Jah, ma tean, et olen blogi kirjutamise täielikku unarusse jätnud ning paljudel teist pole õrna aimugi, mis meist siin nüüd siis edasi on saanud. Tean ka seda, et huvi meie tegemiste vastu ikka on ning uusi blogisissekandeid ikka oodatakse. Paraku on aga elu siin maakera kuklapoolel meie jaoks üsna tavaline ja igapäevane. Paljudest asjadest kirjutamine tundub liialt igav ning tühine. Ei pea ju keegi teist blogi oma igapäeva elust Eestis..
Sellele kõigele vaatamata ütitan siiski teha kokkuvõtte kõigest, mis vahepeal toimunud on. See saab küll ilmselt lühike ja kiire olema, kuid annan endast parima.
Nagu te ilmselt eelmisest sissekandest mäletate, siis Toomas asus tööle oma eelmises ettevõttes. Võib öelda, et asjad ei olekski saanud enam paremini minna. Tema tagasituleku üle oldi kohutavalt rõõmsad. Koheselt sai ta palgakõrgendust, umbes kuu möödudes lisaks sellele ka ametikõrgendust. Toomas ei ole enam ettevõttes lihttööline, nüüd on ta üks keskastme juhtidest. Lisaks sellele tegeletakse aktiivselt tema viisaasjadega. Kui eelmises ettevõttes oleksime pidanud ise viisa tasud kinni maksma, siis nüüd katab tema firma kõik kulud. Oleme omapoolsed paberid põhimõtteliselt kokku saanud ning loodame detsembrikuus oma avalduse sisse anda. Kui kõik hästi läheb, siis ilmselt oleme juba mõne kuu möödudes ametlikult pikaajalised Austraalia residendid.
Minu tööotsimine võttis küll üsna kaua aega, aga kuna Toomase palk tema töökohas tõusis, saime kenasti hakkama ka minu sissetulekuta. Kahjuks on siin Austraalias üsna raske leida korralikku tööd, kui sul on lühiajaline viisa. Tööpakkumisi oli, kuid palk ja amet tundusid enamasti üsna kehvad ning jätsin pakkumised kasutamata. Ootasin, et leida midagi paremat, midagi endale väärilisemat. Õnneks lõpuks ka leidsin midagi sobilikku. Ma pole küll 100% rahul, kuid palk on hea ning ettevõte nimekas. Nimelt töötan ma ühes Austraalia suurimas kinnivara firmade ketis ning palka makstakse minu töö eest keskmisest rohkem. Loodetavasti on mul võimalus ka kuhugi edasi areneda.
See on üks asi, millest ma Austraalias aru ei saa: miks ei saa ettevõtted aru, et ka lühiajalise viisaga inimesed on palkamist väärt. Nimelt räägivad kõik ettevõtted, et nad otsivad kedagi, kes töötaks pikaajaliselt. Aga kuidas saavad nad kindlad olla, et Austraalia kodanik või pikaajalise viisaga inimkene jääb nende juurde aastateks tööle? Minule on jäänud mulje, et kohalikud pigem vahetavad töökohti nagu sokke. Kui aga palgata keegi, kes on siin lühiajalise viisaga, siis võib kindel olla, et ta teeb head tööd (eriti kui ta loodab sponsorit leida) ja pärast sponsoreerimist on neil inimestel kohustus antud ettevõttes töötada ja seda päris pikalt. Igal pool räägitakse, et Austraalias on tööjõupuudud, kuid ometigi ei anta lühiajalise viisa omanikele isegi võimalust ennast tõestada. Kuidas peaks siis seda tööjõudu riiki tulema? Kes siis peaks neile need viisad muretsema? See on midagi, millega valitsus peaks tegelema hakkama. Mulle jääb lihtsalt mulje, et paljud ettevõtted isegi ei tea sponsoreerimisvõimalustest..
Lisaks juba kirjeldatud muutustele on meil veel üks tore uudis. Nimelt ei ole me Toomasega enam ainsad meie maja asukad. Toomase vend Meelis ja sõber Janno ühinesid meiega eelmisel nädalal. Mõlemad said nad tööd samas ettevõttes, kus Toomas töötab ning esialgu tundub, et nende tööga ollakse rahul. Kui nad end paari esimese kuuga tõestavad, siis hakatakse ka nende viisaasju ajama ning ka nemad saavad sama ettevõtte poolt sponsoreeritud. Nii et kõigil aga pöidlad pihku ning loodame parimat!
Kõik ülejäänud on meil siin aga vägagi igapäevane. Päevad lähevad kiiresti ning eriti palju vaba aega ei ole. Toomas, Meelis ja Janno töötavad 6 päeva nädalas (laupäeviti teevad nad lühikest päeva) ning ega minugi päevad väga lühikesed ei ole. Vabadel päevadel püüame kohalikku ilma nautida, mis sel aastal kahjuks nii soe ei ole nagu eelmisel. Eile ja täna küll juba lubab suve moodi ilma, kuid muidu on ikka ka vihmaseid päevi.
Detsember on juba käes, kuid nagu arvata võib, siis jõulutundest pole haisugi. Plaanime endale lähiajal kuuse tuppa tuua, et veidi pühademeeleolu luua. Vaatame siis hiljem kas aitab ka.
Eks ma püüan edaspidi veidi tihedamini kirjutada, aga lubadusi ma parem ei annaks..
Ilusat Jõulukuud!!
laupäev, 3. detsember 2011
esmaspäev, 19. september 2011
muutused..
Ei saa öelda, et see oleks tulnud nagu välk selgest taevast. Märke, et midagi sellist juhtub, oli õhus juba viimased kuu aega. Olime seda Toomasega koduvalt arutanud ning jõudnud kokkuleppele, et kui asjad ei muutu, siis ilmselt nii ongi kõige parem.
Mis siis muutus?
Muutus see, et möödunud reede oli meile mõlemale viimaseks tööpäevaks Integrated Building Maintenance'is. Ülemöödunud reedel tegin otsuse, et nii need asjad edasi minna ei saa. Selle kuu ajaga, mil mina ja Toomas Eestis olime, olid asjad Austraalias ja selles ettevõttes kardinaalselt muutunud. Inimesed, kes kontoris minu alluvuses töötasid ei olnud enam õnnelikud, nad ei tundnud, et neid hinnatakse; ettevõttele tööd tegevad contractorid olid vihased ja pettunud. Asjad olid ikka väga halvad.
