Jõulupühad kuumuses

Nagu juba eelmisest sissekandest teate, ootas meid esimese jõulupüha õhtul suur õhtusöök kodumaiste toitudega. Kiitused meie tublidele kokkadele, sest kõik maitses suurepäraselt ning laud oli kaetud rikkalikult. Leidus kõike, mida oleksime ka kodumaal söönud ning võib olla oli meil mõni asi isegi enam. Loomulikult ei puudunud meie jõululaualt kapsas, kartul ja sealiha. Lisaks sellele oli meil valikus veel parti, rosoljet ja muud suupärast. Mis aga kõige tähtsam: isegi verivorst oli kenasti esindatud, sest poola lihunikud Perthis mõtlevad kõikidele!
Pärast kosutavat kõhutäit jõulupäeva õhtul liikusime kõik koos Perthi suurimasse ja ainukesse kasiinosse. Minu ja Toomase jaoks oli see parajaks vaatamisväärsuseks. Tekkis tunne nagu oleksime sattunud Las Vegasesse, sest kasiino oli ikka üsna meeletu. Kuid kuna me kumbki erilised mängurid ei ole, siis tegime vaid ühe mängu automaadi taga ning seejärel liikusime koju tagasi. Ilmselt me niipea sinna enam tagasi ei lähe. Pigem eelistaksime mõlemad mõnd meeldivat pubi või kesklinna klubi.

Teise jõulupüha puhul võtsime ette pisikese roadtripi Perthist umbes 120 kilomeetrit põhja poole Lancelini ning võib öelda, et see reis oli kindlasti seda väärt. Rand oli imeline! Vesi oli soe ja vaikne, mis tähendas, et taaskord saime kenasti ujuda. Veetsime suure osa päevast vees. Kümme minutit veest väljas ning siis kohe jälle vette, et end maha jahutada, sest temperatuur eile tõusis 40 kraadi lähedale taaskord. Päike oli kuum ja intensiivne. Hea, et olime kohusetundlikud ja kreemitasime end pidevalt, sest ilma kreemita oleksime kindlasti väga ära põlenud (nii mõnigi inimene oli rannas väga punane). Praegusel juhul saime aga mõlemad veel vaid jumet juurde ning oleme kenasti pruunid.

Ainus asi, mis eilset päeva rikkus, oli asjaolu, et Toomas pillas meie auto võtmed vette (need ei olnud tema taskus seda vettehüpet sooritades; need kukkusid vette rannikuäärt pidi jalutades). See tähendas aga seda, et alarmi pult enam ei toiminud ning ei võtnud immobilaiserit maha. Sellest tulenevalt aga ei ole enam võimalik autot käivitada. Õnneks on aga nii mõnigi eestlane tõeliselt abivalmis ja isegi ei mõtle hetkegi, kui palume tal meie tagavarapuldiga meile järgi sõita. Suur tänu Joosepile, kes selle teekonna ette võttis.
Õhtul koju jõudes otsustasime päeva veel mitte lõppenuks lugeda ning käisime kinos Angelina Jolie ja Johnny Deppi uut filmi Turist vaatamas. Soovitan kõigile! Depp ja Jolie on seal filmis tõeliselt suurepärased.
Lisaks sellele jõudsime õhtul pärast kino veel ka Kings Parki seda suurepärast vaadet nautima. Nimelt kell 11 filmi lõppedes oli õues veel 29 kraadi sooja ning kuidagi mõtlematu tundus koju magama minek. Seega otsustasime lõpuks teha seda, mida ammu olime plaaninud. Loomulikult ei pidanud me pettuma ning seal käik oli seda väärt. Mul on kahju, et me fotoaparaati kaasa ei võtnud, sest tahaksin seda suurepärast vaadet ka teiega jagada, kuid kahjuks peate seekord vaid minu sõnu ilma pildimaterjalite uskuma.
Niisiis olid meie jõulud sel aastal üsna ebatraditsioonilised, kuid sellele vaatamata olid nad siiski suurepärased. Nautisin kõiki pühadepäevi ning loodan, et peatselt saabuv aastavahetus saab sama meeldiv olema.

Loodan, et kirjutan sel aastal veel, kuid kui asjad peaks teisiti minema, siis soovin kõigile ilusat aasta lõppu!

It's Christmas time..

Kohe alguses võin ära öelda, et jõulutunnet ei ole ja ilmselt ka ei tule (pisut hilja selleks ilmselt). Kuid ega midagi muud oodata ei olnudki, sest meis eestlastes tekitavad jõulutunde ju mingid kindlad asjad, mida siin maal aga ei ole. Peamine, mida jõuludeks vaja, oleks on muidugi lumi ja külmakraadid. Meil on siin praegu aga 35 kraadi sooja ja tänase päeva jooksul tõotab isegi pisut soojemaks minna (lubatakse kuni 39 kraadi). Lisaks sellele pole siin kuuselõhnast haisugi; meil pole kodus isegi mitte tehiskuuske. Päris õiget jõuluõhtusööki siin ka teha ei saa, sest pole lihtsalt vajalikke materjale saadaval (kuigi eile õnnestus vene poest hapukapsast saada, mis on vägagi positiivne).
Ka traditsioonid on maakera kuklapoolel pisut teised. Kui eestlastele on jõulud ikka peamiselt perekondlikuks pühaks, siis siin on see üks suur joomapüha. Eile olid kõik alkoholipoed nii rahvast pungil, et seda oli lausa halenaljakas vaadata. Kaubaks läks kõik, mida poes leidus. Vahepeal tundus, et inimesed ostavad need poed tühjaks, kuid eks poed olid end selleks ostuhulluseks ette valmistanud ja kõik said enda lemmik joogid kätte.
Lisaks sellele tooksin välja asjaolu, et eestlastele on tähtsaim osa pühadest jõuluõhtu. See on aeg, mil süüakse ja juuakse nii kuis sisse mahub; siis tuleb jõuluvana ja siis saab kingitusi; sel päeval käiakse kirikus ja süüdatakse küünal juba meie seast lahkunute haudadel. Kängurudemaal on aga tähtsaim päev esimene jõulupüha, 25. detsember ehk siis siinses mõistes Christmas Day. See on see päev, kus hommikul leitakse kuuse alt kingitused, kus süüakse hommikust õhtuni ja kus kogu linn on üsnagi surnud (kõik poed on suletud, linnas liigub vaid mõni üksik auto).
Minu jaoks on siinsete pühade juures kurb see, et kohalikud lapsed ei tea midagi päkkapikkudest. Või noh, nad teavad, et on olemas sellised tegelased nagu Santa's lillte helpers, aga nende teada aitavad need pisikesed tegelased vaid jõuluvana kinkide pakkimisega. See tähendab, et ei ole olemas sellist asja nagu suss akna peal ja igahommikune üllatus, kui sealt midagi maitsvat ootab. Ainus asi, mis aitab siinsetel lastel detsembri algusest jõuludeni oma jõulutunnet suurendada on jõulukalender, kuid need on meil ju ka Eestis olemas. Seega julgen ma kindlalt väita, et detsembrikuus on Eesti lastel palju parem elu kui siinsetel põngerjatel.
Kindlasti huvitab teid, et kuidas meie jõule peame: kodumaiselt või Austraalia päraselt. Võib vist öelda, et nii üht kui teist ja pisut mitte kumbagi. Kuna enamik meie maja elanikest olid eile tööl, kaasa arvatud mina (sest siin ei ole 24. detsember riigipüha nagu Eestis), siis jõuluõhtusööki sööme täna (nagu seda teevad ka kohalikud), samas toidud saavad toidulauale üsna kodumaised. Kuna aga jõulutennet ei ole, siis tundub see pigem tavapärase nädalavahetuna pisut suurema toiduvalikuga. Lisaks sellele pole meil jõulukinke, m ida avada, sest mina sain oma kingi juba kaks nädalat tagasi kätte ja Toomas ostab endale jõulukingi raha eest veel pisut auto juppe.
Mis mulle siinsete pühade juures aga väga meeldib on korraldus riigipühadega. Kui Eestis satuvad riigipühad nädalavahetusele, siis jääb üle vaid pisut kurvastada ja olukorraga leppida. Täpselt nagu sel aastal suures osas juhtunud ongi (25 ja 26 detsember on laupäev ja pühapäev; 1. jaanuar on samuti laupäev). Siin aga liiguvad sellisel juhul vabad päevad nädala algusesse. See tähendab seda, et kuna sel aastal on jõulupühad nädalavahetusel, on ka 27 ja 28 detsember vabad; sama kehtib ka esimese jaanuariga. Me peame tööle minema alles neljandal, sest pühad uusaasta puhul nihkuvad 3. jaanuarile. Vot milline rõõm!

Igal juhul loodan, et kodumaal on kõik tunduvalt rohkem jõulumeeleolus ning pühad on meeldejäävad.
Kauneid jõule!

Jõulupidu jõulupeo otsa

Ja oligi see nädalavahetus üsna pidune nagu minu eelmise blogi põhjal oodata võisite. Reede algas vaikselt ja lõppes üldse mitte nii vaikselt. Kuskil kella poole neljast oli meil tööpäev lõppenud ning algas jõulutrall. Sest aeg oli juba beer'o'clock nagu nad siin ütlevad. Lisaks õllele, veinile ja soft drinkidele oli meile kaetud ka pisike todulaud erinevate võileivade ja sausage roll'idega. Kõik töötajad said ka pisikese jõulupaki (naisterahvad veinipudeli ja kinkekaardi, meesterahvad õllekasti). Pidu oli hoogne ning jätkus linnas.
Eilse päeva algus oli pisut raske, kuid õnneks aitas maailma parim pohmellirohi (McDonald'si chicken mgnuggetsid ja piim; njom njom). Ning seejärel ootas meid juba järgmine jõulupidu. Kell kolm hakkas Swanbourne'is etendus "Meri ja Orav". Olen seda tükki kunagi ammu isegi näinud, kuid ega enam päris täpselt kõik meeles olnud. Saime kõik paraja kõhutäie naerda ('Kuidas sa selle laua üldse siia ülesse said?' - 'Nool ja Veerpalu tõid.'; 'Ei mina saa rongiga sõita, mina jään seal magama ja siis ärkan üles ning olen Tartu asemel Minskis. Sa ikka tead, kus Minsk on?' - 'Valgevenes' - 'No näed, Valgevenes. Tuled rongilt maha ja kõik valged inimesed ümberringi, nagu jääkarud.'; 'Kuule, Ivan, ütle, millal mina enne enda juures olen viinavõtmist korraldanud.' - mõlemad võtavad pitsi viina - 'Mitte kunagi, me ju ainult rohuna võtame.'). Täitsa mõnus oli üle pika aja teatris käia ja veel ühte head eesti tükki nautida: mõnus huumor, head näitlejad. Mida sa hing veel tahta oskad?
Etenduse lõppedes liikusid kõik Eesti aukonsuli Anu juurde, kus pakuti pisut söögipoolist (näiteks päris õiget Eesti hapukurki!!) ning muidugi ka joogipoolist. Eestlasi oli ühes aias nii palju, et tundus nagu oleksime kodumaal, mitte kaugel maakera kuklapoolel. Oli seal nii suuri kui vanu. Mõned lapsed olid päris pisikesed beebid ja mõned vanainimesed ei osanud enam kodumaa keeltki. Leidub siin Kängurudemaal ikka kõiksugu Maarjamaa lapsi ning igaüks neist teab täpselt, kus nende juured on. Kodumaa on ikka kallis.
Pärast seda koosviibimist suundusime limusiiniga (meie majakaaslane Martin on vabal ajal limusiinijuht ning kui ta parasjagu kliente ei sõiduta, siis sõidutab ta aeg-ajalt meid) linna ning veetsime õhtu ühes kohalikus baaris ('The Flying Scotsman'). Minu jaoks oli selle õhtu juures meeldivaks vahelduseks siinne pubide näksimistaldrik: ei leia sealt midagi kodumaale tavapärast. Ei ole sellel küüslaauguleibu või kanakoibi, ei ole seal kartulikoori või marineeritud sibulaid. Oh ei! Sealt leiad hoopis grillitud krevette ja lambaribi, lisaks türgi leiba ja päikesekuivatatud tomateid. Pubitoidu valik on siin ikka hoopis teine ja minu meelest tunduvalt rikkalikum. Kuid eks ole näha, mida ma arvan mõne aja pärast, kui tahaks saada seda õiget küüslauguleiba või juustupalle. Siin seda ju valikus ei ole.

