elamus omaette..

Tere kõigile üle pika aja.
Olime alates teisipäeva õhtust täielikus leviaugus: ei telefoni, ei internetti. Nimelt on meil järjekordsed tööpäevad seljataga. Istutasime kolmapäeval, neljapäeval ja reedel jälle puid ehk siis tegime kõvasti rasket füüsilist tööd. Õnneks sel korral enam lihased nii valusad ei ole ning suudame end isegi pärast kolme tööpäeva kenasti valudeta liigutada. Ainus probleem on see, et töösaapad ei mõju jalgadele väga hästi: Toomase jalad on täiesti rakkus ning ega minugi jalad hea tervisega hiilga. Põllul kõndimisega oli tükk tegemist, aga neelasime valu alla ja lasime edasi, sest raha vajab ju teenimist ning palka makstakse siin vastavalt istutatud puude arvule.
Sel korral läks meil istutamine juba ka pisut paremini; eriti esimesel päeval ja teise päeva esimesel poolel. Nimelt olime väga heal pinnasel puid istutamas ning suutsime enda esimeste tööpäevade tulemusi üsna suurelt ületada. Teise päeva pärastlõuna ja kolmas päev olid aga tõeliseks katsumiseks ja omaette elamuseks. Nimelt hakkasime istutama lehtpuusid, mida tuli istutada pikema vahemaa tagant ning põld, millele puid istutasime oli ikka tõeliselt uskumatu: tegu oli üsna savise pinnasega, mis märjana oli ülipehme ning kuivana ülikõva. Teise päeva õhtupoolikul mõtlesin, et asjad ei saa hullemaks minna, aga ma eksisin tugevalt. :D
Kui kolmandal päeval põllule sõitsime, siis üks eestlane (Markus) viskas nalja, et hakkame täna puid järve istutama. Põllul olles selgus, et ega ta väga palju mööda ei pannudki. Mõned liinid olid ikka uskumatult vesised: nende peal kõndimine oli võimatu, sest sa lihtsalt oleksid põlvini (kui mitte sügavamale) sisse vajunud. Või noh, mõni meist vajuski. Üks eesti tüdruk, Jaana, vajus nii sügavale sisse, et iseseisvalt ta sealt enam välja ei pääsenud ning Toomas läks appi teda välja kaevama. Meie tööriistadest polnud sellel põlluosal eriti suurt kasu ning mina istutasin nii mõnegi taime käpuli olles käte abil: ehk siis lihtsalt torkasin selle vettinud pinnasesse. See elamus jääb ilmselt ikka väga pikaks ajaks meelde.
Elamine oli sel korral küll kehvem kui eelmisel, kuid samas ei saa ka nüüd kurta. Peamine boonus asja juures oli see, et tubades oli küte (!!), mida siinmail ju väga ei tunta. Seega oli vähemalt soe magada ning meie vabadel päevadel pestud pesu sai seal lõpuks kenasti kuivaks.
Nüüd oleme mõneks päevaks jälle Perthis tagasi, sest kuni esmaspäevani on meil taaskord vabad päevad. Esmaspäeval sõidame umbes 350 km Perthist põhjapoole, et veidi veel (6 päeva ilmselt) puid istutada. Jällegi räägiti meile, et uues kohas on tunduvalt parem pinnas ning istutamine peaks libedamalt minema, kuid isekeskis oleme mõelnud, et kindlasti on siin mingisugune konks. :D
Muide, juba 100 km põhjapoole olid hommikud palju soojemad kui Perthis; seega seal kaugemal põhjas on ilmselt veel soojem. Ja siinse 20 soojakraadigagi kulub tööd tehes vett meeletutes kogustes ning kogu see vedelik tuleb põllul higistades välja. Ma ei kujuta ettegi, kuidas siin suvel tööd tehakse. :)

Praegu ma aga lõpetan ja kirjutan siis varsti jälle. :)

homme jälle..