Tagasi tulles, lootsin (lootsime), et olukord muutub tagasi selliseks nagu ta eelnevalt oli. Lootsin siiralt, et suudan ülemusega rääkides asjad jälle normaalsetesse rööbastesse saada, kuid kahjuks ma eksisin. Ükskõik, mida ma ka teha ei püüdnud, ülemuse silmi mul avada ei õnnestunud.
Mind häiris kohutavalt, et varem olin mina see, kes rääkis talle, et ta peab karmim olema, et ta peab tegema raskeid otsuseid. Nüüd ta teeb seda, kuid minu meelest teeb ta neid raskeid otsuseid väga valedes kohtades; minu meelest on ta karm väga valede inimestega. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, kuid lühidalt võib öelda, et ta vaatab läbi sõrmede, kui firma kuskil reallselt raha kaotab; samal ajal kui ta on karm inimestega, kes ettevõtet käimas hoiavad. Ta valetab nii mõnelegi inimesele, keda ta peaks hindama ning hoidma. Ta väldib neid inimesi, kellega peaks rääkima.
Kui üritasin temaga sellest kõigest rääkida, tuua talle näiteid, mida ja kus ta minu meelest valesti teeb, siis ta isegi ei püüdnud mind kuulata ja minust aru saada. Põhimõtteliselt ütles ta, et kõik, mida talle ütlesin, oli vale ning ma ei tea neist asjust mitte midagi. Olgugi, et olen kõike seda koolis õppinud, et olen kõike seda juba ise oma lühikese elu jooksul näinud.
Niisiis võtsin vastu raske otsuse: kui tema tahab minna vastuollu kõikide juhtimisteooriatega, kui ta tahab vahetada oma alluvaid nagu sokke (sest ta ei ole valmis andma neile ametlikku tagasisidet nende tulemuste kohta, sest valetab neile, ei pea kinni kokkulepetest jne.), siis las ta teeb seda üksi. Mina ei ole valmis tegema asju, mille puhul ma tean, et see on vale. Kui ta tahab, et mina juhataksin kontorit, siis ma eeldan, et ka minul on õigus omale arvamusele, et otsused arutatakse omavahel läbi ning jõutakse parima võimaliku tulemuseni. Ma usun, et minul peaks olema õigus oma alluvate eest seista, kui ma näen, et neid ei kohelda õiglaselt.
Tema paraku arvab teisiti: ta leiab, et kontori juhataja peab 100% temaga nõustuma, olgugi, et otsus võib vale olla; ta leiab, et kontori juhataja peab ainult tema selja taga seisma ning juhataja alluvuses töötavad inimesed ei ole midagi väärt.
Inimlik on teha vigu, me kõik teeme neid. On loomulik, et me ei tea kõiki vastuseid. Ning just see on põhjus, miks mul on kurb vaadata, kuidas on olemas inimesi, kes arvavad, et nad teevad kõike õigesti ning nemad ei eksi kunagi. Mul on kahju, et need inimesed ei näe teiste vaatepunkti isegi siis kui see uksest ja aknast sisse ronib, et neile kõrva karjuda; isegi kui kõik inimesed ümberringi räägivad täpselt seda sama ja püüavad tema arvamust muuta.
Võib olla tegin ma vea, kuid nagu juba öeldud, siis me kõik oleme inimesed ning eksimine on inimlik. Ma ei eita, et mul on pisut hirm, sest hetkel olen töötu. Kuid ma tean ka, et sisimas tunnen ma kergendust. Ma ei pea enam pead vastu seina taguma ning oma aega asjatult raiskama. Olen tänulik omandatud kogemuse eest ning olen nüüd valmis edasi liikuma...
Positiivse poole pealt: Toomas alustas taas tööd ettevõttes, kus töötas viimase aasta jooksul 6 kuud. Nad otsivad võimalusi tema sponsoreerimiseks. Ning ka mina otsin aktiivselt tööd. Juba homme lähen järjekordsele vestlusele Assistant Manager'i koha peale.
Maailm, eriti Austraalia, on täis erinevaid võimalusi!!
Mis siis muutus?
Muutus see, et möödunud reede oli meile mõlemale viimaseks tööpäevaks Integrated Building Maintenance'is. Ülemöödunud reedel tegin otsuse, et nii need asjad edasi minna ei saa. Selle kuu ajaga, mil mina ja Toomas Eestis olime, olid asjad Austraalias ja selles ettevõttes kardinaalselt muutunud. Inimesed, kes kontoris minu alluvuses töötasid ei olnud enam õnnelikud, nad ei tundnud, et neid hinnatakse; ettevõttele tööd tegevad contractorid olid vihased ja pettunud. Asjad olid ikka väga halvad.
Tagasi tulles, lootsin (lootsime), et olukord muutub tagasi selliseks nagu ta eelnevalt oli. Lootsin siiralt, et suudan ülemusega rääkides asjad jälle normaalsetesse rööbastesse saada, kuid kahjuks ma eksisin. Ükskõik, mida ma ka teha ei püüdnud, ülemuse silmi mul avada ei õnnestunud.
Mind häiris kohutavalt, et varem olin mina see, kes rääkis talle, et ta peab karmim olema, et ta peab tegema raskeid otsuseid. Nüüd ta teeb seda, kuid minu meelest teeb ta neid raskeid otsuseid väga valedes kohtades; minu meelest on ta karm väga valede inimestega. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, kuid lühidalt võib öelda, et ta vaatab läbi sõrmede, kui firma kuskil reallselt raha kaotab; samal ajal kui ta on karm inimestega, kes ettevõtet käimas hoiavad. Ta valetab nii mõnelegi inimesele, keda ta peaks hindama ning hoidma. Ta väldib neid inimesi, kellega peaks rääkima.
Kui üritasin temaga sellest kõigest rääkida, tuua talle näiteid, mida ja kus ta minu meelest valesti teeb, siis ta isegi ei püüdnud mind kuulata ja minust aru saada. Põhimõtteliselt ütles ta, et kõik, mida talle ütlesin, oli vale ning ma ei tea neist asjust mitte midagi. Olgugi, et olen kõike seda koolis õppinud, et olen kõike seda juba ise oma lühikese elu jooksul näinud.