Kuid nüüdseks paistavad jõulupeod ühel pool olevat. Hetkel me isegi ei tea, mis jõuluõhtul saab. Tahaksime ilmselt traditsioonilist Eesti jõulurooga teha, kuid selleks vajaliku kraami ostmine saab ilmselt keeruline olema. Lisaks sellele on meil siin Hector street'il praegu ahi pisut tuksis ning selles korraliku roa valmistamine on tõeline kunst. Kindlasti selgub see, mis saab, aga lähiajal, sest jõulud on ju juba ukse ees. Kirjutan peatselt jälle ning annan teada, millised on jõulud kuumas Austraalias. :)

Sooje salle ja käpikuid! :)

Pidude hooaeg

Detsember vaata et juba poole peal ja mina kirjutan alles esimest korda. Minu siirad vabandused. Püüan edaspidi tublim olla. Samal ajal ei taha ma aga liialt lubadusi anda, sest mulle kohe üldse ei meeldi neid murda. Viimasel ajal on aga tõepoolest üsna kiire olnud ning pole isegi leidnud seda mõnda hetke oma õhtupoolikust, et mõned read siia kirja panna.
Peamiselt on põhjuseks ikka varakult algavad tööpäevad ja uni, mis siis õhtuti eriti varakult silma kipub. Üldjuhul on ka Toomas õhtul arvuti taga ja ega ma siia eriti kipugi, kui olen juba päev otsa kontori arvuti taga oma silmi rikkunud. Ei tule kasuks see pidev ekraani jõllitamine. Juba Eestis vaatasin, et silmad pole enam need, mis nad mõni aeg tagasi olid: näen küll endiselt hästi, aga minu laisk silm ei ole koostööks kohe üldse aldis. Aga eks ma nüüd siis püüan teid kurssi viia vahepeal toimunuga.
Meil on siin väike pidude hooaeg tuuri kogumas. Eelmisel nädalavahetusel oli Ruudi sünnipäev, sel laupäeval tähistas Joosep oma tähtpäeva. Sõime siin kodust kartulisalatit ja tegime lõkke peal šašlõkki. Kadri tegi sel nädalavahetusel isegi küpsisetorti (see tundub küll üsna võimatu ettevõtmisena arvestades asjaolu, et siin ei ole selga küpsiseid ja kohupiima, kuid ta sai sellegi poolest suurepäraselt hakkama). Täitsa kodune tunne tuli peale. Mõnus on ikka aeg-ajalt sellist kodust kraami süüa ja eestlastega pisut istuda ja maailmaasju arutada.
Lisaks sellele oli möödunud nädalavahetus meil pikem kui tavaliselt. Nimelt oli reedel Toomase töökoha jõulupidu. See algas juba kell 10 hommikul, mis tähendas, et Toomasel oli päev niikuinii vaba ja mina küsisin ka end töökohustustest priiks. Niisiis läksime Toomase ülemuse majja jõuluprallele. Kuigi jah, eriliseks jõulupeoks on seda raske nimetada. Ühiseks nimetajaks kodumaiste jõuluüritustega on vast vaid meeletu söögikogus. Kõik muu oli aga pigem suveürituse moodi: kuum päike, bassien, külm õlu ja muu selline. Ei tundu ju just erilise jõuluüritusena. Kuid eks need jõulupeod siin vist sellised ongi.
Sel reedel on minu töö juures pisike jõulupidu. Kuid meie teeme selle siiski oma vabast ajast. Reede õhtul pärast tööd on kontoris pisut suurem istumine kui tavapärasel reedel. Lisaks töötajatele on ka kõikide kaaslased oodatud. Mis meid täpselt ees ootab on aga veel saladus ning eks me saame selle teada alles reedel.
Laupäeval on meil siin Perthis aga kavas eesti teater. Andrus Vaarik ja Egon Nutter esitavad etendust "Meri ja Orav" ning loomulikult on meil juba piletid ostetud ning ootusärevus suur. Sest sellist eesti kultuurisündmust siin ju väga tihti ei näe. Pärast etendust jätkub õhtu Eesti aukonsuli juures kodus jõulupeoga. Olen siinsetelt eestlastelt kuulnud, et need peod on väga vahvad ja ega me ei saa ju siis ka minemata jätta. Ikka seame oma sammud pärast etendust peokoha poole.

Üldjuhul võib aga öelda, et kuna ilmad on meil siin vägagi soojad, siis ega me väga kodus ei istu. Enamasti on rannas käik ikka kohustuslik, sest vastasel juhul on isegi raske hingata. Sel nädalavahetusel võtsime ette sellise pisema roadtripi ühe imeilusa ranna äärde. Yanchepis (meie kodust kuskil 50 kilomeetri kaugusel) on nimelt laguun, mistõttu lained randa ei jõua ja see tähendab seda, et ookeanis on isegi võimalik ujuda. Vesi on seal laguunis aga nii ilus ja läbipaistev, et võtab sõnatuks. Kaugel vaadates tundub, et ega siin küll ujuda ei saa, sest vesi on nii madal. Kui aga vette ära lähed, siis avastad, et nii mõneski kohas on vesi ikka väga sügav; ka Toomasele üle pea. Selline illusioon tekiba aga sellest, et ka kaelast saati vees olles on põhi väga selgelt näha. Vesi on lihtsalt nii puhas ja läbipaistev.
Tol hommikul kui seal käisime olid seal samas rannas ka raid ujunud. Kahju, et meie neid ei näinud. Jäime sinna saabumisega pisut liiga hilja peale. Samas aga oli reis sinna iga kulutatud minutit ja kütuseliitrit väärt ning olen kindel, et tahan sinna peatselt tagasi minna. Lisaks sellele, et tegu on ilusa kohaga võidab see rand plusspunkte sellega, et see on pea ainus rand siinkandis, kus ka tõepoolest ujuda saab. Ning seda võimalust nautisin ma seal täiel rinnal.

Ja muide: kui te minu sissekannetest puudust tunnete, siis öelge mulle, mis teile huvi pakub. Sellisel juhul on ka minul pisut lihtsam ning ilmselt õnnestub mul end pisut tihedamini kokku võtta, et mõned read jälle valmis trükkida.

Seniks aga hingesoojust lumisesse Eestisse! :)

Suvesoojus..

Tundub tõepoolest nagu oleks suvi lõpuks siia Austraaliamaale saabunud. Nädalavahetusel oli ilm ikka väga kõrvetav ja tänasest päevast ei taha ma rääkidagi. Nimelt ulatus soojapügal oma 38 kraadini ning seda tavapärast kuuma leevendavat meretuult pea polnudki. Ütleme nii, et võttis ikka läbi küll. Nii et võin kohe kinnitada, et minu tänase sissekande pealkiri on läbi ja lõhki sarkastiline, sest soojusest ei saa siin enam rääkida.
Paistab nii, et meie praegune kodulinn on 100% kõige kuumem koht Austraalias üldse. Isegi põhjapoolsete linnade soojapügalad ei küündi selleni, mida Perth'is termomeetrid näitavad. Kuigi sellele vaatamata julgen ma kahtlustada, et põhjapool Broome'is ja Darwinis on olukord siiski ebameeldivam, sest erinevalt siinsest kliimast on seal õhuniiskus kordades kõrgem, mis teeb soojakraadide talumise teatavasti palju keerukamaks. Sest kui nüüd päris aus olla, siis julgen ma, käsi südamel, öelda, et see kuumus siin ei ole võrreldav ka näiteks Eesti kuumusega. Nimelt leevendavad siinset olukorda mõnusad jahedad Antarktika tuuled ning madal õhuniiskus. Kui temperatuur langeb alla 30 kraadi, siis mõni minusugune (külmavares nagu ma olen) tahaks lausa jakki selga panna, sest pisut jahedaks kisub.
Lisaks sellele on meil siin veel kuumust leevendavaid asjaolusid. Üks ja peamine on ookean! Nii uskumatu kui see ka ei ole, on veel tund aega pärast suplust keha niivõrd maha jahtunud, et ei sa isegi ei tunne kõrvetavat päikest ning kuuma õhku. Samal ajal kui ilma ookeani supluseta tundub õhk nii kuum, et seda on lausa raske hingata. Täna oli koju jalutades lausa tunne nagu oleks saunas: sissehingatav õhk oli lihtsalt nii hämmastavalt tuline.
Autodest ma parem ei räägigi. Päikese käes seisnud autod on sõna otseses mõttes saunad. Ust avades neist lausa kiirgab sauna lõhna, sest sealne õhtutemperatuur on nii kõrge. Õnneks on meie autos ülivõimas konditsioneer, mis on praegusel ajal igati abiks. Lisaks sellele olen ma meeletult tänulik asjaolu eest, et vahetasime oma auto heledama vastu. Isegi seda valget autot on valus katsuda. Kui peaksin aga avama mõne auto ukse, mille link on must, siis ma ilmselt lihtsalt põletaksin oma käe ära. Arvestades kõike seda ei ole ma enam üldse imestunud, et enamike tumedate autode põhiprobleemiks siinses kliimas on värvikahjustused katustel. Päike lihtsalt rikub autode värvi meeletult.

Vot selline on meie elu vaid kolm ja pool nädalat enne jõule. Ehk mõistate, miks jõulud tunduvad sel aastal kuidagi nii kauged ja võõrad. Kes siis keset südasuve jõule peab?! Tundub, et sel aastal meie peame!

Hingesoojust külma talve! :)

9 päeva minu viimasest postitusest..
Jaa, ma tean, et seda on palju. Ja jaa, ma tean, et lubasin ikka iga nädal pisut kirjutada. Minu vabandus on aga see, et ma ju kirjutasin eelmisel nädalal (teisipäeval) ja ma ju kirjutan ka sel nädalal (on ju alles neljapäev). Kuid jah, olgem ausad, seda lubadust andes ma siiski pidasin ka ise silmas, et üritan kirjutamise vahale jätta pause kuni 7 päeva. Eks ma siis üritan edaspidi tublim olla.
Peamine põhjus, miks ma kirjutanud ei ole, on see, et viimaste nädalate jooksul on töö juures toimunud üsna suured muudatused, mis tähendab, et tööd on palju ja päevad on enamasti pikad ja väsitavad. Sel nädalal muutus ka töögraafik ning selleks, et saaksime rohkem päikesepaistet nautida, algavad tööpäevad vahel juba kella seitsmest. See tähendab aga seda, et õhtul olen ma juba üsna varakult väga väsinud ning arvuti taga olemine ei tundu just eriti ahvatleva ideena. Homme on minul ja Katrinil aga nö hiline vahetus, mis tähendab, et läheme tööle alles poole üheksaks. Seega võib täna pisut kauem üleval olla ning teid pisut vahepeal toimunuga kurssi viia.
Suurim muutus, mis meid töö juures tabas, on see, et absoluutselt kõik meie töökorralduses muutus. Samaks jäi põhimõtteliselt vaid asjaolu, et saame endiselt samast kohast erinevaid töökorraldusi Housingu majades ning endiselt peame neid süsteemis update'ima. Kõik vahepeal toimuv (see kuidas me asjadel silma peal hoiame, kuidas info meie töötajateni /kes tegelikult ei olegi enam meie töötajad/ jõuab ning kust meie lõpetatud tööde kohta tagasisidet saame) on aga täiesti teistmoodi.
Võib öelda, et töökoorem vähenes tunduvalt, asjad muutusid meie jaoks lihtsamaks. Sellest tulenevalt pole meid kontorisse enam nii palju vaja ja meie töökollektiiv on märgatavalt vähenenud. Näiteks Dallas ja Margit ei tööta enam samas ettevõttes. Nad küll tegelevad endiselt sama asjaga, millega tegelesid varem, kuid nende tööandja on muutunud ning nüüd on nemad nii öelda meie alltöövõtjad. Lisaks sellele ei ole meil enam Sarah't ja Nicola't. Niisiis on sama suurt (või isegi suuremat) tööde hulka korraldamas poole vähem inimesi, sest kontoris on peamist paberitööd tegemas veel vaid mina, Katrin, Maddie ja Aoifa (häälda Iifa).
Mulle iseenesest uus töökorraldus meeldib. Esiteks on see palju efektiivsem, teiseks on see majanduslikult kordades kasulikum, kolmandaks on meie kontor nüüd palju vaiksem ja meeldivam. Esmaspäeval veetsime me näiteks pool päevast mööbeldades, et saaksime kogu olemise pisut kodusemaks ja mugavamaks. Nüüd on meil kõigil kenad suured lauad, kuhu mahume kenasti tööd tegema (kellele suurt lauda ei jagunud, sai kaks väikest). Lisaks sellele ei silmitse me enam seina, vaid oleme näoga üksteise poole. Kõik, kes me kontoris töötame, oleme olukorraga vägagi rahul.

Ja nii see aeg siin kulgebki nädalast nädalasse. Kummaline on mõelda, et november on juba teise poolde tiksunud ning kuu aja pärast on jõulud. Seda tunnet küll veel hinge ei kipu. Kuid ilmselt pole ka midagi muud oodata, sest lume ja külmata tundubki kuidagi kummaline jõule pidada. See on ka põhjus, miks mulle tundub eriti imelik, et linnas on tänavad juba jõulukaunistusi täis ja igast poest võib leida erinevaid jõulupakkumisi. Eks siis paistab, kas on võimalik ka kuumas Austraalias jõulutunnet tunda. Annan teile kindlasti teada!

Pange ikka enne õue minekut soe sall kaela ja pehmed käpikud kätte!

Südamesoojust teile sinna kodumaale..

On asju, mida ma ei mõista..

Nagu te kõik ilmselt juba aru olete saanud, tegelen ma oma igapäevatöö raames siinse valitsuse majadega. Seda selles mõttes, et need on majad, mida valitsus annab vajajatele elamiseks. Üldjuhul tegelen ma nüüd nende majadega, mis ühtede elanike poolt on halba seisukorda jäetud ning enne uutele elanikele üleandmist on vaja korda teha. Samas on meil ettevõttes ka osakonnad, mis tegelevad elektritööde ja üldehituslike töödega juba hõivatud majades. Nende tööde puhul on meil kolm erinevat olulisusastet: priority 3 (töö tegemiseks on aega 2 nädalat), priority 2 (me peame selle tegema 48 tunni jooksul) ning priority 1 (töö peab tehtud saama 3 tunni jooksul).
See viimane tekitab minus vahel aga palju segadust ning ma ei saa aru, miks on Department of Housing'u (valitsuse osakond, mis tegeleb siis nende samade majadega) lubatud asjad, mida tavainimestel (iga teine inimene peale nende majade elanike) lubatud ei ole. Nimelt on meil töö juures uus töökorraldus, et igaüks meist võtab kord nädalas koju kaasa meie emergency phone'i (eriolukorra telefoni) ning eile öösel olin mina see õnnelik, kes selle telefoni koju kaasa sai. Loomulikult õnnestus mul ka üks hädaabi kõne saada: kell neli öösel (või õigemini kell 3:45) helises telefon ning toru otsas oli Housingu ja meie vaheline lüli Transfield Services. Sellisel kellaajal oli ühel elanikul häda, et temal pole elektrit!
Sellega seoses tekkisid mul mõned küsimused.. Esiteks, miks üldse inimene sellisel kellaajal elektrit vajab? Üldjuhul võiks sellisel kellaajal voodis mõnusat und nautida ja üldse mitte elektri pärast muret tunda. Teiseks, miks on Housing'u elanikele selline võimalus antud, et öösel oma murega teised üles äratada? Kas ei oleks kõikidele kasulikum, kui sellisel juhul oodataks kella kaheksani, kuni inimesed hommikul tööle jõuavad ning küll siis see elekter ka peatselt olemas on? Sest olgem ausad: sellisel juhul ei ole ju tegemist ülitõsise olukorraga, mis vajab kohest sekkumist. Nagu Katrin väga tabavalt ütles: foiniiklased elasid ilma elektrita, mis meil nüüd siis häda on; meie esivanematel oleks meie pärast häbi!
Seoses nende emergency call-out'idega (hädakõnedega) on mul veel palju küsimusi ja arusaamatusi. Tihtipeale peame me 3 tunni jooksul majja kohale minema, kui elanik arvab (!!), et äkki tema suitsuandur ei tööta või kui security light (see tuli, mis inimese möödudes sensori abil põlema läheb) on korrast ära. Samas on kõigil suhteliselt ükskõik, kui elanikel juba kaks nädalat sooja vett ei ole või kui mõni majapidamine peab juba neli kuud ilma söögitegemisvõimaluseta hakkama saama. Kus on siin loogika? Ning mida me siis peame oluliseks ja mida mitte?
Lisaks sellele on üldehitustööde väljakutsed ikka täielikud naljanumbrid. Inimene kutsutakse välja kohe kui elanik arvab, et ta on oma võtmed ära kaotanud. Selleks ajaks, kui meie töömees kohale jõuab, on aga võtmed juba ammu üles leitud ning mingit vajadust meie väljakutseks ei ole. Selle viimase pärast aga keegi ei muretse, sest väljakutse maksab ju kinni valitsus, mitte elanikud ise.
Üldiselt võibki öelda, et inimesed kasutavad siinset süsteemi väga kurjalt ära. Kuna enamik töid maksab valitsus kinni (Housing'ul on õigus elanikelt sisse nõuda nende süül tekkinud kulud: näiteks elanik ei olnud kodus, kui kohtumine oli kokku leptud ning meile makstakse kohale sõidu eest, või kui elanik on midagi ise ära lõhkunud), siis lihtsalt julmalt teatatakse mingitest vigadest, mis polegi erilised vead. Eriti julmalt kasutatakse ära just neid hädaabi väljakutseid, sest tihtipeale pole probleem üldse mingisugust eritähelepanu väärt. Ja kui mõelda, et kõik selle maksab kinni tavaline maksumaksja, siis on ikka kahju küll..

