oi, meil läheb hästi!

Laupäeval siis hakkasime tööd otsima jälle. Lisaks The West Australianile oli muidugi abiks ka internet ja siinne kuulutuste portaal gumtree.com.au. Saatsin oma CV kahte kohta: admin ja receptionist. Ja juba laupäeva õhtul pärast söögi valmistamist ja einestamist nägin telefonil vastamata kõne ja teadet kõnepostis. Härrasmees Mick helistas ning oli huvitatud, kas otsin endiselt tööd. Helistasin talle muidugi kohe tagasi ja tulemus oli see, et juba täna käisin tööintervjuul. :)
Kell 12:00 olin kohal ranna lähedal kontoris ning püüdsin endast taakord jätta asjalikku ja head muljet. Mick oli vägagi vahetu ning temaga oli hea suhelda. Tundsin end vabalt ning tulin vestluselt ära väga hea tundega. Rääkisime üsna palju: kas olen võimeline mitut asja korraga tegema, kuidas end inglise keeles suheldes tunnen, kas kirjakeel tekitab raskusi, kas oskan arvutit kasutada, kas tean Skype'i (ta oli täitsa üllatunud, kui kuulis, et see on eestlaste leiutatud), kus ma elan, kauaks Austraaliasse plaanin jääda, millega mu boyfriend tegelen jne jne. Kusjuures vahva oli asja juures see, et erinevalt paljudest teistest kohalikest teadis ta Eestit ja oli isegi Tallinnas käinud.
Pärast vestlust käisime Toomasega seal lähedal rannas. Oi, see oli äge! Laineid oli üsna palju ja rannas oli palju surfareid. Meeletu tahtmine tuli endal ka see asi ära proovida. Arutasime Toomasega, et kindlasti kunagi peab selle ära proovima. Võib olla endalegi laua ostma. :) Vesi oli igal juhul väga ahvatlev ja kutsuv (nagu ta siin igal pool paistab olevat).
Lõpuks oli oma uues kodus tagasi. Muide, oleme siin juba pea nädala elanud (homme saab täpselt nädal) ning pole veel pidanud midagi maksma. Nädala üüriraha on kokku hoitud. :P Nautisime päeva, tegime endale õhtusöögi ja pärast seda sain jälle telefonikõne; jälle Mick'ilt. Lähen homme hommikul tööle! :) Esialgu nädalaks. Vaatame, kuidas töö mulle sobib, kuidas mina nendega sobin ning siis selgub, mis edasi saab. Nädal aega saan tööl käia ranna lähedal imelises majas. Pärast seda kolivad nad kontoriga meie elamisele lähemale ning siis saan juba tööle jalutada, mis on vägagi positiivne, sest saan bussiraha kokku hoida.
Kuid mis tänase õhtu veelgi paremaks muudab?! Ostsime just Toomasega endale auto. Nüüd on meil tunduvalt lihtsam linnas ringi liikuda, sest senini on ikka tülikas olnud siinsest kodust kuhugi liikuda, sest rongijaam on umbes 20 minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel, normaalsed poed 30 minuti kaugusel. Ja siin ei liigu pea keegi jala! See vist on Ameerikal ja Austraalial vägagi ühine joon, et elamurajoonides inimesi niisama lihtsalt tänaval jalutamas ei näe. Kui, siis ainult tervisejooksu tegemas või koera jalutamas.
Praegu tundub, et tegime autoga väga hea diili: saime alghinnast pea 40% alla ning hetkel oleme rahul. Eks homme päevavalguses ole näha, kas läks tõesti nii hästi nagu praegu mõtleme. :P Igal juhul teeb see praegu meie elu kindlasti lihtsamaks ning usun, et üldse mitte kallimaks, sest ühistransport on siin tegelikult ikka üsna kallis võrreldes Eesti hindadega. Samal ajal, kui kütus on tunduvalt odavam kui Eestis. Eelnevalt oleme arvutanud, et pikka maad on vaata et isegi üksi soodsam autoga sõita selle asemel, et ühistransporti kasutada.
Seega võib vast lühidalt kokku võtta küll viimased päevad: 'oi, meil läheb hästi!' lausega. :)

Mingu teil ka kodumaal hästi!
Ja ärge tormiga nina toast välja pistke! :)