Pühapäeval oli meil üsna lühike tööpäev: istutasime kamba peale allesjäänud taimed poole päevaga ära ning siis sai selle põlluga ühele poole. Seejärel liikusime Perthi tagasi, et oma kahte vaba päeva nautida ning siis teisipäeva õhtupoolikul (ehk siis täna) uude kohta juba uute põldude juurde sõita, et kolmapäeval (ehk siis homme) jälle raske tööga alustada.
Vabad päevad olid täitsa mõnusad. Hostelisse tagasi jõudes oli tunne nagu oleksime koju tulnud. :) Saime kasutada sama toa, kus eelnevalt ööbisime ning kõik oli kuidagi juba kodune. Ostsime endale pisut süüa juurde ning muretsesime endale vihmavarustuse, sest tulevaks nädalaks lubab vihma, kuid ega seetõttu ei saa töö tegemata jääda, sest puud vajavad istutamist igal juhul.
Käisime vabadel päevadel ära Perth'i Kings Parkis, kust avanes linnale ikka väga ilus vaade ning park ise oli samuti kaunis. Tegime üsna palju pilte nii et loodame peatselt need jälle kuskile üles laadida. Kings Park on muide üks turistide lemmiksihtkohti WA's (western Australia). See tähendab, et vähemalt üks turistikas on meil nähtud. Arutasime Toomasega, et ilmselt läheme sinna uuesti Perthi naastes tagasi, kuid siis juba pimedas, sest sel juhul tõotab elamus olla hoopis teine. :) Kuid eks ma räägin sellest siis, kui see käik samuti tehtud on.
Täna plaanime minna vaatama, kas saame vähemalt ühte telefoni teise firma kaardi, et meil ka Perthist väljaspool levi oleks (kuigi sel korral peaks meil Vodafone'i levikaardi järgi siiski levi olema). Ostame endale juurde õuna ja banaani, sest maapoodides olevat see meeletult kallis ja siis oleme valmis jälle tööle minema.
Jaa, vabad päevad olid toredad. Ainus, mis seda rikkus, olid valutavad lihased. Tänaseks on valu juba kenasti üle läinud, aga karta on, et homne füüsiline pingutus puid istutades toob valu kenasti tagasi ja siis pole puhkust niipea oodata. Meid ootavad ees ilmselt 12 tõsist tööpäeva ilma puhkepäevadeta.

Nii et jõudu meile :)

esimene väsitav tööpäev seljataga..

Hommikul oli äratus kell 5:30, kiire kerge hommikusöök, lõunaks söögikott kaasa, tööriided selga ja põllule minek. Hommik oli küll jahe, kuid tööd tehes sai kenasti sooja. Päeva peale tuli loomulikult ka päike välja ja enam polnud jahedusest haisugi (või noh, pauside ajal kiskus viluks, sest tööd tehes higistasid ja niisama istudes oli eelnev mõnus jahutav tuul pigem kurjast).
Töö oli raske! Aga nüüd annan teile teada midagi, mis teid ilmselt imestama paneb (mind vähemalt paneks, kui asjaolusid ei teaks). Istutasime täna Toomasega kahepeale 6000 puud! Päris palju või mis? Tundub vast küll nii, aga tahate räägin veel midagi. Meie olime nõrgad! Parimad siin istutasid julgelt üle 8000, kõige parem tulemus oli 9155 puud ühe inimese kohta. Seega arenemisruumi meil veel on!
Täna olevat olnud ka väga kehv põld esimese päeva jaoks. Nimelt oli see põld täis igasugu maltsa, mis segas istutamist ning võttis hoogu maha. Lisaks tegime täna nii öelda kordusistutamist: täitsime eelmisel aastal istutatud puude vahel olevaid auke. See kõik tähendab aga seda, et nii palju ei jõua ühe päevaga puid maha panna. Ja üldiselt ongi nii, et esimesel päeval istutad üsna vähe puid, kuid sealt edasi läheb asi vaid paremaks.
Hea on ka see, et sellist kehva põldu on jäänud veel vaid pisut homseks ning edaspidi peaksid asjad ainult paranema. Homme tõmbame siin Beverly lähedal otsad kokku, siis on meil kaks vaba päeva, mille veedame Perthis ning edasi tulevad juba umbrohuta põllud, kus teeme esimest 'külvi'. Seda tööd jätkub meile siis veel ilmselt paariks nädalaks ning seejärel jälle linna tagasi. Kuid selle ajaga loodame kenasti teenida. Seejärel püüame kiirelt jälle tööd leida, et saaksime veel enam raha säästa ning siis Austraalia ringreisile suunduda.
Oih, peaaegu oleksin unustanud. Tahtsin tänasest toredaimast asjast kirjutada. Hommikul astusin toast välja, mulle tuli vastu üks noormees, kes mind tervitas ja seejärel kohe puhtas eesti keeles küsis: 'kas te olete eestlased?' Jah, siin on meid mitmeid! Järgmine eestlane tuli vastu, vaatas mulle otsa ja ütles: 'Tere!' Nad saavad siin näo järgi aru, kes on kodumaalt! :) Vahva.

Aga nüüd on vaja pisut puhata. Homme on ilmselt lihased meeletult valusad ja töö tegemine pisut raskendatud, kuid püüame anda endast parima, et vähemalt väsimust ei oleks.
Head ööd! :)

kui kiiresti võivad asjalood muutuda?!