NB! Ookean paistab praegu olevat mõneks ajaks meie ajaplaanidest kustutatud. Nimelt on viimasel ajal sagenenud haide märkamine rannikuvetes. Alles mõni aeg tagasi toimus hairünnak Rockinghamis (meie kodurannast kuskil 40 kilomeetri kaugusel). Pärast seda märgati haisid Rottnest Islandi lähedal (meie kodurannast kuskil 25 kilomeetri kaugusel) ning nüüd mõned päevad tagasi nägti haid ka Cottesloe rannas (meie kodurannast kõigest 10 kilomeetri kaugusel). Võite ilmselt isegi aru saada, miks mind ookean praegu ei tõmba...

Kui elekter ära läheb, püüdke hommikuni oodata, ja vabal ajal hoiduge haidest!

Täna autoga kino poole sõites (või noh, mina ei sõitnud; istusin vaid kõrvalistmel) avastasin veel ühe asja, mis mulle siinse liikluse puhul pinnuks silmas on. Nimelt ei tööta siinsed valgusfoorid päris samamoodi nagu Eestis. Erinevus seisneb sellest, et siin ongi vaid kolm valgusfoori olekut: roheline, kollane ja punane. See tähendab aga seda, et sellist faasi nagu vilkuv roheline ei ole olemas. Mis omakorda tähendab aga seda, et tihtipeale tuleb valgusfoori juures teha äkkpidurdusi, sest autojuhtidel pole õrna aimugi, millal roheline foorituli kollaseks ning seejärel kohe punaseks muutub. Järjekordselt leian ma, et kodumaal on liiklus selles osas paremini korraldatud ning maakera kuklapoole asukatel oleks meilt nii mõndagi õppida. Kuid las see liiklus nüüd mõneks ajaks jääda. On veel asju, millest kirjutada.
Eile käisin Katrinil külas ning veetsime temaga aega basseini ääres päikest võttes. Ilm oli kuum, kuid mõnus jahe tuul jahutas meid ning saime kõvasti jumet juurde. Võib olla pisut liigagi palju, sest eile õhtul olin kohati ikka üsna punane. Tänaseks on õnneks punetus tagasi tõmmanud ning näen jälle välja nagu inimene.
Pärast eilset päikesevanni on aga televiisoris päikeseohutusest rääkivad reklaamid eriti silma hakanud. Nimelt kuuleb siin iga nurga pealt, kui ohtlik see Austraalia päike ikka on. Reklaamid rõhutavad, et alati tuleb kasutada päikesekreemi (ka niisama väikese jalutuskäigule minnes), pidevalt on vaja peakatet ja päikeseprille. Soovitatakse suve päikese osas kohusetundlikult nautida. Eks see ole ka oluline, sest Austraalia on nahavähki haigestujate osas maailmas esirinnas ning ega ma väga ei imestagi. Päike on siin ikka tõeliselt intensiivne. Niisama jalutadeski on tunda, kuidas päike võtab ning käsivarred lausa kuumama kipuvad. Nii mõnedki inimesed räägivad osooniaukudest siinse mandri kohal ning kõrge UV kiirguse eest hoiatatakse igas ilmateates. 
Seega responsible sunbathing on siinse suve märksõnad ja nende sõnade järgi kavatsen ma ka toimida. Ilma päikesekreemita enam õue minna ei tohi! Seda enam, et ilmad lähevad ikka soojemaks ning kleidid ikka lühemaks. ;)

Olge ikka tublid ning ärge külmetage!

Parimatega, Liisi

Liiklusest maakera kuklapoolel

Oleme nüüd juba neli kuud siin rohelisel mandril elanud ning vasakpoolne liiklusega oleme nüüd juba kenasti ära harjunud. Isegi mina olen ühe korra autorooli saanud. Seda tol korral, kui omale uue auto ostsime, sest keegi pidi ju vana autoga ka koju sõitma. Mõned asjad lähevad vahel ikka meelest ära (näiteks suunatule asemel paned kojamehe käima, turvavööd hakkad valelt poolt otsima ja muud sellised pisiasjad), kuid üldjoontes võib öelda, et liiklemine on sama lihtne kui kodumaal. Päris ausalt öeldes on siinne liiklus juba nagu normiks saanud ja mõne kodumaal oleva auto pilti vaadates on esmapilgul võõras tunne, sest rool oleks nagu valel pool. Paistab, et täitsa tõsi on see ütlus, et inimene harjub kõigega.
Samas on siinses liikluses nii mõnigi asi, mis mind senini häirib ning praegu on tunne, et jääbki häirima. Esimese asjana tooksin välja selle, et siinsed inimesed ei saa aru põhjusest, miks on kiirteedel mitu sõidurida. Igas muus riigis mõistavad inimesed, et üldjuhul on sõitmiseks kasutada äärmine sõidurida ning kui oled äärmises sõidureas olevast sõidukist kiirem, siis kasutad sisemist sõidurida temast möödumiseks ning pärast seda suundud esimesse sõiduritta tagas. Kolmas sõidurida, selle olemasolu korral, on siis vastavalt teises reas liikuvatest sõidukitest möödumiseks. See kõik peaks toimima nagu kellavärk ning olema täiesti mõistetav iga täie mõistusega inimesele.
Paraku on siin aga olukord täiesti teistsugune ning sellisest korraldusest pole vist keegi kuskil midagi kuulnud. Nimelt veeretakse siin mõlemas (või kõigis kolmes) sõidureas täpselt samasuguse kiirusega ning eespool liikuvatest autodest möödumine näib raketiteadusena, sest ükski auto ei suundu tagasi esimesse ritta pärast aeglasemast autost möödumist. See tähendab aga seda, et kiirteed ei täitsa alati oma ülesannet ning sa võid ka seal liikuda vaid 70 kilomeetrise tunnikiirusega lihtsalt seetõttu, et kõik sõiduread on hõivatud mõne vanainimese või mõne juhmardi poolt, kes ei tea, kus gaasipedaal asub.
Teine asi, mis minu jaoks siinses liikluses väga häiriv on, on asjaolu, et topeltjooned ei mängi siin riigis mingisugust rolli. Jah, üldjuhul ei sõida keegi üle topeltjoone vastassuunda, et kellestki mööduda (vähemalt pole ma seda märganud), kuid tavapärase pöörde sooritame üle kahe pideva joone on siin nii tavapärane nähtus nagu kängurud outbackis. Ehk siis: iga hetk võib sinu ees sõitev auto peatuda ja suunatule sisse panna, sest ta tahab üle topeltjoone pööret sooritada ning näiteks lihtsalt üle tee olevasse hoovi sisse keerata. Ja olgem ausad: see on ikka omajagu häiriv, kui pead seetõttu kellegi selja taga mitmeid minuteid ootama (sest üldjuhul on topeltjooned ikkagi väga tiheda liiklusega tänavatel ning sealt pöörde sooritamine pole just kõige kergemate tegevuste killast).
Ringteedel liikumine paistab ka siinsete kohalike jaoks pisut müstiline olevat. Või kui ringteel liikumisega saadakse veel kuidagi hakkama, siis ringteelt väljumine toimub siin pisut teisiti ja seda suunatule näitamise osas. Nimelt ei näidata siin suunda ringteelt väljudes. Seda tehakse ringteele sisenedes: kui tahad ringteelt väljuda esimest teest, näitad suunda vasakule; kui tahad minna otse, siis ei näitagi suunda; ja kui tahad minna välja kolmandast teest, siis näitad suunda paremale. Minu jaoks tundub selline korraldus pisut mõistetamatu, sest alati ei näe sa, kuhu autojuht ringteele sisenedes suunda näitab. Seda eriti suurtel ringteedel, mida siin ikka üsna palju leidub.
Lisaks kõigele sellele on siin veel üks asi, mis vajaks muutmist. Nimelt on ühistransport siin väga hästi arenenud ning suurepäraselt toimiv, kuid bussiliikluses on üks suur puudus ning see mõjutab halvasti kogu liiklussüsteemi. Probleemiks on asjaolu, et siin puuduvad bussitaskud! See tähendab aga seda, et samamoodi nagu parempöördeid üle topeltjoone sooritades jääb keegi sinu ette seisma, jääb ka buss peatustes lihtsalt sinu ette ning ainus võimalus edasi sõitmiseks on oodata, kuni kõik soovijad on bussist väljunud ja bussi sisenenud. Võib öelda, et tegu on totaalse inimeste aja raiskamisega. Kindlasti on tänu sellele bussiliiklus kiirem, kuid mulle tundub selline korraldus autojuhtide suhtes pisut ebaõiglane.

Jah, siin on suurepärased teed võrreldes Eesti teedega! Tartu linnas ei saaks me kunagi oma uue autoga rahus sõita, sest augud lõhuksid selle lihtsalt ära; siin sõidad ja naudid seda. Jah, siinne liikluskultuur on hoopis sõbralikum kui kodus! Inimesed ootavad kuni saad end parkimiskohast välja tagurdatud ja ei signaalita sinu selja taga (kuigi eks nad peavadki sellega harjunud olema, sest bussitaskute puudumine ja üle topeltjoone pöörete sooritamine paneb inimesi paratamult teiste taga ootama). Kuid vaatamata sellele on siin mitmesuguseid puudujääke, millest võib olla kohalikud isegi aru ei saa, sest nad lihtsalt ei tea sellest puudust tunda, sest pole kunagi teisiti liigelnud. Keegi võiks siinsetele elanikele pisut õpetust jagada ning olukord siin oleks veelgi roosilisem! :)

Mõnusat liiklemist kodumaa teedel!

Möödunud nädalavahetus oli üks parimaid senini. Sel korral sai see pühendatud teineteisele: veetsime Toomasega mõnusad päevad ning nautisime koosolemist.
Nädalavahetus algas meie jaoks reedel umbes kella viiest, mil Toomas mu töö juurest peale võttis. Käisime kodus, et end duši all värskendada ja siis linna minna. Sel korral oli eesmärgiks einestada kuskil, kus me seda varem teinud ei olnud ning kus tunneksime end tõeliselt hästi (nii et tavapärased McDonalds, Hungry Jaks's ja Kentucky Fried Chicken jäid sel korral ära). Tahtsime minna kohta, kus laual on vlged linad ning kliendist peetakse lugu.
Kui veel kesklinnas hostelis elasime, siis nägime üle tee olevas restoranis iga päev meeletut rahvamassi. Tol ajal tundus see üsna uskumatu, sest nende hinnakirja tänaval silmitsedes arvasime, et meie sellisesse kohta küll oma jalga ei tõsta. Aga just see oligi restoran, mida reede õhtul külastasime: itaalia restoran Romany.
Koht oli tõepoolest uhke ning tundsime end hämmastavalt hästi (näiteks Eestis olen alati arvanud, et kallites restoranides nagu too oli, tunneksin end võõrkehana). Teenindajad märkasid iga pisiasja ning olid alati meeletult abivalmid. Toit oli väga maitsev (kuid portsionid olid liialt suured; tundsin end halvasti, et pidin pea pool oma toidust alles jätma) ning vein sobis meie eine kõrvale suurepäraselt. See õhtu oli vägagi kordaläinud!
Laupäeva esimese päeva veetsime mõlemad töö juures: oli vaja mõned tunnid tööd teha. Sealt edasi käisime taaskord pisut poodides. See on siin meil nädalavahetuse traditsioon, sest nädala sees me eriti poodi ei jõua: ka toidukraami ostame tavaliselt terveks nädalaks ette ära, et siis alles järgmisel laupäeval uus toidulaar muretseda. Õhtut nautisime aga taaskord vannitoas ning korraldasime teist korda siin elades mullivanni õhtu. Vann on ikka tõeliselt mõnus! Vahel kipun ma seda unustama, aga jälle mõnusas mulisevas veel lesides, tuleb see tunne jälle meelde..
Ning pühapäeval oli meil järjekordne 'kohting'. Käisime üle pika aja kinos: oleme juba neli kuud Austraalias olnud, kuid siin pole veel kinno jõudnud. See tundub üsna uskumatu, kui mõelda sellele, et mõni aeg tagasi võisin ma Eestis isegi kolm korda nädalas kinos käia (ma lihtsalt armastan suurt ekraani!). Nüüd on see käik siis samuti tehtud ja loodetavasti võtame selle tee peatselt uuesti ette, sest kinoelamus oli hea nagu alati. Film oli asjalik (vaatasime 'the social network'i') ning kino ise oli parem kui Tartu Ekraan või Cinamon (saal ja ekraan suurem kui sealsed suured saalid; toolid mugavamad kui kummaski eelpool mainitus ja õhkkond samuti ääretult meeldiv).
Pühapäeva õhtu möödus meil aga vaaritamise tähe all. Olime tõelised aktivistid: valmis sai suur vaagnatäis kodukootud kotlete (täitsa hea matsega arvestades asjaolu, et mina näiteks pole varem ise kotlete teinud), fooliumpaberis valmivad ahjukartulid ja lisaks sellele ka šokolaadikook. Tegin teil kõhu tühjaks? Ega siis polegi midagi muud, kui minge aga leidke endale külmkapist midagi maitsvat (või kui seal midagi head ei ole, siis on vaja ehk samuti vaaritama hakata).