Niisiis võtsin vastu raske otsuse: kui tema tahab minna vastuollu kõikide juhtimisteooriatega, kui ta tahab vahetada oma alluvaid nagu sokke (sest ta ei ole valmis andma neile ametlikku tagasisidet nende tulemuste kohta, sest valetab neile, ei pea kinni kokkulepetest jne.), siis las ta teeb seda üksi. Mina ei ole valmis tegema asju, mille puhul ma tean, et see on vale. Kui ta tahab, et mina juhataksin kontorit, siis ma eeldan, et ka minul on õigus omale arvamusele, et otsused arutatakse omavahel läbi ning jõutakse parima võimaliku tulemuseni. Ma usun, et minul peaks olema õigus oma alluvate eest seista, kui ma näen, et neid ei kohelda õiglaselt.
Tema paraku arvab teisiti: ta leiab, et kontori juhataja peab 100% temaga nõustuma, olgugi, et otsus võib vale olla; ta leiab, et kontori juhataja peab ainult tema selja taga seisma ning juhataja alluvuses töötavad inimesed ei ole midagi väärt.
Inimlik on teha vigu, me kõik teeme neid. On loomulik, et me ei tea kõiki vastuseid. Ning just see on põhjus, miks mul on kurb vaadata, kuidas on olemas inimesi, kes arvavad, et nad teevad kõike õigesti ning nemad ei eksi kunagi. Mul on kahju, et need inimesed ei näe teiste vaatepunkti isegi siis kui see uksest ja aknast sisse ronib, et neile kõrva karjuda; isegi kui kõik inimesed ümberringi räägivad täpselt seda sama ja püüavad tema arvamust muuta.
Võib olla tegin ma vea, kuid nagu juba öeldud, siis me kõik oleme inimesed ning eksimine on inimlik. Ma ei eita, et mul on pisut hirm, sest hetkel olen töötu. Kuid ma tean ka, et sisimas tunnen ma kergendust. Ma ei pea enam pead vastu seina taguma ning oma aega asjatult raiskama. Olen tänulik omandatud kogemuse eest ning olen nüüd valmis edasi liikuma...
Positiivse poole pealt: Toomas alustas taas tööd ettevõttes, kus töötas viimase aasta jooksul 6 kuud. Nad otsivad võimalusi tema sponsoreerimiseks. Ning ka mina otsin aktiivselt tööd. Juba homme lähen järjekordsele vestlusele Assistant Manager'i koha peale.
Maailm, eriti Austraalia, on täis erinevaid võimalusi!!
esmaspäev, 29. august 2011
Meie kodu :)
Mõtlesin, et näitan teile, kus me siis nüüd pesitseme. Siin see meie uus kodu ongi:
Ülekorruse elutoa üle oleme eriti uhked:
Kuid ka alumine korrus on täitsa kena:
Siin siis alumise korruse sööginurk:
Magamistuba on meil samuti täitsa esinduslik - walk in wardrobe'i ja rõduga:
Ning loomulikult ei saa me unustada, et palmid kasvavad meil akna all :)
Teeb pisut kadedaks?
Pole miskit, ootame teid külla: meil on veel kaks sisustamata magamistuba, mis kenasti vaid elanikke ootavad :)
laupäev, 27. august 2011
Koduloom!!
Avastasin täna, et uude majja kolides saime endale ka uue kodulooma.
Nimelt tegelesin hommikupoolikult pesu pesemisega ning riideid välja kuivama viies (me ei ole endale veel kuivatit muretsenud) kohtusin aias selle pisikese tegelasega. Toomas ütles mulle, et tema on meie seltsilist ka varem aias näinud, seega võib eeldada, et see on tema püsivaks peatuspaigaks. Meie tagaaeda on niisiis kodu rajanud pisike 6 cm pikkune hallikas sisalik - geko.
Paistab, et meie ei peagi selliseid eksootilisi elukaid lemmikloomapoest kalli raha eest soetama. Halli-roosa kirjud papagoid, mida Tartu lõunakeskuses meeletu summa eest müüakse on siin sama harilikud kui tuvid kodumaal. Gekod, mida samuti kodus loomapoest lemmikuks osta saab, pesitsevad siin sinu tagaaias. :)
Muus osas läheb meil aga kõik kenasti.
Viimasel päevad on möödunud Eesti kultuuri tutvustades. Neljapäeval külastas meid üks töökaaslane, kellele siis rääkisime Eesti laulu- ja tantsupidudest ning sellest kokkuhoiutundest, mis laulukaare juures inimesi ühendab. Ta ei suutnud ära imestada, kuidas inimesed noomoodi üksteise kõrval käest kinni hoides koos laulavad. Austraallastel võib laulupeoga kõige sarnasemaks üritusega pidada mõnd spordivõistlust, kus inimesed siis kõik kokku tulevad ja koos õllet joovad. Kuid ilmselgelt jääb see laulupeost kaugele maha.
Eile õhtupoolikul tutvustasime aga kõikidele töökaaslastele Eesti jooki Vana Tallinn. Kõik olid vägagi positiivselt üllatunud ning kiitsid selle erilist maitset.
Sellistel hetkedel tuleb meelde küll, mis Eestis hea on!!
Nimelt tegelesin hommikupoolikult pesu pesemisega ning riideid välja kuivama viies (me ei ole endale veel kuivatit muretsenud) kohtusin aias selle pisikese tegelasega. Toomas ütles mulle, et tema on meie seltsilist ka varem aias näinud, seega võib eeldada, et see on tema püsivaks peatuspaigaks. Meie tagaaeda on niisiis kodu rajanud pisike 6 cm pikkune hallikas sisalik - geko.
Paistab, et meie ei peagi selliseid eksootilisi elukaid lemmikloomapoest kalli raha eest soetama. Halli-roosa kirjud papagoid, mida Tartu lõunakeskuses meeletu summa eest müüakse on siin sama harilikud kui tuvid kodumaal. Gekod, mida samuti kodus loomapoest lemmikuks osta saab, pesitsevad siin sinu tagaaias. :)
Muus osas läheb meil aga kõik kenasti.