Alles hommikul ma kirjutasin üksiolemise päevast: et Toomas on tööl ja mul polegi suurt midagi teha. Kuid näed sa siis. Läks hoopis teisiti. Jah, Toomas oli tööl, kuid mul oli oi-oi kui palju teha. Nimelt juhtus nii, et hommikul Aussijobsi minnes selgus, et meile pakutakse tööd ja seda kohese alustusega.
Esmalt pidin asjad Toomasega läbi rääkima, sest töökoht, mida pakuti, asub Perthist väljas ning kestab kuskil kaks nädalat. Kas oleme valmis loobuma võimalusest, et saan pikemaajalise koha linnas pagariäris? Kas läheb ainult Toomas? Lõppkokkuvõttes sai asi toimima nii: kuna vaid Toomase minekust ei oleks asja saanud, sest tahetakse kahte inimest, siis pidin vaatama, mis pagariäri kohaga saab. Rääkisin Dianaga ning tema oli väga päri, et käin kahel nädalal mujal tööl ja siis vaatame edasi, kuidas asjad seal saavad. Seda eelkõige seetõttu, et neil on mõned inimesed lahkumas alles nelja nädala pärast ning siis olekski vägagi sobilik, kui saaksin tööd hiljem alustada. Niisiis: lõpp hea, kõik hea!
Ülejäänud päev kulus sellele, et muretsesin meile tööks vajalikku kraami: mulle oli vaja töösaapaid ja kindaid (Toomasele olime need eelmise töökoha jaoks juba muretsenud), lisaks mütsid ja muidugi pisut süüa. Samuti pidin ostma bussipiletid Perthist välja. Ja siis asjad kokku ja minekut!
Jah, me ei ole enam Perthis: oleme 2 ja poole tunni pikkuse bussisõidu kaugusel Beverlys. Siin ootas meid tasuta elamine (pärast hosteli kogemust on mul tunne nagu oleksin Hiltoni hotelli sattunud: tuba on palju suurem kui meie eelmine, meil on toas lisaks voodile ka kapp, peeglikapp, telekas, raadio ja isegi pistikupesasi on rohkem); tasuta saame ka hommikusöögi ja õhtusöögi. Ise peame vaid muretsema lõunasöögi pärast.
Ütleme nii, et olukord on täitsa roosiline. Eks siis homme ole näha, kuidas töö välja näeb. Hakkame siin puid istutama. Kui aga kuulda neid arve, millest siin päevase istutamismahuna räägitakse, tundub see täielik ulme. Aga sellest ma praegu veel rääkida ei taha. Eks ma lähiajal kirjutan, kuidas me hakkama saame. :)

Kõike kena! :)

P.S. Meil ei ole siin levi! Perthi tagasi jõudes peame ilmselt uued telefonikaardid muretsema, sest muidu ei saa me üldse suurlinnadest eemal olles inimestega suhelda.

üksi..

Hommikust! :)

Mina olen täna üksi kodus: Toomas on tööl, kuid minu proovipäev lükkus edasi. Nimelt oli neil seal kohvikus mingi emergency ja täna ei saa nad kedagi vastu võtta. Sellest tulenevalt helistati mulle eile ning lepiti teine aeg kokku: lähen hoopis kolmapäeval. Kahju on, sest oleksin tõesti tahtnud juba täna minna, et ei oleks pidanud siin täna üksi olema. Lisaks on tööle saamine seda parem, kui see juhtub varem. Kuid nagu Diana ütles: "It gives you extra points, lovely, for doing that, helping out Jean-Claude." Niisiis loodan ma väga, et kolmapäeval õnnestub end väga väga heast küljest näidata ning siis juba tööle saada. Mul pidavat olema väga head šansid, et tööle saada.
Täna õhtul lähme ilmselt jälle linna avastama (kui Toomas tööst liialt väsinud ei ole), sest selleks on täna suurepärane võimalus: rongides kontrollid stregivad ning kutsuvad üles kõiki inimesi ajavahemikul 2 pm-2 am tasuta sõitma. Seega saame kenasti ilma rahata igale poole sõita, kuhu süda ihkab; seda muidugi Perthi piires :). Tahaks küll rannas ära käia, sest see eelmine kord, kui juba minemas olime, jäi ju katki ning nägin ookeani vaid kaugelt. Seoses selle streigiga ajas mind pisut naerma aga kahe riigi, Eesti ja Austraalia, erinevus. Eestlased ei ole streikija rahvas: isegi praegu, kui inimeste palkasid vähendatakse, sest kõik asutused teevad nii, on eestlased vait ja kannatavad ära, sest elu on ju ebaõiglane ja mis neil ikka teha. Aga miks austraallased streigivad: rongis töötavate turvameeste palkasid ei ole kaks aastat järjest tõstetud (!!) ja nemad pole olukorraga rahul. Niisiis ei jää neil muud üle, kui näidata, mida nad olukorrast arvavad. Inimesed oskavad siin enda eest seista!