Mina aga praegu lõpetan, et magama minna ning järjekordseks tööpäevaks valmistuda.

Kõike paremat kodumaale!

Kuum on!

Täna võib tõesti öelda, et ilmad on üsna kuumaks läinud. Keskpäeval kerkis õhutemperatuur 37 soojakraadini. Nii et 2010. a. Eesti suve kuumarekord on löödud ning jääb oodata vaid veelgi kuumemaid päevi. Samas ei ütleks ma, et väljas (ja sees, sest meil pole toas konditsioneeri) talumatult kuum oleks. Ainus aeg, mis see soojus mind häirib, on öö, sest kuumas on teatavasti üsna keeruline magada. Lisaks sellele olen ma üsna suur teki armastaja ehk siis mulle meeldib magada, kui miski mind katab. Siin on aga tekk absoluutselt igal juhul täiesti liiast. Linagi all on sellise kuumusega võimatu uinuda. Nii et tuleb leida lahendus ja õppida ilma tekita magama. Kuid seda mitte veel: homsest läheb ilm juba jälle pisut jahedamaks ning järgneva nädala jooksul sama kuuma ilma ei lubata: maksimum, milleni temperatuur küündima peaks, on 28 soojakraadi (prr, üsna külm :P).
Eile oli meil siin peaaegu nagu rahvuspüha. Nimelt olid paljud inimesed end töölt vabaks võtnud (meil oli kontoris vaid neli inimest pärast kella ühtteist). Kes end vabaks võtnud ei olnud, vaatasid töö juures telekat (näiteks Toomase töö juures vaadati kõik koos televiisorit, söödi hot doge ja joodi õllet). Põhjus selleks oli meile, eestlastele, üsna arusaamatu. Asi oli nimelt selles, et eile oli Melbourne Cup, mis siis on hobuste võiduajamine ja see on siin nii tähtis sündmus, et näiteks Melbourne'i kesklinnas ei tohi ükski inimene selle ajal tööd teha. Ning seda kõige ühe (!!) sõidu pärast, mis kestab umbes 2 minutit. Jah, sõite on rohkem, kuid see kõige tähtsam, mille põhjal öeldakse, et vot tema on Cup'i võitja, kestab vaid 2 minutit ning on vaid üks ring pikk. Üsna arusaamatu minu meelest! Kuid noh, eks igal rahvusel on oma veidrused. Meie, eestlased, võime ka kõik koos vaadata murdmaasuusatamise olümpiasõitu või kettaheidet. Nii et püüame neid kummalisi aussisid mõista. ;)
See nädal on muide üsna töine taaskord, sest Katrin on senini ikka veel haige olnud. Õnneks sai ta esmaspäeval arstilt uue diagnoosi (seekord siis õige) ja sellest tulenevalt ka uued rohud. Nimelt tuli välja, et tal siis ei ole gripp, vaid ta on kuskilm mingi põletiku saanud. Nüüd on aga antibiootikumid ta kenasti jalule aidanud ning täna tundis ta end juba kordades paremini, mis tähendab, et homme on ta kenasti tööl. Mis aga ei tähenda seda, et minul lüheb tööpäev oleks. Kuna needsamad vacant property'd on nüüd kenasti meile laekuma hakanud, on meil üsna palju tööd ning see tähendab seda, et pean ka homme kella kümne asemel kell kaheksa tööl olema. Seega võib eeldada, et mitte ainult Toomas ei ole sel nädal suurte ületundidega: minul on neid sel nädalal juba praeguseks kogunenud viis ning homsed lisanduvad samuti. Ilmselt on sama tihe ka tulevane töönädal, sest siis on kontorist puudu Sarah (teine carpentry osaga tegelev tüdruk) ning ilmselt vajab Katrin minu abi igal võimalikul vabal hetkel. Ning selle vastu pole mul midagi: mida tihedamad tööpäevad, seda kiiremini need mööduvad. Mida rohkem töötunde, seda suurem palk (ja seda rohkem shoppamisvõimalusi :D).
Ainus mure on see, et pikad tööpäevad (ja -nädalad) on minu jaoks üsna kurnavad. Olen omadega ikka üsna läbi iga päeva õhtuks ning suurt midagi enam teha ei jõua. Sellistel nädalatel on raske ka jooksma jõuda, millest on kahju. Samas, üheks väsimuse põhjuseks võib olla asjaolu, et igal hommikul ärkab Toomas kell 4:30, et kella viieks trenni minna ja siis kella kuueks tööle jõuda. See tähendab aga seda, et mina ei saa ka pärast poolt viit enam korralikult magada. Niisiis mõtlesin, et tuleval nädalal annan endale võimaluse oma päeva ka teisiti organiseerida: ärkan samuti varakult ning hakkan jooksmas käima hommikuti. Ehk olen selliselt elujõulisem ja erksam. Vähemalt ma loodan, et olen! :)

Praeguseks olen vist aga kõik olulise hingelt ära rääkinud.

Niisiis kohtumiseni järgmisel korral! :)

Ja oktoober ongi läbi..

Uskumatu!
Alles see oli, kui juuli algas ning me võtsime ette selle pika teekonna siia teisele poole maakera. Täna on juba aga oktoobrikuu viimane päev, mis tähendab, et kohe kohe on täis saamas 4 kuud sellest päevast, kui Austraalia pinnale astusime. Niivõrd kummaline on mõelda, et kolmandik aastast on juba täis saamas. Pole see aasta nii pikk aeg midagi. Ja kui juba aasta paistab nii kiiresti mööduvat, siis mida veel nädalast rääkida..
Jah, ma tean küll, et minu viimasest sissekandest on juba nädal möödas. Aga eks ma ikka jõudumööda üritan teid meie tegemistega kursis hoida. Olengi endale eesmärgiks seadnud, et pean vähemalt kord nädalas midagi siia kirja panema, et te ikka teaksite, et oleme elus ja terved.
Sel nädalal olid meil mõned üsna jahedad ilmad (siinses mõttes jahedad siis): oli vihma ja oli tuult ning temperatuur oli vaid pisut üle kahekümne kraadi. Ja ausalt öeldes olin nende ilmade üle rõõmus. Mitte, et kuumus ära tüütaks (oh ei, ma armastan siinset kliimat!). Asi oli selles, et just päev enne seda olin mõelnud Eestile ja sellele, mis kodus praegu on. Tean, et teil on seal juba üsna jahe ning mulle tuli igatsus peale. Sest vaatamata kõledale sügisilmale on selles aastaajas siiski omad plussid: näiteks armastan ma seda, kui saad sügisel jälle oma sügismantli kapist välja otsida, võtta oma sooja suure salli ning end selle sisse mässida ning siis astuda õue, kus vaatamata vihisevale tuulele on sul siiski tänu mõnusale sallile ja soojale mantlile siiski meeldivalt soe.
Sel nädalal igatsesin ma seda aega, seda hetke! Kuid igatsus läks üle, kui ilm meilgi pisut kehvaks kippus ning nüüd, mil sooja on jälle kolmekümne kraadi ringis (kolmapäevaks lubab lausa 35 soojakraadi), naudin ma jälle siinset päikest ja siinset kliimat. Ikka uskumatult hea on, kui ei pea end kümne riidekihi sisse mässima enne õue minekut (sest Eestis ju tihtipeale ei piisa vaid mantlist ja sallist, vaja on ka kolme kampsunit ja vähemalt kahte püksipaari).

Töönädal möödus sel korral jälle uskumatult kiiresti. Katrinil õnnestus kuskilt endale üks väike haigusepisik muretseda (või noh, polnud see nii väike midagi: 39 kraadi ja meeletud külmavärinad ning seda 5 päeva järjest). See tähendas aga seda, et kontoris oli töökätest puudus, mis omakorda tähendas seda, et sel nädalal olid mul pisut pikemad tööpäevad kui tavapäraselt ning aitasin hoolega carpenter'ide re-active osakonda. Kuna tööpäevad olid pikad, jäi vaba aega nädala sees üsna väheseks: õhtud möödusid enamasti süüa tehes, korra internetis käies ning siis juba magama minnes, sest väsimus oli sel nädalal ikka kohutav (pikad tööpäevad pole vist minu jaoks).
Nädalavahetus kulges suures osas shoppamise tähe all. Nimelt juhtus nii, et eelmisel nädalal vahetasime oma autot. Meil on nüüd uus ja uhke sportauto (Toomas on väga rõõmus! NB! Vaata pilti). Kuna aga Toomas sai endale soovitud unelmate auto oli minul õigus poodides pisut raha kulutada ning seda õigust ma loomulikult ka kasutasin: kaks uut kleiti, uus kott, mõned ehted ning järjekordne portsion Lush'i tooteid.
Käisingi enne just duši all oma uut kraami katsetamas: olen sama rahul kui eelmisel korral. Minu uus seep lõhnab täpselt samamoodi nagu Barbarissi komm ning tuletab mulle lapsepõlve meelde (!), uus juustesse jäetav palsam on juustes nii mõnus, et ma ei saa aru, kuidas ma üldse selleta enne hakkama sain, meigieemaldaja teeb näo nii nii pehmeks ning huulepalsam on samuti meeletult hea. Vaatasin läbi ka uue Lush Times'i ning juba praegu tean veel mõnda asja, mida endale soetada sooviksin. Olen nagu tüüpiline naine: mitte kunagi pole meil midagi selga panna ja alati võiks veel rohkem erinevaid hooldusvahendeid olla (sest mõnda asja mul ju ikka veel ei ole). Kuid no, selleks nädalavahetuseks vast piisas ning nädalakese peab kenasti vastu. Tuleval nädalal ehk jälle, eriti kui Katrin ka terveks saab ;).

Jälle kirjutamiseni! :)

Küll see aeg läheb ikka kiiresti. Nüüd siis on nädalavahetus ka jällegi läbi saamas ning homme on vaja jälle varakult ärgata, et hommikul tööle minna. Ees ootab tegus töönädal.
Nädalavahetus oli sel korral täitsa asjalik. Nimelt otsustasime laupäeval, et peaksime ikka koaalad ja kängurud lähemalt üle vaatama ning see tähendas, et meie tee viis tol päikselisel pärastlõunal ühte siinsesse parki: Caversham Wildlife Park. See koht ise meenutas mulle pisut loomaaeda. Ainus erinevus oli see, et nii mõneski kohas said sa koos loomadega puuris olla. Ehk siis loomad, keda vaadata ja katsuda sai, pidid läbi ajama üsna kitsastes oludes ning nii mõneski kohas inimesed tüütasid neid lisaks nende niisama vaatamisele.
Näitena tooksin siin välja kängurud, keda oli seal vist iga nurga peal. Suurimas aias oli neid aga lausa tohutult ja kõik nad olid inimestega nii harjunud, et lihtsalt tulid su juurde ja lunisid toitu. Kuid minu arvamuse kohaselt on nad ikka üsna koledad loomad. Eriti need suuremad kängurud: nende näod (eriti ninad) on ikka täitsa jubedad. Ma isegi kartsin neid pisut.
Parim ja armsaim kogemus sellest kohast ja tollel kenal laupäeval oli aga seotud koaaladega. Nimelt jõudsime nende juurde üsna hilja ja tegelikult oli nende ala juba nö suletud ning oleksime pidanud neid vaid aia tagant vaatama. Meil õnnestus aga sinna sattuda täpselt sel ajal, kui üks talitaja nendega tegeles ning meid nähes lasi ta meid siiski nende imearmaste loomakeste juurde ning saime nad täitsa oma käega ära katsuda. Te ei kujuta ette, kui pehmed nad on! Ühe sellise võtaks endale meeleldi koduloomaks.
Mulle meeldis selle koha juures asjaolu, et kõik loomad, kes seal elasid, on eksisteerivad ka metsikus looduses. Ehk siis iga sealset isendit võid sa Austraalias outbackis kohata. Niisiis oli seal lisaks juba mainitud koaaladele ja kängurudele mitmeid erinevaid papagoilisi (kellest vähemalt kolme erinevat oleme me ise ka vabas looduses näinud), oma koha oli ka leidnud juba ühes eelnevas sissekandes kirjeldatud bobtail (munnipea).
Kujuta enne, et nüüd mõtlete te, et kus on kõik need pildid, mida me seal tegime. Jagaksin neid hea meelega kui see võimalik oleks. Aga kahjuks ei ole, sest sinna jõudes saime teha vaid paar pilti enne kui meie fotoka aku tühjaks sai. Olime kodus enda meelest just tühja aku täis aku vastu vahetanud, kuid kahjuks olid vist mõlemad akud tühjaks saanud. Niisiis mul lihtsalt ei ole pilte, mida teiega jagada. Kuid eks me loodame, et kunagi õnnestub meil siiski mõnest koaalast, kängurust ja bobtailist mõni pilt teha ning siis juba saan neid ka siin eksponeerida. :)

Olge paid ning olgu teil mõnus algav töönädal! :)

Järjekordne töönädal on jällegi läbi saanud. Päris kiirelt möödusid need viis päeva.
Sel nädalal tegelesin mina põhiliselt oma uue töö ettevalmistustega. Nimelt ei hakanud ma vacant property'tega veel koheselt sel nädalal tegelema. Trall läheb lahti alles nüüd tuleval esmaspäeval. Niisiis möödus minu nädal suures osas exceli tabelite seltsis ning erinevaid ettevalmistustöid tehes. Neljapäeval saime kätte kõik töö tellimused (work order'id), mida nendes majades tegema peame hakkama. Ja see hunnik oli ikka meeletu! Kui varem on minu piirkonnas olnud ühel päeval kaustas kuskil 1 pakk A4 lehti erinevate töödega ja siis ma mõtlesin, et asi on hull, siis nüüd toodi mulle umbes kolm korda suurem hunnik ning see on see, millega mina nüüd edaspidi tegelen.
Esialgu öeldi meile, et meile antakse 4 maja ning peame need korda saama ühe nädalaga. Neljapäeval anti meile 4 korda nii palju maju, täpsemalt 18 (!!). Õnneks on asjade korda ajamiseks ka tunduvalt rohkem aega, kuid esmapilgul ehmatas see töömaht mind ikka päris korralikult.
Sellega seoses, et hakkame nüüd pisut teistsuguste asjadega tegelema, muutus meil ka kontoris töökorraldus ja ülesehitus. Päris alguses oli see ettevõte mõeldud kui peamiselt elektriga tegelev ettevõte ning mõte oli vaid pisut kõrvalt millegi muuga tegeleda (sellest ka ettevõtte nimi: Electrical Maintenance). Nüüd on aga peamine suunitlus just nendele Vacant majadele ning elektriga tegelev osakond on vaid üks osa kogu firmast. Kõigest sellest tulenevalt tõsteti kontoris laudu ja inimesi ringi ning mina töötan nüüd üsna eraldatult ühes nurgas, kus mul on piisavalt ruumi, et kõik vajalikud paberid ära mahutada. 
Katrinil läheb ka kenasti. Vähemalt nii palju kui ma tema töid ja tegemisi kõrvalt jälginud olen. Eks see kohanemine võtab ikka pisut aega ning täielikult saab asi selgeks vast mõne nädala möödudes. Kuid senini tundub, et temaga ollakse rahul ning eestlasi hinnatakse üha enam. :)

Kuid nüüd on siis käes järjekordne nädalavahetus. Loodatavasti jõuame ka sel korral pisut randa ja ehk ka kuhugi mujale vaba aega nautima. Kohti, mida külastada tahaks ikka leidub. Aga eks ma siis kirjutan lähiajal jälle, et teada anda, kuidas see nädalavahetus möödus.