Viimasel päevad on möödunud Eesti kultuuri tutvustades. Neljapäeval külastas meid üks töökaaslane, kellele siis rääkisime Eesti laulu- ja tantsupidudest ning sellest kokkuhoiutundest, mis laulukaare juures inimesi ühendab. Ta ei suutnud ära imestada, kuidas inimesed noomoodi üksteise kõrval käest kinni hoides koos laulavad. Austraallastel võib laulupeoga kõige sarnasemaks üritusega pidada mõnd spordivõistlust, kus inimesed siis kõik kokku tulevad ja koos õllet joovad. Kuid ilmselgelt jääb see laulupeost kaugele maha.
Eile õhtupoolikul tutvustasime aga kõikidele töökaaslastele Eesti jooki Vana Tallinn. Kõik olid vägagi positiivselt üllatunud ning kiitsid selle erilist maitset.
Sellistel hetkedel tuleb meelde küll, mis Eestis hea on!!
esmaspäev, 22. august 2011
uus algus..
Pärast mõnusat ja kosutavat kuu pikkust puhkust kodumaal on teine aasta täiega hooga käima läinud.Aitäh kõigile sõpradele ja tuttavatele, kes meie jaoks aega leidsid. Oli tore teid kõiki näha ning koos meeldivalt aega veeta. Eesti suvi on ikka midagi muud kui suvi siin Austraalias. Seda enam kui seda suve saab nautida kallite inimestega.
Nüüdseks oleme kenasti kaks nädalat tööl käinud ning kolmas töönädal on alanud, oleme ka uue elamise rentinud, ootame kevadet ning püüame vaikselt uut maja koduks muuta. Aga püüan nüüd siis kõigest seni juhtunust pisut täpsema ülevaate anda.
Esmalt siis meie seekordne lennuseiklus kängurumaale. Piletid said seekord ostetud pikemate peatustega kui tavapäraselt ning teadsime, et peame päris pikki tunde lennujaamas veetma. Olime selleks valmistunud, raamatu, ajakirjade ja lauamänguga. Kuid milleks me valmis ei olnud, oli see, et ühte meie lendu lükatakse päris pikalt edasi. Seetõttu veetsime Kiievi lennujaamas pea 24 tundi. Mis meid kogu selle asja juures häiris oli ukrainlaste korraldamatus. Selle asemel, et klientidele teada anda, et lend hilineb 6 tundi, pakkuda neile juua ja pisut näksimist, tegid nemad midagi hoopis muud. Nimelt alustati õigeagselt check-in'i ning saadeti pea kõik inimesed bussi, et nad lennukisse transportida. Ootasime seal pikad minutid, kui lõpuks tuldi ja saadeti meid ootesaali tagasi. Lendu lükati pool tundi edasi. Seejärel algas taas check-in. Esimene bussitäis inimesi viidi lennuki juurde, kuhu meid sisse ei lastud. Ootasime seal mõnda aega ning siis saabus buss, mis transportis meid taaskord ootesaali. Sellest hetkest alates hakati lendu tunni kaupa (või pisut vähem) edasi lükkama. Ja seda mitte ette teatamisega. Oh ei! Kui lend pidi väljuma kell 17:00, siios teatati kell 17:20, et väljumine on edasi lükatud kella 18:00ni.
Inimesed olid ülivihased. Paljud teadsid juba, et nad jäävad maha järgmisest broneeritud lennust. Taheti rohkem infot, sest uut lendu ei julgetud broneerida. Pered pisikeste lastega olid meeletus hädas. Inimesed ootasid, et saaks kas või vett lennufirmalt, kuid ootama nad jäidki kuni lõpuks algas taaskord check-in ning kell 14:00 väljuma pidanud lend lõpuks kell 20:00 õhku tõusis.
Meil läks õnneks paremini kui nii mõnelgi teisel reisijal ning saime kenasti oma järgmise lennu peale Bangkokist Kuala Lumpurisse. Seda tänu sellele, et sel korral olime lendude vahele planeerinud pikemad pausid. Kui muidu lootsime pisut Bangkoki linna näha, siis sel korral pidime leppima Kiievi lennujaama 'vaatamisväärsustega'.
Perthis maandudes, kõikvõimalikud kontrollid läbides, tabas meid pisut ebameeldiv üllatus. Olime juba unustanud, kui jahe on siin talvel. Prrrr!!! Pärast mõnusat Eesti suve, tundus siinne ilm ikka eriti külm. Peatusime esialgu Katrini juures ranna lähedal ning isegi toas olles ei suutnud ma jopet seljast võtta. Muidugi ei ole ilm külm nagu Eestis, aga kodus on meil vähemalt küte majades, kui õues külm on. Siin langeb temperatuur öösel 5 soojakraadini ning majades puudub küte ja soojustus. Muidugi on külm!! Nüüd on küll juba tavapäraste jahedamate ilmade vahele mõni soojem päev ära eksinud, kuid päris ausalt ei jõua ma saabuvat kevadet ära oodata.
Jõudsime Perthi küll juba neljapäeva varahommikul, kuid tööle läksime siiski alles esmaspäeval (8. augustil). Seda peamiselt seetõttu, et esmalt oli vaja leida koht, kus elada. Neljapäevast pühapäevani tegelesime suures osas vaid rendikuulutuste lugemise ja võimalike majade läbisõitmisega. Võib öelda, et turg on suur ja lai ning selle päris õige leidmine on seetõttu ikka üsna keeruline. Lõpuks jäi sõelale kolm maja ning kõik oli rendileandjate otsustada. Kuna meil eelnevat rentimise ajalugu Austraalias ei ole (ühe toa rentimine ei lähe siin arvesse), siis olime pisut hirmul, et äkki me ei sobigi ühelegi rentijale, kes meile meeldivaid maju on pakkunud. Kuid tundub siiski, et rendiajalugu ei ole kõige olulisem faktor. Meie kasuks rääkis ilmselgelt asjaolu, et käime mõlemad tööl, lemmikloomi meil ei ole ning meie tööandja oli valmis meie abistamiseks ka garantiikirja kirjutama. Sellest tulenevalt oli meie valik eriti lai ning kõik kolm maja jäid valikusse alles.
Meie valituks osutus kahekorruseline maja, mis asub meie eelmisest elukohast kilomeetri kaugusel. Maja on kolmetoaline, mis tähendab, et saame kenasti ka kõik oma sõbrad ära mahutada, kellel öömaja vaja on. Lisaks sellele on meil kaks suurt elutuba, rõdu ja tagaaed. Toomasele meeldib ka see, et mõlemad meie autod on katuse all (Nissan garaažis ja Mercedes avatud seintega katuse all).
