja tiheda liiklusega teelõigul, kui põhimõtteliselt meie autonina ees ületasid teed kolm känguru. Läks õnneks, et kõik autod kenasti kokkupõrget vältida suutsid ning midagi traagilist ei juhtunud. Teel tundus lausa, et viimane känguru sai olukorra tõsidusest aru ja lisas teel hoogu, et kenasti teisele poole jõuda ning mitte autorataste alla sattuda.

Kõike toredat! :)