Olge tublid! :)

Ja kohal ta ongi! (:

Reede hommikul oli meie äratuskell seatud eriti varajasele kellaajale. Kui telefonil kell 4:30 tiksus, siis oli meil aeg end vodist püsti ajada, pisut hommikust süüa ning seejärel lennujaama minna. Kell 5:10 oli nimelt Katrini lennuk juba maandunud ning läbida oli jäänud vaid passi- ja turvakontrollid. Õnneks läks kõik kenasti ning pisut enne kella kuut astus ta kenasti suletud uste tagant välja ning oli ametlikult Austraalia pinnal. Pärast tervitusi ja kallistusi läksid meie teed mõneks ajaks lahku: mina Toomasega sõitsin koju tagasi, et kohe kohe tööle liikuma hakata, ning Katrin läks austraallasest Mattiga oma uude elukohta.
Kell pool neli õhtupoolikul jõudis Katrin aga Scarborough Beach road'ile, meie kontorisse, sest pidi teda ju töövestlus ees ootama. Päris nii aga ei läinud. Nimelt pidin ma talle vaid kõiki tutvustama, pisut meie tööjaotust selgitama ja siis paluti talle juba õllet pakkuda ning niisama hästi aega veeta, sest nagu Lisa ütles: nad võtavad ta ju nii kui nii tööle. :) Niisiis oli meil reede õhtul kontoris meeldiv koosviibimine, kus nii mõnigi mu töökaaslane küsis, et miks ma teda ometi varem Austraaliasse ei toonud. Siinsed inimesed hakkavad teda armastama sama palju kui mina.
Tõepoolest! Mul oli nii hea meel, kui ta siia jõudis ja iga hetkega olin ma selle üle üha rõõmsam. Kui me laupäeval linnas jalutasime, et järjekordsesse poodi minna, siis tabasin end mõttelt, kui kummaline, aga samas kui hämmastavalt hea on temaga koos mööda Perthi tänavaid jalutada ning jutustada täpselt samamoodi nagu sai seda tehtud mitmeid aastaid Tartu tänavatel. Selline tunne nagu aastad polekski mööda läinud ja oleksime endiselt keskkoolis. Ometi aga on nii mõnedki aastad möödunud ning meie oleme suuremaks kasvanud, meie elud on muutunud ning oleme maakera kuklapoolel. Kuid kõigele sellele vaatamata on meie sõprus samaks jäänud. Seda on nii meeletult hea tajuda ja tunda. Olen siiralt rõõmus, et ta lõpuks ometi siin on! We're going to have a hell of a time! :)

Juba see nädalavahetus oli hoopis teine tänu temale. Reede õhtul pärast koosviibimist kontoris avasime meie juures Katrini toodud Vana Tallinna ja nautisime seda piimaga (oi, kuidas ma seda maitset olin igatsenud). Seejärel läksime ühte baari, kus Matt oma õhtut veetis. Veel mõned väiksed õllet, pisut piljardid ja õhtu oli tehtud. Loved it! Laupäev pisikese shopingutuuriga oli samuti meeldiv: saime jutustada, muljeid vahetada, koos ohhetada ja ahhetada, et ta on tõesti siin. Lisaks sellele saime mõlemad endale uued kingad (ja neid ju naised vajavad). Lovet it, also!
Ning juba homme hommikul saame hakata koos tööle. Tema hakkab tegelema carpentry'ga ning mina alustan oma uute töökohustustega: minu õlul on nüüd vacant properties (ehk siis majad, kus veel elanikke sees ei ole, kuid kus on vaja teha erinevaid torutöösid, värvimisi, elektrilisi asju, koristamist ja loomulikult kõiksugu muid ehituslikke asju) ja smoke alarm company (ainus private sectori asi, millega esialgu tegeleme). See tähendab seda, et otseselt elektrikutega ma enam nii palju ei tegele. Ausalt öeldes ootan juba oma väljakutset üsna õhinaga ja täitsa tahan homme jälle tööle minna. :)

Nii et nüüd siis ongi aeg tuttu minna, et homme värskena ärgata. :)

Head ööd!

Võib öelda, et mul läheb tööl ikka üha paremini. Mind ja minu tegemisi hinnatakse ikka päris palju. Lisaks sellele, et Margit arvab, et tema sai töökoha tänu minule ja minu heale mainele ettevõttes võib nüüd öelda, et minu maine tõesti aitab eestlastel selles firmas läbi lüüa. Nimelt pole Katrin veel siiagi jõudnud, kui paistab, et tal on juba töökoht teda ootamas. Mick on valmis ta kohe tööle võtma, kui ta saabub. Katrin jõuab siia ülehomme hommikul. Juba sama päeva õhtupoolikul tuleb ta kontorisse vestusele ning alustab tööd ilmselt juba esmaspäeval.
Selle asja puhul väärib äramärkimist asjaolu, et Dallas on juba pikemat aega proovinud Mick'ile rääkida, et üks tema sõbranna soovib tööd. Kuid kuna Dallas pole Mick'i silmis just kõige paremas kirjas, pole Mick isegi kaalunud, et seda tema sõbrannat tööle võtta. Kui aga mina mõni aeg tagasi Katrini tulekust rääkisin, siis küsis Mick, et kas ta on sama hea kui mina ning oli valmis teda kohe saabudes meie tiimi tervitama.
Lisaks sellele sain täna isiklikult Mick'ilt kinnitust, et olen tema juures vägagi heas kirjas ning ta hindab minu tehtud tööd suuresti. Nimelt kutsus ta mind täna oma kabinetti pisikesele jutuajamisele. Ta kinnitas, et on minu töö ja tegemistega väga rahul ning sooviks seetõttu anda minule korraldada mõned üsna segased asjad, mis pole meil veel korralikult käima läinud, kuid mis peaksid hakkama tunduvalt rohkem ettevõttele raha sisse tooma kui senised tööd, millega tegelenud oleme. Ning selle kõige juures on ta valmis mulle rohkem palka maksma hakkama. Mis tähendab aga seda, et kahe kuu jooksul, mis seal töötanud olen, ootab mind juba teine palgatõus. Kas see pole mitte märk sellest, kui kõrgelt mind ettevõttes hinnatakse?
Olen vägagi rõõmus, et asjad töö juures aina paremaks lähevad ning mul seal kõik kenasti sujub. Täitsa hea tunne on, kui tead, et sinu tegemisi hinnatakse. :)

Loved the weekend!

Minu jaoks oli see nädalavahetus tõeliselt meeldiv. Jäin sellega ülimalt rahult ning olen nüüd valmis järjekordset töönädalat alustama.
Toomasel vist nii leebelt ei läinud. Nimelt on tal seljataga meeletult pikk töönädal vaid ühe vaba päevaga: ta töötas esmaspäevast laupäevani kokku 77 tundi ehk siis keskmiselt 12-13 tundi päevas. Lisaks sellele käis ta pea igal hommikul enne tööd (!) trennis. See tähendab, et Toomase nädal oli tõepoolkest raske ning vaevalt sellest vaid ühe päevaga välja suudab puhata. Homme on aga jälle esmaspäev ning tema äratuskell on seatud kella 4:20 peale.
Mina seevastu olin eelmisel nädalal tööl lihtsad 40 tundi nagu ikka ning puhkasin end kenasti nädalavahetusel eelnevast töönädalast välja. Alustasin sellega juba reede õhtul, mil võtsime töö juures pärast tööpäeva lõppu mõned õlled ning nautisime töökaaslaste seltskonda. Jutustasin üsna palju Laoraga ning leppisime kokku, et kohtume temaga laupäeval linnas, et pisut shopata. Nimelt oli tal mõningaid asju oma uue töökoha jaoks vaja (Laoral oli reedel meie juures viimane tööpäev ning homme alustab ta tööd erivajadustega laste koolis) ja lisaks sellele tahtis ta mind kindlasti ühte poodi viia.
Laupäev käisingi siis pisut poodides. Ostsin endale mõned hooldusvahendid juustele (tahke šampooni ja palsami) ning sain poe sünnipäeva puhul kingituseks kauba peale suure hulga erinevate hooldusvahendite näidiseid. Kõik, mida siiamaani katsetanud olen, on tõeliselt meeldiv ning mulle paistab, et Laora on mind vaikselt Lush'i usku pööramas. :) Tuulasin juba nende eestikeelsel kodulehel ja leidsin nii mõndagi, mida ma endale veel saada sooviksin.
Lisaks poeskäigule nautisin eile imelist ilma. Nimelt oli meil siin meeletult kuum ilm, kuid tegu oli siiski meeldiva kuumisega, sest siin on üsna tavaline selline mõnus jahe tuul, mis sind kenasti maha jahutab. See aga tähendab, et 30 kraadine kuumus ei ole üldse mite talumatu. Pigem on vahel tunne, et sooja võiks isegi enam olla. Kuid eks me näe, kas arvan seda ka mõne aja pärast, kui selline soojus on igapäevaseks nähtuseks saanud. Sest jah, täna enam nii soe ei olnud: vihma kallas, tuul oli meeletu ning välja minnes oli targem endale midagi sooja selga panna. Õnneks ei püsi kehv ilm siiski kaua: nädala sees on temperatuurid pisut madalamad (mis ongi meeldiv, arvestades seda, et peame niikuinii tööl olema) ning nädalavahetuseks lubab jällegi soojakraade sinna 30 kraadi kanti. :)
Täna oli meil siis aga mõlemal vaba päev ning suure osa sellest veetsime me Laora ja Mike'i juures. Üritasime ilma trotsida ja pisut grillida ning lisaks sellele veetsime meeldivalt aega jutustades maast ja ilmast. Tekitasime inglastes huvi Eesti vastu ning Cheese (see on Mike'i hüüdnimi) lubas, et kunagi lähevad nad Eestisse ja proovivad kodujuustu, mis ei ole tegelikult kodujuust, vaid šokolaadiga kaetud maiustus (kohuke), musta leiba ning verikäkki, mis ei ole tegelikult verikäkk (verivorst).
Niisiis, vähemalt minul oli mõnusalt meeldiv nädalavahetus ning nüüd jään ma vaid ootama seda järgmist nädalavahetust, mis saab ilmselt veelgi parem olema, sest mäletavasti jõuab Katrin juba reedel siia. Jei!

Peatse kirjutamiseni :)

Ta tuleb!

Täna on väga hea päev olnud! Olen ülimalt rõõmus, sest päev tõi suurepäraseid uudiseid, mida nüüd juba päris pikalt oodanud olen. Mäletate, kirjutasin, et igatsen oma sõbrannasid ning peatselt peaks see mure lahenduse leidma. Tookord ma midagi päris täpselt veel ei kirjutanud, sest asjaolud polnud veel päris selged ning midagi polnud 100% kindel. Nüüd on!
Katrin jõuab põhimõtteliselt nädala pärast siia!!!

Minu kõige kõigem on nädala pärast Kuala Lumpuri lennujaamas oma viimast lendu ootamas ning mina olen ilmselt juba unemaal, et kell viis hommikul ärgata ja talle lennujaama vastu minna. Siinne elu lihtsalt ei saa enam paremaks minna! Lisaks üliheale ilmale, meeldivale tööle, kallile boyfriendile saab nüüd siin olema ka minu parim sõbranna.
Ma juba ootan seda girls time'i: shopping, vein, lõputud jutuajamised. We're going to have a time of our life! Ma juba hoiatasin Toomast, et esimene nädalavahetus pärast Katrini saabumist saab olema naiste päralt. Ka Toomas oli rõõmus. Eks ta teab, et vajan seda nö naisteaega. Ja eks ta on ka rahul, et ei pea siis ise minuga poodides tuulama. Pole see ju teatavasti ühegi mehe meelistegevus.

Olen vägagi ärevil ning ei suuda kuidagi järgmise nädala reedet ära oodata!

vesi..