Meie uus aadress on: 5/119 Lawley st, Tuart Hill 6060, WA. Võite meile kirjutada ;)
Praegu tegeleme me aga maja sisustamisega. Esimesel kahel päeval oli maja ikka täiesti tühi: magasime kahekesi põrandal. Pärast seda aga läks mööbli ostmine lahti. Praeguseks on meil meie magamistuba kenasti sisustatud, köögis on olemas söögilaud. Lisaks on meil ka elutuba kenasti sisustatud, vaja on veel vaid telekaalust. Maja tundub kohe täitsa koduna.
Nüüd siis hakkame tegelema ka viisa asjadega, et kindlustada meie võimalus pisut kauemaks kui aastaks maakera kuklapoolele jääda. Homme kohtume immigratsiooni agendiga, kellelt loodetavasti saame pisut enam infot võimaluse kohta kontori juhatajana pikaajaline viisa saada.
Hoidke meile pöialt!!
Ning lõpetuseks mõned asjad, mida lubasin kontrollida, kui taaskord Austraaliasse jõuame:
1. Päike liigub taevas paremalt vasakule
2. Kui vesi kraanikausist alla minnes keerise tekitab, siis liigub see päripäeva
Ma ei unustanud!!
Nüüdseks oleme kenasti kaks nädalat tööl käinud ning kolmas töönädal on alanud, oleme ka uue elamise rentinud, ootame kevadet ning püüame vaikselt uut maja koduks muuta. Aga püüan nüüd siis kõigest seni juhtunust pisut täpsema ülevaate anda.
Esmalt siis meie seekordne lennuseiklus kängurumaale. Piletid said seekord ostetud pikemate peatustega kui tavapäraselt ning teadsime, et peame päris pikki tunde lennujaamas veetma. Olime selleks valmistunud, raamatu, ajakirjade ja lauamänguga. Kuid milleks me valmis ei olnud, oli see, et ühte meie lendu lükatakse päris pikalt edasi. Seetõttu veetsime Kiievi lennujaamas pea 24 tundi. Mis meid kogu selle asja juures häiris oli ukrainlaste korraldamatus. Selle asemel, et klientidele teada anda, et lend hilineb 6 tundi, pakkuda neile juua ja pisut näksimist, tegid nemad midagi hoopis muud. Nimelt alustati õigeagselt check-in'i ning saadeti pea kõik inimesed bussi, et nad lennukisse transportida. Ootasime seal pikad minutid, kui lõpuks tuldi ja saadeti meid ootesaali tagasi. Lendu lükati pool tundi edasi. Seejärel algas taas check-in. Esimene bussitäis inimesi viidi lennuki juurde, kuhu meid sisse ei lastud. Ootasime seal mõnda aega ning siis saabus buss, mis transportis meid taaskord ootesaali. Sellest hetkest alates hakati lendu tunni kaupa (või pisut vähem) edasi lükkama. Ja seda mitte ette teatamisega. Oh ei! Kui lend pidi väljuma kell 17:00, siios teatati kell 17:20, et väljumine on edasi lükatud kella 18:00ni.
Inimesed olid ülivihased. Paljud teadsid juba, et nad jäävad maha järgmisest broneeritud lennust. Taheti rohkem infot, sest uut lendu ei julgetud broneerida. Pered pisikeste lastega olid meeletus hädas. Inimesed ootasid, et saaks kas või vett lennufirmalt, kuid ootama nad jäidki kuni lõpuks algas taaskord check-in ning kell 14:00 väljuma pidanud lend lõpuks kell 20:00 õhku tõusis.
Meil läks õnneks paremini kui nii mõnelgi teisel reisijal ning saime kenasti oma järgmise lennu peale Bangkokist Kuala Lumpurisse. Seda tänu sellele, et sel korral olime lendude vahele planeerinud pikemad pausid. Kui muidu lootsime pisut Bangkoki linna näha, siis sel korral pidime leppima Kiievi lennujaama 'vaatamisväärsustega'.
Perthis maandudes, kõikvõimalikud kontrollid läbides, tabas meid pisut ebameeldiv üllatus. Olime juba unustanud, kui jahe on siin talvel. Prrrr!!! Pärast mõnusat Eesti suve, tundus siinne ilm ikka eriti külm. Peatusime esialgu Katrini juures ranna lähedal ning isegi toas olles ei suutnud ma jopet seljast võtta. Muidugi ei ole ilm külm nagu Eestis, aga kodus on meil vähemalt küte majades, kui õues külm on. Siin langeb temperatuur öösel 5 soojakraadini ning majades puudub küte ja soojustus. Muidugi on külm!! Nüüd on küll juba tavapäraste jahedamate ilmade vahele mõni soojem päev ära eksinud, kuid päris ausalt ei jõua ma saabuvat kevadet ära oodata.
Jõudsime Perthi küll juba neljapäeva varahommikul, kuid tööle läksime siiski alles esmaspäeval (8. augustil). Seda peamiselt seetõttu, et esmalt oli vaja leida koht, kus elada. Neljapäevast pühapäevani tegelesime suures osas vaid rendikuulutuste lugemise ja võimalike majade läbisõitmisega. Võib öelda, et turg on suur ja lai ning selle päris õige leidmine on seetõttu ikka üsna keeruline. Lõpuks jäi sõelale kolm maja ning kõik oli rendileandjate otsustada. Kuna meil eelnevat rentimise ajalugu Austraalias ei ole (ühe toa rentimine ei lähe siin arvesse), siis olime pisut hirmul, et äkki me ei sobigi ühelegi rentijale, kes meile meeldivaid maju on pakkunud. Kuid tundub siiski, et rendiajalugu ei ole kõige olulisem faktor. Meie kasuks rääkis ilmselgelt asjaolu, et käime mõlemad tööl, lemmikloomi meil ei ole ning meie tööandja oli valmis meie abistamiseks ka garantiikirja kirjutama. Sellest tulenevalt oli meie valik eriti lai ning kõik kolm maja jäid valikusse alles.
Meie valituks osutus kahekorruseline maja, mis asub meie eelmisest elukohast kilomeetri kaugusel. Maja on kolmetoaline, mis tähendab, et saame kenasti ka kõik oma sõbrad ära mahutada, kellel öömaja vaja on. Lisaks sellele on meil kaks suurt elutuba, rõdu ja tagaaed. Toomasele meeldib ka see, et mõlemad meie autod on katuse all (Nissan garaažis ja Mercedes avatud seintega katuse all).