Ühe korra ma juba ühes oma sissekandes kirjutasin, et siinne veeminister palub Perthi elanikel vett kokku hoida, sest tänavune talv on olnud erakordselt sademetevaene. Nüüd siis räägitakse pea kõige kuivemast talvest üldse. Nimelt olevat see talv olnud sademete vähesuse poolest ajaloos teisel kohal. Televiisorist jookseb pea igal reklaamipausil info, et kõik elanikud peaksid andma oma panuse vee säästmisesse. Reklaam ütleb, et iga inimene peaks päevas säästma 6 (!!) ämbritäit vett. Me siin Toomasega arutleme omavahel, et kuidas see võimalik peaks olema, sest ma ei kuluta mitte kuidagi päevas kuute ämbritäit vett. Ja seda isegi mitte siis, kui ma pesu pesen. Kuidas peaks siis olema võimalik säästa rohkem, kui tavatingimustes tarbid?
Igal juhul tundub, et vesi saab olema sel suvel kõneainet pakkuv. Usun, et varsti keelatakse aedade kastmine, sest kui veepuudus tõesti niivõrd suur on, siis lihtsalt ei nähta mõtet selle murule kulutamises. Ilmselgelt seatakse sel juhul inimeste igapäevased vajadused esiplaanile.
Mis selle vee säästmise juures mind aga häirib, on asjaolu, et nii mõneski kohas, kus saaks vett kokku hoida, vee kulutamist ei reguleerita. Nimelt jalutan ma iga päev tööle minnes mööda ühest luksusautosid (Lamborgini, Porche, Aston Martin jne) müüvast kauplusest ja absoluutselt igal (!) hommikul pestakse seal iga viimast kui üht autot. See on ju ilmselge rasikamine, arvestades veel asjaolu, et vett peaks praegu kokku hoidma. Vahel on mul tahtmine seal autosid nühkivale onule öelda, et palun, kas nad ei võiks seda vee rasikamist lõpetada. Ma saan aru, et kallid autod vajavad hoolitsust, aga igapäevane auto pesemine on ju ilmselge liialdus. Piisaks ka ühest korrast nädalas. Kui päris aus olla, siis on mul lausa tunne, et nad puhastavad neid pidevalt: kui ühe ringiga ollakse lõpetatud, siis alustatakse teisega. Nimelt varem kõndisin ma sealt enamasti mööda vaid hommikuti, kui tööle läksin (õhtuti tuli Toomas mulle järgi). Nüüd olen aga pidanud ka õhtuti koju jalutama, sest Toomasel on olnud pikad tööpäevad. Täna koju jalutades nägin ka siis ühte noormeest autosid puhastamas. Tõepoolest: neid autosid ei saa enam puhtamaks, isegi kui väga tahaks. Milleks see kulutamine?
Kui aus olla, siis on üsna uskumatu kuulda pidevalt jutte vee säästmisest. Loomulikult teadsin ma ka Eestis elades, et mage vesi on väga oluline ning maailmas on palju piirkondi, kus sellest on tõsine puudus, aga mitte kunagi varem ei ole pidanud ma sellele mõtlema, et ma tõesti pean vett kokku hoidma (kuigi ka Eestis keerasin ma näiteks hambaid pestes kraani kinni). Ja nüüd, olles maal, kus on kõige rohkem randu ühe inimese kohta maailmas, tean ma, et vesi on oluline ja selle kokku hoidmine on iga inimese kohustus.

Nii et säästke ka teie seal vett! 

Vesi ei pea jooksma, kui pesete hambaid!

Kasutage kahesüsteemset WC potti õigesti ja otstarbekalt!

Nõusid ei pea pesema jooksva vee all!

Ja nii edasi ja nii edasi...

Eelmine nädal läks siin üsna kiiresti, sest oli ju töönädal ühe päeva võrra lühem ning nagu ikka andis see päris tugevasti tunda. Olles vaid kaks päeva tööl ära olnud, oli juba nädala selgroog mutud ning polnudki nagu enam midagi jäänud. Neljapäeval tõusis lisaks kõigele ka motivatsioon, sest pidasin oma ülemusega läbirääkimisi ning sain pisut palgakõrgendust. Usun, et olen seda väärt, sest ka minu kollegid pidevalt imestavad, et kuidas ma küll oma töökohustustega niivõrd kiiresti ja korralikult hakkama saan. Laora ja Dallas ikka räägivad, et ma olen super woman ning jätan nemad halba valgusesse. Kuid mina ise arvan, et asi on sellest, et eestlased on lihtsalt harjunud tööd rabama, mitte töö ajal lobisema. Nimelt kuuleb siin pea igal poolt, et eestlased on tõelised tööloomad. Meie ülemus puudeistutamise juures oli kindlalt eestlasi eelistav, meie majakaaslaste töökohas on eestlased hinnas, Toomase töökohas öeldakse talle ikka, et you crazy estonian, sest ta teeb nii kiiresti tööd.
Igal juhul on ma meie kontoris eestlastele väga hea maine tekitanud. Nimelt oli meil vaja jälle pisut kollektiivi suurendada, sest meil toimub pidev laienemine (lisaks elektrikutele tegeleme nüüd ka puuseppadega ning edaspidi on plaanis ka koristajad, torumehed ja muud asjapulgad kampa võtta). Ja reedel alustasiki tööd uus tüdruk: eestlane, Margit. Ta ise on kindel, et ei oleks seda kohta saanud, kui mind seal juba ees ei oleks, sest kontroitööle ikka enamasti ei taheta backpackereid võtta (nad ju töötavad üldjuhul vaid lühikest aega ja siis on vaja jälle kedagi uut otsima hakata). Mick naerab ka, et meil on varsti tõeline eestlaste kontor. Ei tea, kas nad peaks nüüd eesti keelt õppima hakkama. :)
Nädalavahetus oli meil üsna vaikne. Laupäeval käisin Laora, Dallase ja tema lastega (Caleb, 3 ja poole aastane, ja Ella, 2 ja poole aastane) Kings Parkis jalutamas. Täitsa tore oli! Dallase lapsed olid nii elavad ja rõõmsameelsed ja punapead(!). Järgmisel nädalavahetusel on Dallase lapsed isa juures, siis võib olla võtame koos midagi muud ette. Laupäeva õhtul tegime jälle veidi grilli: liha tuli maitsev ning õlle selle kõrvale oli täitsa kosutav. Leidsime siin ühe huvitava maitsega naisteõlle. Miller Chill, tegu on siis kergemalt garboniseeritud õllega, millel on üsna tugev laimimaitse. Kui üldjuhul maitsevad enamik õlled mulle samamoodi, siis see oli tõeliselt eriline ja kosutav. Minu uus lemmik siinmail.
Täna käisime hommikupoolikul rannas laineid püüdmas. Või noh, tahtsime minna laineid püüdma, aga ka sel korral olid nad liialt suured. Nädala sees olid nad pisemad olnud, kuid mingil põhjusel on laineid alati nädalavahetuseks niivõrd kosunud, et lausa hirm on vette minna. Toomas küll katsetas, kuid pärast mõnda minutit vees ja ühte korda vee all, ta siiski loobus. Ootame ikka endiselt pisut väiksemaid laineid ja loodame tuleva nädalavahetuse peale. Pärastlõunal käisime ühes siinses suurimas ostukeskuses, mis arvestades siinset elustiili on täiesti tavapäratult ka pühapäeviti lahti. Nimelt on siin pea kõik poed pühapäeviti suletud. Lisaks sellele pannakse enamik toidupoode kinni juba kella viiesti (välja arvatud neljapäeviti, mil nad on üheksani lahti). Mõnes mõttes on see õige, sest ka müüjad tahavad ilmselgelt koju minna ja näiteks oma perega aega veeta, aga minu jaoks on see niivõrd harjumatu, sest eestis on ju poed lahti kella kümneni ja seda iga päev.
Ja nüüd siis ongi jälle käes nädala viimane õhtu, mida me siin pärast jooksmas käimist ja kosutavat õhtusööki naudime. Kell on juba üheksa ning varsti on aeg magama minna, et jälle järgmiseks töönädalaks valmis olla.

Mõnusat pühapäeva õhtut! :)

Meil on siin ilmad ikka väga soojaks läinud. Sel nädalal ulatusid päevased õhtutemperatuurid 28 soojakraadini. Isegi hommikul kella kaheksaks tööle jalutades ei olnud vaja lühikeste varrukatega särgile midagi peale panna, sest lihtsalt nii soe oli juba. Ja praegu on ju alles kevad, alles kevade algus kui päris täpne olla. Tundub, et oodata on ühte kuuma suve. Eelmisel aastal oli siin suvel päevi, mil õhtutemperatuur ulatus isegi 48 soojakraadini. Kuid seda siis siin Perthis ja seda kõige kuumemal kuul, veebruaris. Meie oleme sel ajal ilmselt pisut enam lõuna pool ning seal ilmselt nii kuum ei ole. Või nii me vähemalt loodame, sest ma ei kujuta küll ette, kuidas sellises kuumas vastu peaksime.
Kuid praegu on soojus hea. Saame nautida tõeliselt mõnusat ilma. Kuigi mulle tundub, et kohalikud pole ikka veel aru saanud, et juba täitsa soe on. Ikka veel võib tänaval kohata inimesi, kellel on sall kaelas või talvejope seljas. Ju siis siin elades harjub kuumusega nii ära, et isegi 25 kraadi tundub jahe.
Eelmisel nädalavahetusel kirjutasin, et vesi on külm ja lained suured ning plaanime endale kalipsod muretseda, sest vesi on ikka üsna külm ja tahaksime ka pisut surfi harjutada. Sel nädalavahetusel sai see siis tehtud. Eile käisime poes ning ostsime meile mõlemale kalipsod ning bodyboardid. Käisime ka rannas neid katsetamas. Ei tea, kas asi oli katsvates wet suit'ides või vahepeal püsinud soojades ilmades, aga vesi oli kohe tundivalt soojem. Kahjuks polnud aga ilm meile, täielikele algajatele, eriti soodne. Nimelt tuul oli meeletu ja sellest tulenevalt olid ka lained üüratud. Mis tähendas seda, et ega me suurt millegagi seal rannas hakkama ei saanud. Mina ei julgenud kaldast eriti kaugemale minnagi, sest lainete jõud oli ikka üüratu: üks laine tuli peale ja samal ajal tõmbas kaldast tagasi tulev laine sind merele.
Mina oli ühe korra ja Toomas oma kolm korda niimoodi vee all, et päris hirm tuli nahka. Õnneks oli vesi muidu üsna madal ning kui laine oli üle läinud, siis sai kenasti pinnale tagasi. Kuid päris kõigil eile nii hästi ei läinud. Ühe inimese viis laine kaldast ikka üsna kaugele ning vetelpäästja pidi talle järele minema. Niisiis otsustasime, et eilne polnud meile hea päev õppimiseks ning plaanime nüüd pingsalt ilmateadet jälgida ja oodata pisut väiksema lainega päevi:). Sel nädalal seda ilmselt aga ei juhtu, sest ilmateade lubab veelgi suuremat lainet.
Sellest on pisut kahju, sest meil on siin pikk nädalavahetus. Täna on juba pühapäev, aga nädalavahetus pole veel läbi saamas. Nimelt on homme public holiday. Austraalias tähistatakse kuninganna sünnipäeva (queen's birthday). Kummaline on selle püha juures asjaolu, et see päev on igal aastal esmaspäeval ning üldse mitte kuninganna tõelisel sünnipäeval. Lisaks sellele pidavat antud päeva erinevates riikides (Austraalia, UK ja Uus-Meremaa) erineval ajal tähistatama ja jällegi ei lange see ühelgi juhul kokku kuninganna tegeliku sünnipäevaga.
Tulenevalt sellest, et meil on kasutada kolm vaba päeva, on meil täna plaanis eestlastega teha väike istumine koos šašlõki ja õllega. Meie siinne meisterkokk Rudolf tegi ise šašlõki marinaadi ning täna õhtul siis saame teada, kuidas see tal välja kukkus. On oodata mõnusat ja meeldivat õhtut. Ah jaa, mis veel siinse grilliõhtu puhul hea on: siin pole sääski! :)

Olge ikka vahvad ja kirjutame jälle! :)

kui jood, ära sõida! ..või siiski sõida?!

Üks asi siinse ühiskonna elukorralduses on mul Austraaliasse saabumisest alates arusaamatuks jäänud. Olles terve elu elanud Eestis, kus on alkoholijoobes autorooli istumine tabuteema ning kategooriliselt keelatud, on harjumatu kuulda, et siin on lubatud autot juhtuda 0,05 promillise joobega. Jah, lubatud joove on küll üsna väike, kuid see siiski on juba midagi.
Pealegi on siin välja kujunenud arusaam, et selleks, et seda lubatud piiri mitte ületada võivad mehed juua esimesel tunnil kaks klaasi õlut ning sealt edasi ühe klaasi õlut tunnis; naiste puhul on lubatud juua klaas veini tunnis. Teades mind ennast, olen ma aga üsna kindel, et sellises koguses alkoholi tarbides, oleks minu joove küll lubatud piirist üle. Ning isegi kui ta seda ei oleks, siis ei tunneks ma end kindlasti roolis olles kindlalt.
Alles hiljuti tegi üks uudistesaade oma programmis testi, et kui tõele see siinne arusaam tarbitava alkoholikoguse kohta siis ikkagi tõele vastab. Testis osales neli meest ja neli naist ning kõik nad jõid võrdses koguses alkoholi. Pärast kahte tundi olid kaks naist lubatud piiri ületanud ning ühe naise joobe näit oli 0 (!!); meestest oli lubatud joobe ületanud üks. See näitab väga selgelt, et see siinne arusaam lubatud alkoholikoguse kohta ei vasta üldse tõele ning kõik on kinni konkreetses inimeses ning tema organismi võimes alkoholi töödelda.
Siinses televisioonis on ka üks saade, kus igal nädalal käiakse kaasas politsei reididel, kus püütakse joobes (või õigem oleks vist öelda üle lubatud piiri joobes) juhte. Ning olles seda saadet vahel silmanurgast näinud, võib öelda, et ikka üsna suur hulk juhte on autoroolis lubamatu joobega.
See kõik on minus tekitanud küsimuse, et miks siis üldse siiski mingitki joobet seaduslikult lubada. Selline seadusesäte tekitabki ju olukorra, kus inimene, kes on joonud pudeli või kaks õllet, mõtleb, et seda on ju veel vähe ning pole mu reaktsioonil veel häda midagi. Niisama lihtsalt istutaksegi siis purjus peaga autorooli ning siis on õnnetused juba kiired tulema. Mina usun küll, et juba väike alkoholi kogus mõjutab inimese reaktrioonikiirust ja tähelepanuvõimet märgatavalt ning igasugune alkoholi tarbimine enne autorooli istumist on taunitav.
Selle kõige tõttu on mul hea meel, et meie kodumaal on sätestatud range reegel ning pea kõik kodanikud peaksid teadma: kui jood, ära sõida!

esimene suplus ookeanis tehtud!

Käisime täna siis jälle rannas. Sel korral külastasime Scarborough beach'i. Ilm oli superhea: päike võttis hästi, taevas ei leidunud ühtegi pilveriba ning lisaks sellele oli tuul meeldivalt jahutav. Rannas olles oli vesi aga vägagi kutsuv. See oleks nagu karjunud, et tule tule, ma ootan sind ja tahan sind siia laintesse. Lained nimelt olid täna üsna suured, siiamaani ilmselt suurimad, mida ma siin näinud olen. Terve rand oli surfareid täis. Rahvast oli täna üldse palju, ilmselt on asi selles, et suvi hakkab vaikselt pärale jõudma.
Ja ega me siis ei saanud vett katsumata jätta. Esialgu vaid varvastega sisse minnes tundus mulle, et täna on ikka üsna lootusetu seis ning ujuma ma küll ei lähe. Vesi nimelt oli väga külm. Üks naisterahvas mu kõrval katsus ka varbaga vett ja ütles, et see on sama külm kui Kanadas. Sellele vaatamata ei saanud ma aga lihtsalt rannale istuma jääda. Veensin Toomast nii kuis jaksasin ja lõpus vandus ta alla ning tuli minuga koos vett katsuma. Ning oli see alles katsumus.. Vesi oli isegi rohkem kui väga külm. Kui ma lõpus tervenisti vette olid suutnud minna, siis tegin vaid mõned ujumisliigutused ning seejärel olid mu lihased külmast kanged ning rohkem ma vees olla ei suutnud.
Nii palju siis ujumisest. :) Vähemasti saame öelda, et oleme nüüd siiski ookeanis ujumas käinud. Ja no vast läheme varsti jälle. Mõtlesime, et peaks ehk endale kalipso ja väikse surfilaua muretsema, et saaksime ka lainetest mõnu tunda. Võtame selle endale järgmiseks nädalavahetuseks plaani. Lähme külastame mõnda surfipoodi ja teeme endale selgeks palju see asi maksma läheks. Usutavasti ei tohiks see väga palju maksta.

Kirjutame peatselt jälle. :)

Neljapäeval, 16. septembril, oli meil Toomasega tähtpäev. Nimelt oleme nüüdseks kaks aastat koos olnud. :) Tähistasime seda väikese veiniga ning katsetasime ära siinses kodus oleva mullivanni. See mullivanni asi hakkab meil vist tradistiooniks saama: eelmisel aastal olime selle päeva puhul Starest'ist mullivanniga toas. Muide, siinne mullivann on sealsest palju palju suurem.
Lisaks sellele on meil siin jälle pisikesed muutused elukorralduses. Nimelt juhtus see, et Toomasel oli eelmisel nädalal vabrikus töötunde väga vähe ning sellest tingituna vaatasime jälle veidi töökuulutusi läbi. Sel nädalal siis läks nii, et Toomas sai endale uue töökoha: palk pisut parem kui eelmises kohas ning töökoht ka kodule tundivalt lähemal. Kui enne sõitis ta tööle pool tundi, siis nüüd võtab see 5 minutit. Esimene tööpäev oli tal reedel ning paistab, et vähemalt esialgu on ta muutusega kenasti rahul.
Minul läheb aga tööl ikka endiselt: ikka olen mina rahul ja ikka ollakse minuga rahul. Võib vist isegi öelda, et minuga ollakse väga rahul. Nimelt olin eile ka paar tundi tööl ning ülemus tuli minuga rääkima. Uuris, kas oleksin huvitatud riiki ka kauemaks kui aastaks jääma. Et sellisel juhul oleks tema valmis mulle hea meelega sponsorshipi pakkuma, mis siis võimaldaks mul pikemaajalise viisa saada. Ka Toomase uues töökohas on talle sellist võimalust mainitud. Tundub täiesti uskumatu, kuidas meil on õnnestunud kohe selliste tööandjate otsa sattuda, sest siiamaani pole me kuulnud, et kellelegi teisele eestlastest selliseid võimalusi väga pakutud oleks.
Esialgu me aga siiski ilmselt nendest pakkumistest kinni ei haara. Nimelt tahaks ikka riiki rohkem näha ja ringi rännata. Plaanime detsembrikuu lõpus Adelaide'is olla, sest seal toimuvad 27.-31. detsembril Eesti päevad, Ines ja Indrek Raadik esinevad ja puha. Usume, et see oleks kindlasti vahva elamus. Pärast seda siis tahame veel enam ida poole liikuda, et ikka Sidney ja muud suurlinnad ka ära näha.
Täna naudime ilmselt ilma: päike on siin nimelt juba väga väga soe. Suvi hakkab saabuma. Käime ilmselt linnas pisut šhoppamas ja siis tahaks vist randa päikesevanne võtma minna. Polegi ammu randa jõudnud, sest vahepealsetel nädalavahetustel pole väga päikesepaisteline olnud.

Järmise korrani! :)

proovime pisut teistmoodi..

Elamine teisel pool maakera paneb elu teisiti vaatama. Ja mitte ainult vaatama, siin oleks paneb ka teistmoodi elama. Ei tea, kas gravitatsioon mõjub siin ka pisut omamoodi?!
Nimelt oleme siin pisut oma tavapärast kodust elurütmi üsnagi muutmas. Alustades kas või sellega, et mina, üldse mitte spordilembene inimene, olen hakanud ikka täitsa korralikult jooksmas käima. Kaks päeva jooksen, ühe päeva puhkan ja siis jälle kaks päeva jooksen.. Ja täitsa mõnus on iga kord pärast jooksu! Esimestel kordadel võttis ikka korralikult läbi, pidin ikka mõnelgi korral rahulikult võtma ja pisut kõndima. Kuid nüüd suudan juba eesmärgiks seatud ringi kenasti täies mahus ära joosta ja mõtlen juba ringi suurendamiselegi.
Oleme siin ka väga korralikult toituma hakanud. Kui kodus polnud ma eriti hommikusööja inimene, siis nüüd on korralik hommikusöök iga päev kindlasti päevakorral. Lisaks sellele teeme iga päev endale ka järgmiseks päevaks korraliku lõuna töö juurde kaasa. Ja korraliku ikka igas mõttes. Sööme siin näiteks liha kordades rohkem kui Eestis sõime. Mis veel vahvam: me oleme hakanud siin ka juurikaid sööma. Täna just tegime ühte väga maitsvat rooga, mille peamine komponent oli juurikad (porgandid, lillkapsas, spargel, paprika, sibul), lisaks siis kanafilee ja maitseks kaste. Imemaitsev sai!
Ning kui kõigele sellele veel lisada asjaolu, et meie unerütm on täiesti muutunud (oleme ka nädalavahetusel juba hiljemalt üheksast üleval), siis võiks arvata, et oleme siin vanaks jäänud. :) Kuid mina tahaks pigem mõelda, et oleme siin hakanud tervislikumalt elama. Et lisaks hinge eest hoolt kandmisele oleme nüüd siis korralikult ka keha turgutama hakanud. Ja nii ju tegelikult peakski!

Olge ikka sama vahvad edasi!

PS. Ka Austraalias võib eesti kirjakeelt kohata: olen juba avastanud ühe küpsisepaki ja ühe seebikarbi, kus on sulaselges eesti keeles kõik tooteinfo olemas. ;)

ma tean, ma tean..

Varsti juba saab nädal minu viimasest sissekandest. Eks ma üritan edaspidi leida asju, mis võiks teile sealpool maakera huvi pakkuda, aga ma ei anna selles osas pead. Lihtsalt üritan edaspidi pisut tublim olla ja kas või paar rida mõnel päeval kirjutada, et endast elumärki anda. Ja teie võiksite mu elu selles osas pisut kergemaks teha ja näiteks märku anda, et millest teile meeldiks lugeda või mis teile huvi pakub. Sest kui päris aus olla, siis vahel tundub mulle küll, et kirjutan siin nagu musta auku ja ei tea kas üldse keegi neid kirjutisi siin loeb. Nii et andke julgelt oma huvidest märku ja siis on mul ehk kergem ka juba järgmiseid sissekandeid teha.
Nädalavahetusel me midagi väga erilist ei teinudki. Lihtsalt puhkasime. Lisaks sellele tegime oma toas suurpuhastuse, sest pikendasime siiski oma lepingut ja jääme siia veel üheks kuuks elama ning seejärel vaatame, kas pikendame lepingut veelgi või otsime siiski mõne odavama koha. Praegu otsustasime siinse koha kasuks, sest lisaks meile on siin veel kaks eestlast ja omadega on kuidagi tunduvalt kodusem elada. Päris hea on ikka vahel ka kõrvalseisvate inimestega eesti keeles rääkida. Ma kujutan ette, et üksi siin olles, tunneksin ka eestist ja sealsest keelest ikka väga puudust. Aga meil on siin ju täitsa hea: lisaks Toomasele on meil ka veel teisi kodumaalt pärit reisiselle. Laupäeval näiteks saabus üks minu kursavend koos kolme oma sõbraga Perthi.

Jah, kõik on siin tore ja hea! Peale ühe asja..
Ma naudin siinset elu täiel rinnal. Mulle meeldib mu töö. Mul on aega enese jaoks. Mul on super tore Toomase ja teiste eestlastega. Kuid selle kõige juures on üks aga.. Ma igatsen oma sõbrannasid! Teate küll, et kõikidel tüdrukutel on vaja mõnd õhtut nädalas, kus saab naistejuttu ajada; meil on vaja, et teine naisterahvast vaataks poes, kas see kleit ikka sobib mulle; meil on vaja õhtut veiniklaasi taga, kus maailmaasju arutada..
Ja juba varsti saab see viga parandatud! I can't wait for the 15th of October! :)

ikka õnnelik ja rahul!

Mõtlesin siin täna, et küll elu on ikka ilus. Käin küll viimasel ajal palju tööl, aga hing on ikka väga rahul siin. Lisaks sellele on vaatamata tihedatele tööpäevadele- ja nädalatele siiski kenasti aega ka iseenda jaoks: õhtuti jõuad kenasti meiki maha võtta ja nägu kreemitada (ei ole nii, et tahaks kohe voodisse vajuda ja pead padjale panna), hommikul ärkad rõõmuga pisut varem, et kenasti korralik hommikusöök süüa ja end tööle minekuks korda sättida. Leian isegi kolm korda nädalas aega, et õhtul jooksma minna ja pisut trenni teha. Ja see viimane on minu puhul ikka tõeliselt uskumatu, sest kui mu mälu mind ei peta, siis enne Austraaliat käisin ma viimati jooksmas gümnaasiumi ajal ja see on ikka väga ammu (lausa neli ja rohkem aastat tagasi ammu!).
Täna vast said töö juures maksudega ka asjad korda: helistasin ise eile tax office'isse ja küsisin üle, kuidas täpselt pean makse maksma ja täna kui Leesa järjekordse nädala palgaarvestust tegi, uuris ta üle, kuidas siis asjad käima peavad. Ka tema helistas siis tax office'isse (isegi mitu korda vist) ja sai lõpuks oma küsimustele vastused. Ta oli küll suures hämmingus, et kuidas on võimalik, et mina maksan sama palju makse kui tema, kes ta on Austraalia kodanik, aga lõpuks arvestas ta vist palga kõik õigesti. Asi on nimelt selles, et siin saab makse maksta kui resident või non-resident, aga see ei tähenda seda, et peaksid olema Austraalia kodanik. Resident saab olla ka for tax purposes ehk siis ainult maksude mõttes ja residendiks loetakse sind sel juhul siis, kui oled olnud või plaanid olla Austraalias vähemalt 6 kuud üle maksuaasta jooksul (ja see kestab siin alates esimesest juulist kuni 30 juunini) ehk siis meie Toomasega oleme mõlemad residendid maksude mõttes ja maksame mõlemad makse nagu iga siinne Austraalia kodanik.
Lisaks sellele ajasin täna korda oma kahjuavalduse asjad seoses tervisekindlustusega: kõik vajalikud dokumendid said arvutisse pandud ja kindlustuse kahjukäsitlejale teele saadetud. Seega peaks ka selle asjaga kõik ühel pool olema. :)

Ma ei tea, kas olete kuulnud, aga Austraalia ühes osariigis, Victorias, on praegu meeletud üleujutused. Hommikul enne tööle minekut nägin hommikusöögi kõrvalt uudistest, kuidas inimesi kodudest evakueeriti vaid mõne minutilise etteteatamisega. Lihtsalt ühel hetkel oli inimeste ukse taga ametnik, kes ütles, et nüüd kohe, kümne minutiga, peate te oma kodu maha jätma ja liikuma hakata, sest kohe-kohe jõuab vesi siia. Samal ajal aga võtab televiisoris sõna veeminister, kes teatab Perthi elanikele, et vett tuleb kokku hoida, sest sel aastal pole sademeid eriti olnud. See tähendab seda, et aeda tohib kasta vaid üks kord nädalas (mis siinse tuleva põua juures on ilmselgelt liiga vähe, sest varsti saabub aeg, mil siin neli kuud tilkagi ei saja). Inimesi, kes seda nõuet eiravad, ootab kopsakas trahv ning oma kukrut tuleb suuresti kergendada. Kas pole uskumatu, kuidas ühes suures riigis võivad asjad ikka niivõrd erinevad olla ühel ja samal ajahetkel: ühel pool veepuudus, teisel pool vett rohkem kui küll.
Ja milleks kõigeks siin neil ministrid olemas on: üks inimene tegeleb päevast päeva erinevate vee probleemidega, teinekord näed televiisorist ministrit, kelle ülesandeks on teeohutuse tagamine. Esialgu oli see ikka tõeliselt kummaline ja ajas ikka naerma küll, et iga pisiasja jaoks on siin oma minister. Aga kui selle üle järele mõelda, siis ilmselt nii suures riigis teisiti ei saakski. Ja lihtsam on ilmselt, kui mingi konkreetse aspektiga tegelb pidevalt just üks inimene, kes siis kõige olulisega kursis on. :)

Ilusat sügist teile sinna! :)

Pildid!

Tahtsin veel öelda, et lisasin Orkutisse oma kontole ka pilte. :)
Võite uudistama minna!

Sel korral jäi nädalavahetus väga lühikeseks..