Meie uus aadress on: 5/119 Lawley st, Tuart Hill 6060, WA. Võite meile kirjutada ;)
Praegu tegeleme me aga maja sisustamisega. Esimesel kahel päeval oli maja ikka täiesti tühi: magasime kahekesi põrandal. Pärast seda aga läks mööbli ostmine lahti. Praeguseks on meil meie magamistuba kenasti sisustatud, köögis on olemas söögilaud. Lisaks on meil ka elutuba kenasti sisustatud, vaja on veel vaid telekaalust. Maja tundub kohe täitsa koduna.
Nüüd siis hakkame tegelema ka viisa asjadega, et kindlustada meie võimalus pisut kauemaks kui aastaks maakera kuklapoolele jääda. Homme kohtume immigratsiooni agendiga, kellelt loodetavasti saame pisut enam infot võimaluse kohta kontori juhatajana pikaajaline viisa saada.
Hoidke meile pöialt!!
Ning lõpetuseks mõned asjad, mida lubasin kontrollida, kui taaskord Austraaliasse jõuame:
1. Päike liigub taevas paremalt vasakule
2. Kui vesi kraanikausist alla minnes keerise tekitab, siis liigub see päripäeva
Ma ei unustanud!!
Kirjutamiseni järgmisel korral!
kolmapäev, 27. aprill 2011
Pinnacles - Kalbarri - Shark Bay World Heritage Drive
Selleks korraks on siis see lühiku puhkus läbi saanud. Reis oli vaimustav ning mäletused nendes hingematvatest vaadetest jäävad kauaks meiega. Hing sai kosutust ning täna tagasi tööl olles polnudki olukord kõige hullem. :)
Nüüd siis aga pisut meie pisikesest rännust...
Alustasime oma retke reede hommikul. Esimeseks peatuseks oli Pinnacles. Imetabane koht, kus kivid otsekui ei kusagilt liiva seest üles oleksid kerkinud. Nende tekkimislugu on küll üsna pikk ja isegi mõistetav, kuid neid tohutuid kive suurte avaruste peal näha oli üsna uskumatu. Mõned kivid olid pisemad, mõned suuremad, kuid neid oli tohutult. Selles kõrbepiirkonnas sai sõita 4 kilomeetrise ringi autoga ning seda sõites võis igas suunas näha vaid kive.
Olles selle koha ära näinud võtsime ette tee Kalbarrisse, mis oli meie järgmiseks peatuspaigaks. Muide vahemaad siin Austraalias on ikka hoopis teised, mis Eestis. Kui kodus on sõit Tartust Tallinnasse pikaks ettevõtmiseks, siis siin asus meie esimene vaatamisväärsus kuskil 200 kilomeetri kaugusel kodukohast. Kalbarrisse jõudmiseks pidime läbima lisaks ligikaudu 350 kilomeetrit ning meie viimane sihtpunkt oli Kalbarrist omakorda 400 kilomeetri kaugusel.
Teeolud Austraalias on üsnagi head võrreldes Eestiga, kuid sõites peab siiski olema vägagi tähelepanelik. Kuna enamik neid maanteid läbib suhteliselt asustamata piirkondi, siis on teele hüppavad kängurud üsna tavaliseks nähtuseks. Ka autod ei pea tihtipeale neid pikki vahemaid vastu ning purunevad rehvid on samuti täiesti tavapärased. Kui päris aus olla, siis võis neid pikkadel teedel näha nii mõndagi autolt löögi saanud känguru või papagoid, lisaks sellele olid teeääred täis purunenud autorehve.
Kalbarri, meie teine peatuspaik, oli lihtsalt imeline. Mul on isegi keeruline leida sõnu selle kirjeldamiseks, sest Eesti keeles ei paista seda päris õiget sõna olevat (ei tea, kas minu suurepärane keelekasutus on tõesti juba nii rooste läinud). Parim sõna selle paiga kirjeldamiseks paistab olevat amazing. Selliseid vaateid, mida seal nägime, olen ma harjunud nägema vaid pildiraamatutes ning enamasti tunduvad need ebareaalsetena. Sel korral õnnestus meil seda muinasjutumaad aga oma silmaga näha.
Kui päris aus olla, siis arvan ma, et oleksime pidanud selle koha avastamiseks varuma tunduvalt rohkem aega, kui me seda sel korral ette nägime. See metsik asustamata rahvuspark on oma olemuselt lihtsalt nii erakordne, et oleksin iga kell valmis seal veetma tunduvalt rohkem tunde, et läbida pikad matkarajad. Eriti erakordne võib see koht olla kevadel, sest siis peaks terve see park õitsema.. Otsustasime Toomasega, et kui keegi plaanib meiega tuleval aastal siin Austraalias ühineda või meid siin lihtsalt külastada, siis viime need inimesed seda kohta avastama. Olen kindel, et see elamus oleks seda väärt. Nii et võtke end aga järjekorda ja hakake plaane tegema, et oma silmaga kõik need kohad üle vaadata.
Viimaseks suuremaks ja tähtsamaks eesmärgiks oli meil jõuda Monkey Mia'sse, mis on siis üks koht Shark Bay world heritage road'il. Shark Bay on üsna suur piirkond, mis on siis looduskaitse all ning mille eluolu püütakse säilitada nii nagu ta on, sest selles piirkonnas elavad loomad, keda mujal väga ei leidu. Ning nagu nimigi ütleb, on see piirkond koduks üsna paljudele haidele. Mind hirmutas ikka üsna ära, kui üks esimesi tüdrukuid, kes meile kohalikus linnas vastu jalutas oli ilma käeta. Uskumatu, et inimesed julgevad ujuma minna, kuigi teavad, et piirkond kubiseb haidest, seda enam et ta kubiseb haidest, kellele meeldib ka madalates vetes pesitseda. Samas, arvestades asjaolu, et ilmad on kuumad ja jahutust on vaja, siis ei hoidnud see teadmine ka meid veest eemale.
Denham oli niisiis üks esimesi kohti, kus me reaalselt snorgeldasime ning veealust maailma avastasime. Päris vahva on näha erinevaid mereelukaid oma elu elamas. Snorgeldamine hakkas mulle ikka väga meeldima ning juba praegu arutasime, et järgmisel korral peaksime ette võtma reisi Coral Baysse, kus pidi olema palju rohkem elu, mida jälgida.
Loomulikult nägime ära ka need kuulsad delfiinid, kellest Monkey Mia'ga seoses alati räägitakse. Väga häid pilte me neist küll ei saanud, kuid elamus omaette oli see sellegi poolest. Mis mulle selle koha juures ei meeldinud, oli asjaolu, et tegu on liialt suure tursmimekaga. Kui ikka ühel päeval seisab rannas sadu inimesi ning kõik nad ootavad nagu üks mees delfiine, siis seda on liiast. Tore on neid näha muidugi, kuid see kõik paistis pisut liialt näitemänguna. Mina isiklikult leidsin, et Shark Bay's oli hoopis teisi kaunemaid kohti kui seda oli Monkey Mia.
Üks nendest kohtadest oli Shell Beach. Kui te vaatate kõrvalolevat pilti, siis ilmselt märkate, et tegu ei ole liivarannaga. See rand on kaetud merikarpidega! Kogu ranna-ala koosneb täies mahus vaid merikarpidest. Ei mingit liiva!!
Üks asi, mida me veel sel reisil kogesime, on seotud ööbimisega. Kui te seda juba teate, et austraallased armastavad puhata, siis nüüd võin teile rääkida ka sellest, et nad armastavad oma purkuseid väga pikalt ette planeerida. Lihavõtete nädalavahetuseks olid kõik ööbimiskohad erinevates kuurortites broneeritud juba kuid varem. Mis tähendas seda, et isegi kui me oleksime tahtnud (mida me ei tahtnud) oma ööbimise eest maksta, siis ei oleks me leidnud isegi mitte kohta meie telgi jaoks. Meie muidugi mõtlesime, et magame autos ning probleemi ei teki (oleme seda ju ka varem teinud). Siin läheb aga autos magamine telkimise alla ning telkimine on enamikues piirkondades keelatud (eriti käis see Shark Bay kohta).
Selle olukorraga tutvudes tundus mulle üsna uskumatuna, et Austraalia riik toetab kõiki neid seljakotirändureid, kes tulevad siia aastaks või enamaks, et rännata ja reisida, aga samal ajal keelab seesama valitsus neil ööbimise isegi autodes. Mõtlesin ja imestasin, kui hämmastavalt kahepalgeline see tundub, sest kus see vaene seljakotirändur siis veel ööbima peaks kui ta seda isegi oma autos teha ei tohi.. Õnneks siiski leidus mõningaid matkaplatse kuhu sai oma auto kenasti ära parkida ning kus sai siis selle vastava öö veeta. Nii et päris 100% me pidevalt üleval olema ei pidanud oma rännaku ajal.
Magamine ise oli aga üsnagi raskendatud. Seda mitte ainult seetõttu, et autos magamine on teatavasti üsna ebamugav. Peamiselt tegi magamise võimatuks asjaolu, et põhjapool on õhk tõeliselt niiske ning isegi siis kui öösel juba temperatuur langeb, on autos lämbe ja umbne, sest õhuniiskus on niivõrd suur.
Hommikud on põhja pool samuti üsna teistsugused. Kui Perthis võib enamasti hommikul aknast välja vaadates päikest tervitada, siis Kalbarris ja Shark Bays tervitas meid udu.. See oli nii tihe, et kümne meetri kaugusele enam ei näinud. Õnneks muutuvad aga ilmaolud sealsetes piirkondades hetkedega ning pärast päikesetõusu on vaid minutite küsimus see, kui kiiresti kõik jälle selge ja soe on.
..imeline oli, aga otsa sai selleks korraks. Kui teil tekib küsimusi meie rännaku kohta, siis jätke need kommentaaridesse ning ma vastan neile esimesel võimalusel.
Seniks aga nautige kodumaa kevadet. Meil on suvi selleks korraks läbi ning peame leppima tunduvalt jahedamate sügisilmadega. Sügisest kirjutan aga juba millalgi hiljem..
Nüüd siis aga pisut meie pisikesest rännust...
Alustasime oma retke reede hommikul. Esimeseks peatuseks oli Pinnacles. Imetabane koht, kus kivid otsekui ei kusagilt liiva seest üles oleksid kerkinud. Nende tekkimislugu on küll üsna pikk ja isegi mõistetav, kuid neid tohutuid kive suurte avaruste peal näha oli üsna uskumatu. Mõned kivid olid pisemad, mõned suuremad, kuid neid oli tohutult. Selles kõrbepiirkonnas sai sõita 4 kilomeetrise ringi autoga ning seda sõites võis igas suunas näha vaid kive.
Teeolud Austraalias on üsnagi head võrreldes Eestiga, kuid sõites peab siiski olema vägagi tähelepanelik. Kuna enamik neid maanteid läbib suhteliselt asustamata piirkondi, siis on teele hüppavad kängurud üsna tavaliseks nähtuseks. Ka autod ei pea tihtipeale neid pikki vahemaid vastu ning purunevad rehvid on samuti täiesti tavapärased. Kui päris aus olla, siis võis neid pikkadel teedel näha nii mõndagi autolt löögi saanud känguru või papagoid, lisaks sellele olid teeääred täis purunenud autorehve.
Kalbarri, meie teine peatuspaik, oli lihtsalt imeline. Mul on isegi keeruline leida sõnu selle kirjeldamiseks, sest Eesti keeles ei paista seda päris õiget sõna olevat (ei tea, kas minu suurepärane keelekasutus on tõesti juba nii rooste läinud). Parim sõna selle paiga kirjeldamiseks paistab olevat amazing. Selliseid vaateid, mida seal nägime, olen ma harjunud nägema vaid pildiraamatutes ning enamasti tunduvad need ebareaalsetena. Sel korral õnnestus meil seda muinasjutumaad aga oma silmaga näha.