Kui ma neljapäeval arvasin, et homme on viimane tööpäev ja varsti juba nädalavahetus, siis tegelikult läksid asjad sel nädalal pisut teistmoodi. Nimelt oli mul ka laupäev tööpäev ning sain sel nädalal vaid ühe vaba päeva. Homme hommikul tuleb jälle varakult üles ärgata ja tööle minna. Uskumatu juba neljas töönädal hakkab. Aeg läheb siin ikka meeletult kiiresti.
Töö juures läheb muide väga hästi: saan ikka pidevalt ülemuselt kiita. Kui käisin ülemusega sellest maksude asjast rääkimas, siis palus ta, et ootaksin esmaspäevani, et siis vaatab, mis jama sellega on. Samal ajal rääkis ta, et on minuga väga rahul ning tunneb end alati väga kindlalt, kui näiteks minu peab kontorisse üksi jätma. Mõne teise täätajaga ta nii rahul ei ole: Dallasel on pidevalt paberid laudadel laiali ning sealt ei leia midagi üles. Leesa (ehk siis Lisa) ei saa asjadega hakkama: ta peab arveid tegema, et raha firmale ka sisse tulema hakkaks, aga arvete tegemine venib meeletult. Nüüd olen minagi hakanud teda nende asjadega abistama, sest muidu lihtsalt pole firmasse sissetulevat rahavoogu.
Mis ma veel tahtsin aga rääkida on see, et tervisekindlustus on siinsel reisil väga vajalik! Mul oli siin tervisega väike probleem: parema käe randmele tekkisid alguses mingid punased sügelevad punnid. Käsisin apteegis ja sain mingisuguse kreemi, mis pidid aitama, kuid nädalaga ei läinud asi kuidagi paremaks. Pigem läks asi hullemaks: käsi läks paiste ning enam ei olnud enam punnid, vaid suur punane laik; käsi sügeles nii meeletult, et öösiti magada ei saanud (unesegaselt lihtsalt kratsisin kätt nagu segane). Käsisin uuesti apteegis ning sealt soovitati kindlasti arsti juurde minna. Niisiis käisin arsti juures (visiit pea 700 krooni), sain kahed rohud (lisaks mingi 400.-). Tänu tervisekindlustusele saan aga selle raha tagasi (helistasin neile juba enne arsti juurde minekut ning pean vaid kuludokumendid neile saatma). Ja asi on kohe paremaks läinud: laik on taandunud ning saan juba magada ka, sest käsi ei sügele enam üldse nii hullusti nagu varem. Nii et kindlasti tuleb alati tervisekindlustus ära teha! Sest iial ei tea, mis juhtuda võib.
Täna, ainsal vabal päeval sel nädalal, lõõgastume kodus odava Aussie veiniga. Täitsa hea on niimoodi aeg mõneks ajaks maha võtta ja lihtsalt olla. :)
Ja muide, täna on Austraalias isadepäev. Võite kõik oma isadele õnne soovida! :) Najakas, mina arvasin, et isadepäev on selline rahvusvaheline püha, mis on igal pool samal ajal. Kuid ei. Inglismaal näiteks pidi see olema hoopis juulikuus. Mul üks töökaaslane rääkis, et imestas pidevalt reklaame nähes, et mis mõttes isadepäev, et see alles oli ju. Ja mina vastupidiselt imestasin, et mida nad nii vara seda isadepäeva propageerivad, et see ju alles oktoobris. Kuid näete, siin on see hoopis septembri alguses. :)

Nii et ilusat isadepäeva kõikidele isadele!

näed sa siis nüüd..

Nagu ma kunagi kirjutasin: täiskohaga tööl käies tekib olukord, kus ei olegi nagu millestki kirjutada ja siis peate leppima vaid mõne harva sissekandega nädalas. Pole ju mõtet teile iga päev detailselt kirjeldada, mida ma tööl teen või kuidas seal täpselt asjad kulgevad. Kokkuvõtvalt võin aga öelda küll, et ikka endiselt läheb meil hästi. Oleme mõlemad oma esimeste nädalate palgad kätte saanud ning hakkasime nüüd hoolsalt kulusid kokku hoidma, et saaksime raha kõrvale panna. Mõtleme siin küll, et ehk peaks silmad-kõrvad lahti hoidma, et parematele tööpakkumistele avatud olla, sest paljud teenivad siin veel paremini kui meie. Ja mul on siin kahe esimese nädala palgaga väike jama: mingil kummalisel põhjusel on minu pealt makse liiga palju makstud ning sellise maksumääraga ma eriti töötada ei taha (maksan makse võrreldes Toomasega topelt). Plaanin homme ülemusega rääkida, et ma pole sellise olukorraga rahul ning vaatan, kas nad saavad midagi selles osas ette võtta.
Aga muidu läheb meil ikka endistviisi hästi. Toomasel tuli näiteks töö juures jutuks, et ta on Eestis ventilatsiooniga tegelenud ning jutt jõudis firma omanikuni. Seejärel kutsuti Toomas tema jutule ning nüüd võib juhtuda, et ta aitab neil ventilatsiooni korda saada, sest praegu polevat see kõige paremas seisus. Koha omanik on aga veendunud, et asjad peab kindlasti korda saama. Eile ta siis istus kodus arvuti taga ja tuletas vanu tööasju meelde. Ja kuna siin käivad paljud asjad teisiti, siis oli ta veidi hädas: näiteks mõõdavad nad õhuhulkasid kuupjalgades minutis. Kuid eks seda ole nüüd siis näha, kas sellest ventilatsiooni asjast seal firmas midagi välja tuleb.
Nii palju siis tänaseks, sest tõepoolest pole lihtsalt millestki kirjutada hetkel. Kuid homme on juba reede ning ehk teeme me nädalavahetusel midagi huvitavat, millest saan siis teilegi pajatada. :)

Olge ikka tublid!

mmmmmõõõõnus nädalavahetus! :)

Ja juba ongi käes pühapäeva õhtu: umbes tunni aja pärast plaanin juba Toomase kõrvale tuttu minna (jah, tema on juba unemaal, sest peab kell 4:30 ärkama), et siis homme kella kaheksaks tööle minna. Kui töönädal läheb siin kiiresti, siis nädalavahetus läheb veel kiiremini. Eriti kui see on selline mõnusalt tegus nagu see nädalavahetus oli. Samas pole mul praegu üldse kahju, et nädalavahetus läbi on. Lähen homme meeleldi jälle tööle, ma isegi ootan seda algavat töönädalat. Ja ma ei ole ainus: ka Toomas ütles täna õhtusöögi ajal, et tahaks juba jälle tööle minna. Küll on ikka hea, kui on motivatsiooni ja tahtmist tööd teha!
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Pigem tahtsin jutustada sellest vahvast nädalavahetusest, mis nüüd siis vaikselt läbi on saamas. Reede õhtu möödus meil üsna vaikselt: töö juures jõin klaasi veini ja jutustasin oma töökaaslastega. Oi nad olid üllatunud, kui rääkisin meie talvedest: -30 kraadi ja meeletutes kogustes lund; oi nad olid üllatunud, kui rääkisin neile Eesti hindadest: pudel õlut vaid 1 taal, kuu aja üür ainult 300 taala; ja üllatunud olid nad veel paljude asjade peale. Eesti tundus neile ilmselt palju eksootilisem kui meile eestlastele Austraalia seda on. Igal juhul ma nautisin seda õhtut ja usun, et ka järgnevatel nädalatel on need koosviibimised sama toredad kui oli see. Koju jõudes võtsime Toomasega ka klaasi veini ja siis läksime tuttu, sest töönädal oli meil mõlemal üsna tihe ja väsitav.
Laupäeva õhtu veetsime aga hoopis teisiti: esmalt väike soojendus valge Austraalia veiniga kodus ning siis juba klubituur Perthi kesklinnas. Või no tegelikult mitte päris kesklinnas, pigem peopiirkonnas: kesklinna lähedal Northbridge'i linnajaos. Ehk siis seal, kus me elasime, kui veel hostelis ööbisime. Külastasime teiste eestlaste poolt soovitatud klubi The Deen. Klubi oli korralik ja muusika piisavalt hea, et ka pisut tantsida. Kuid mõningad asjad panid mu selle klubikülastuse juures pisut ahhetama. Kui Eestis kluppi minna, siis enamik naisterahvaid on seal siiski mugavate teksaste ja madalate jalatsitega. Siin pidi selliseid inimesi tikutulega taga otsima. Või kui aus olla, siis teksapükse ma vist klubis ei näinudki - pea kõikides tüdrukutel olid seljas liibuvad kleidid, mis keha praktiliselt ei katnudki: küll välkus aluspesu, küll oli dekoltee nii avar, et ma imestasin, kuidas need rinnad küll kleidis püsivad. Ja ikka väga suurel enamusel olid jalas väga kõrge tikk-kontsaga kingad: sellised a la Lady Gaga. Eranditult kõikidel naisterahvastel oli tehtud korralik õhtumeik ja soeng. Täitsa uskumatu, kuidas inimesed end siin peo jaoks üles löövad. Mul oli kohe hea meel, et tundsin kõrgete kontsade kandmisest ja enda üles löömisest puudust ning panin ka ise eile kõrged kingad jalga ja nägin endaga enne välja minekut pisut vaeva. Vastasel juhul oleksin end ilmselt kui tulnukana tundnud.
Peoõhtu algab siin muide üsna varakult. Kui Eestis pole mõtet enne südaööd kluppi minna, siis siin avavad klubid uksed juba seitsme-kaheksa aeg ning kella kümneks on klubi pilgeni rahvast täis. Mis mulle selle kõige juures aga väga meeldib on asjaolu, et siin õnnestub kenasti peol käia ühistranspordiga: nii peole kui koju saad kenasti rongiga, sest rongid sõidavad kuni kella poole kaheni öösel ning kui pidu algab juba seitsmest, siis kella ühe aeg oledki juba piisavalt väsinud, et end koju sättima hakata.
Täna oli meil siin aga mõnus päikseline ja suvine (küll Eesti suve, mitte Aussie suve moodi) ilm, mis tähendas seda, et võtsime ette rannaskäigu: käisime City Beach'il veepiiri ääres jalutamas. Lained olid päris korralikud ning isegi veepiiril tunnetasid, kuidas vesi sind kaasa tahab vedada. Veetemperatuuri kohta võib öelda, et külm see ei olnud, eestlased lähevad sellise veega tavaliselt juba ujuma küll. Kuid siin on praegu ujumine keelatud, ei lubata sul rannas end üleni vette kasta; veemõnusid saadki nautida ainult nii nagu meie seda täna tegime ehk siis lihtsalt madalas veel jalutades. Muide, vesi on siin ikka väga ilus ja sügavsinine. Ütlen ausalt, et pole senini oma elus nii kauneid randu näinud nagu siin nad on ja hetkel oleme üsna veendunud, et need rannad, mida meie siin külastanud on, on siinses mõistes üsna tavapärased.
Ah jaa, sel rannakülastusel õnnestus meil ka pisut wildlife'i nautida: randa minnes ületas meie teerada üks sisalik. Nägime üht teist samasugust ka puid istutades põllu peal, kuid kui mu mälu mind ei peta, siis tookord ma sellest ei kirjutanud. Tegu on siinse sisalikuga bobtail, keda teised eestlased (meie puude istutamise kaaslased Oliver, Markus, Jaana ja Kadri) hellitavalt 'munnipeaks' kutsuvad. Kahjuks mul ei ole kummalgi korral fotokat käepärast olnud, et sellest elukast pilti teha; niisiis pean leppima ühe netist näpatud pildiga, kuid just täpselt selline ta päris elus välja näebki. Ta on oma 25 cm pikk ja üsna jässakas. Keel on tal tumesinine ja täis kõikvõimalikke mikroobe. Ehk siis kui peaks juhtuma, et sa teda ehmatad või häirid ning ta sind hammustab, siis on enam kui kindel, et haava sattuvad mingid pahad pisikud. Kuid üldiselt pole ta ohtlik ning karta teda ei maksa.
Niisiis oli meie lõppev nädalavahetus igati kordaläinud ning meeldejääv! Kokkuvõetult mmmmmõõõõnus! Ja nüüd võib uus töönädal täie hooga alata. Oleme selleks enam kui valmis. :)

Vahvat nädalavahetuse lõppu!

tegus töönädal.

Olen siin ikka mõelnud mõnel õhtul, et peaks mõne pisikese sissekande oma blogisse tegema, aga pole paraku selleni jõudnud: tööpäevad on päris tihedad ja niisiis polegi jõundud midagi põnevat või vahvat teha, millest hirmsasti kirjutada tahaksin. Pärast AQWA külastust on päevad üsna rutiinsed ning tavapärased: ikka töö, kodu ja siis jälle töö. Aeg läheb siin aga nii kiiresti, et juba homme on jälle reede ja siis on minul juba teine täispikk töönädal seljataga, Toomasel saab siis poolteist nädalat töötatud. :)
Meil on nüüd iga nädala reedel töö juures kella neljast ühine koosistumine kõikide töötajatega: võtame väikse veini ja õlle, pisut midagi habma alla ja arutame kõik möödunud nädala tööasjad läbi rahulikus ja meeldivas õhkkonnas. Räägime heast ja halvast, kuid seda viimast mitte halvas toonis. Mick loodab sellega tiimi ühendada ning ettevõtte sisekliimat parimas korras hoida. Usun, et see on hea mõte ning annab võimaluse ka inimestel pisut omavahel tutvuda. Sest olgem ausad: ma suhtlen elektikutega igapäevaselt, aga enne esmaspäeva ma isegi ei teadnud, milline on see Mark või see Tony, kellele päevas kümneid tööülesandeid jagan.
Muide, selle nädala alguses kolisime oma asjadega töö juures siis meie uude kontorisse. Ütleme nii, et asjad on küll pisut paremaks läinud, kuid pole siiski veel kiita. Täna olin ma kohe eriti hädas: olen sel nädalal Mick'i soovil tööl olnud alates kümnest ning lõpetanud kella kuue aeg. See tähendab aga seda, et minu elektrikutega ei tegele hommikul keegi ning kui mina tööle jõuan on mul vaja neile kõigile tööd leida (täna pidin kontrollima kolme elektrikku). Selleks oleks mul vaja aga elanikele helistada, et saada teada, kas nad on kodus. Seda on aga väga keeruline teha, kui kontoris on 5 inimest, kellel on vaja opereerida kolme telefoniga. Lisaks olid täna minu failid tööülesannetega uue tüdruku käes, kes üritas end süsteemist läbi närida. Keeruline on leida tööd kolmele elektrikule, kui sul ei ole ei tööülesandeid ega ka telefoni.
Õnneks sai tänane päev siiski lõpuks õhtusse ning loodan, et homme on asjad juba pisut paremad, sest palusin Dallasel hommikul ka minu elektrikutel silma peal hoida ning saatsin täna neile juba varakult palju pikema nimekirja töödest, mis vajavad tegemist. Nii et loodetavasti on homne päev pisut vähem hullumeelsem ja kui ei ole, siis ülehomme on juba laupäev, mis tähendab vaba nädalavahetust! :)

Ilusat reedet teilegi seal kodumaal! :)