Viimaseks suuremaks ja tähtsamaks eesmärgiks oli meil jõuda Monkey Mia'sse, mis on siis üks koht Shark Bay world heritage road'il. Shark Bay on üsna suur piirkond, mis on siis looduskaitse all ning mille eluolu püütakse säilitada nii nagu ta on, sest selles piirkonnas elavad loomad, keda mujal väga ei leidu. Ning nagu nimigi ütleb, on see piirkond koduks üsna paljudele haidele. Mind hirmutas ikka üsna ära, kui üks esimesi tüdrukuid, kes meile kohalikus linnas vastu jalutas oli ilma käeta. Uskumatu, et inimesed julgevad ujuma minna, kuigi teavad, et piirkond kubiseb haidest, seda enam et ta kubiseb haidest, kellele meeldib ka madalates vetes pesitseda. Samas, arvestades asjaolu, et ilmad on kuumad ja jahutust on vaja, siis ei hoidnud see teadmine ka meid veest eemale.
Denham oli niisiis üks esimesi kohti, kus me reaalselt snorgeldasime ning veealust maailma avastasime. Päris vahva on näha erinevaid mereelukaid oma elu elamas. Snorgeldamine hakkas mulle ikka väga meeldima ning juba praegu arutasime, et järgmisel korral peaksime ette võtma reisi Coral Baysse, kus pidi olema palju rohkem elu, mida jälgida.
Loomulikult nägime ära ka need kuulsad delfiinid, kellest Monkey Mia'ga seoses alati räägitakse. Väga häid pilte me neist küll ei saanud, kuid elamus omaette oli see sellegi poolest. Mis mulle selle koha juures ei meeldinud, oli asjaolu, et tegu on liialt suure tursmimekaga. Kui ikka ühel päeval seisab rannas sadu inimesi ning kõik nad ootavad nagu üks mees delfiine, siis seda on liiast. Tore on neid näha muidugi, kuid see kõik paistis pisut liialt näitemänguna. Mina isiklikult leidsin, et Shark Bay's oli hoopis teisi kaunemaid kohti kui seda oli Monkey Mia.
Üks asi, mida me veel sel reisil kogesime, on seotud ööbimisega. Kui te seda juba teate, et austraallased armastavad puhata, siis nüüd võin teile rääkida ka sellest, et nad armastavad oma purkuseid väga pikalt ette planeerida. Lihavõtete nädalavahetuseks olid kõik ööbimiskohad erinevates kuurortites broneeritud juba kuid varem. Mis tähendas seda, et isegi kui me oleksime tahtnud (mida me ei tahtnud) oma ööbimise eest maksta, siis ei oleks me leidnud isegi mitte kohta meie telgi jaoks. Meie muidugi mõtlesime, et magame autos ning probleemi ei teki (oleme seda ju ka varem teinud). Siin läheb aga autos magamine telkimise alla ning telkimine on enamikues piirkondades keelatud (eriti käis see Shark Bay kohta).
Selle olukorraga tutvudes tundus mulle üsna uskumatuna, et Austraalia riik toetab kõiki neid seljakotirändureid, kes tulevad siia aastaks või enamaks, et rännata ja reisida, aga samal ajal keelab seesama valitsus neil ööbimise isegi autodes. Mõtlesin ja imestasin, kui hämmastavalt kahepalgeline see tundub, sest kus see vaene seljakotirändur siis veel ööbima peaks kui ta seda isegi oma autos teha ei tohi.. Õnneks siiski leidus mõningaid matkaplatse kuhu sai oma auto kenasti ära parkida ning kus sai siis selle vastava öö veeta. Nii et päris 100% me pidevalt üleval olema ei pidanud oma rännaku ajal.
Magamine ise oli aga üsnagi raskendatud. Seda mitte ainult seetõttu, et autos magamine on teatavasti üsna ebamugav. Peamiselt tegi magamise võimatuks asjaolu, et põhjapool on õhk tõeliselt niiske ning isegi siis kui öösel juba temperatuur langeb, on autos lämbe ja umbne, sest õhuniiskus on niivõrd suur.
Hommikud on põhja pool samuti üsna teistsugused. Kui Perthis võib enamasti hommikul aknast välja vaadates päikest tervitada, siis Kalbarris ja Shark Bays tervitas meid udu.. See oli nii tihe, et kümne meetri kaugusele enam ei näinud. Õnneks muutuvad aga ilmaolud sealsetes piirkondades hetkedega ning pärast päikesetõusu on vaid minutite küsimus see, kui kiiresti kõik jälle selge ja soe on.
..imeline oli, aga otsa sai selleks korraks. Kui teil tekib küsimusi meie rännaku kohta, siis jätke need kommentaaridesse ning ma vastan neile esimesel võimalusel.
Seniks aga nautige kodumaa kevadet. Meil on suvi selleks korraks läbi ning peame leppima tunduvalt jahedamate sügisilmadega. Sügisest kirjutan aga juba millalgi hiljem..
Kirjutamiseni järgmisel korral...
neljapäev, 21. aprill 2011
Viieks päevaks levist väljas
Homme hommikul umbes kella seitsme ajal võtame ette teekonna põhja. Plaanis on külastada Pinnacles't, Kalbarri rahvusparki ja Monkey Mia't. Kuid plaan on lahtine ning valmis muutusteks. Ilmselt võib juhtuda, et külastame ka teisi kohti lisaks neile kolmele. Aega on meil ju tervelt viis päeva, sest tööl tagasi peame oleme alles kolmapäeval.
Kuna Austraalias on interneti ja mobiilileviga nii nagu ta on, siis ilmselt oleme enamuse neist viiest päevast levist väljas. Nimelt on Austraalias linnast välja jäävates piirkondades suhteliselt hõredalt asutatud ning levi sinna ei ulatu. Ning kuna enamasti oleme oma aega ikka linnas veetnud, siis oleme me just sellise mobiilioperaatori võrgu kasuks otsustanud, mis on odavaim, kuid mille leviala on väikseim.
Eks me teeme palju pilte ning anname ülevaate meie seiklusest pärast tagasi saabumist.
Seniks aga ilusaid pühi!
Kuna Austraalias on interneti ja mobiilileviga nii nagu ta on, siis ilmselt oleme enamuse neist viiest päevast levist väljas. Nimelt on Austraalias linnast välja jäävates piirkondades suhteliselt hõredalt asutatud ning levi sinna ei ulatu. Ning kuna enamasti oleme oma aega ikka linnas veetnud, siis oleme me just sellise mobiilioperaatori võrgu kasuks otsustanud, mis on odavaim, kuid mille leviala on väikseim.
Eks me teeme palju pilte ning anname ülevaate meie seiklusest pärast tagasi saabumist.
Seniks aga ilusaid pühi!
Tellimine:
Postitused (Atom)