Seiske teie ka seal vajadusel enda eest, tuleb kasuks! :)

Olge tublid!

lootust on .. :)

Hei-hei! :)

Eile, esmaspäeval, oli siis Toomasel tööpäev ja minul intervjuu (kui seda võib nii nimetada). Toomase tööpäev oli olnud üsna raske: telgi kokkupanek oli küll kerge, aga kuna siin pannakse ühele telgile meeletult mingeid raskusi külge, et telk ikka paigal püsiks ja minema ei lendaks, siis raske oli just nende raskuste tassimine. Päev otsa 50 kg raskuseid tõsta pole ilmselgelt just meelakkumine. Aga nad (lisaks Toomasele tegid tööd veel kaks backpackerit ja kolm kohalikku) olid tublid ja said tööga hakkama tunduvalt kiiremini kui oli saadud aasta tagasi. Nii et au ja kiitus neile! :) Reedel siis jälle.
Minu intervjuu läks täitsa hästi. Või no nii palju kui see oli intervjuu. Käis asi päris kiirelt: läksin kohale (peale minu oli kohal veel kuskil kümmekond inimest), meile anti ettevõtet tutvustav tekst ja küsimustik, mille ära pidime täitma. Lisaks tegi intervjuu korraldaja Diana (väga meeldiv naisterahvas) kõigist kohalolijatest pildi, et ta saaks nime ja näo kokku viia ning selleks korraks oligi kohtumine ühel pool. Ära tulin ma sealt igal juhul väga positiivse emotsiooniga: tean, et jäin Diana'le meelde, sest ta kiitis pilti tehes mu naeratust ja kui ta pildi juurde nime küsis, siis teadis kohe, kuidas mu nime kirjutatakse ja et olen Eestist :). Juba sama päeva õhtul helistas ta ning kutsus proovipäevale (work trial). Niisiis olen reede hommikul kell 9:00 kohal, et endast parim mulje jätta. Loodan väga, et mul õnnestub see töökoht saada, sest koht ise tundus vägagi kena ning töö meeldiv. Ja btw nad maksavad siin isegi proovipäeva eest hästi, väga hästi!

Seega, kõike arvesse võttes, on meil lootust, et õnnestub ka raha teenima hakata. Muidugi puhkus on ka meeldiv, aga selleks, et mingis suunas edasi liikuda ja Austraaliat avastada, oleks siiski vaja mingi töökoht saada. Mina loodetavasti saan selle koha (kümmekonnast inimesest kuus võetakse tööle) ning Toomase esmaspäevaste töökaaslaste sõnul pidi peatselt (augusti alguses) tööd juba nii palju liikuma, et töö leidmiseks piisab vaid sellest, kui tuled toast välja. :)

Nii et no worries! :)

imelik!

Tahtsin vaid üht asja kirjutada. Ma pole elus veel näinud, et keegi teeks keedukartuleid mikrolaineahjus. Aga no eks iga asja jaoks on elus esimene kord. :D

veidi action'it Perth'i moodi..

Eile oli Perth'i kesklinn nagu politseifilm: kaks kvartalit oli politsei poolt ümber piiratud ning inimesi sinna lähedale ei lastud. Kuna sellest kohast jooksevad läbi nii bussi- kui ka rongiliinid oli nendegi liiklus häiritud. Kogu jant kestis oma neli tundi. Te küsite, et milles siis asi oli. Lihtne: üks mees oli end peaaegu paljaks võtnud ning relvaga reklaamtahvli otsa roninud. Õnneks lahenes kõik rahulikult ning miskit hullu ei juhtunud. Täpsemalt võite lugeda siit.
Kindlasti teid nüüd huvitab, et kas me Toomasega ka sündmuspaiga lähedal olime. Jah, olime. Käisime enne seda jälle ühel pikal jalutuskäigul ning koju tagasi liikudes jäi see paik meile tee peale: pidime pisut oma liikumismarsruuti muutma, sest tavapärast teed kasutada ei saanud. Nägime, et linnas on mingi jama, kuid milles asi oli, sellest me aru ei saanudki. Kuulsime alles õhtul hostelis, et mingi valge mees oli kesklinnas jama korraldanud. Seega: we're all safe. :)
Mind üldiselt hämmastab, et mis pani selle mehe selliselt käituma. Eks vist imelikke on igal pool; ka siin nii rahulikus ja meeldivad ühiskonnas. Nimelt oleme siin Toomasega arutanud kuivõrd erinev on siinsete inimeste hoiak eestlaste omast. Esiteks muidugi see pidev abistamine, sõbralikkus; see, kuidas võhivõõrad sulle tänaval naeratavad ja küsivad, kuidas sul läheb, kas kõik on okay. Ja veel: siinsed inimesed ei mõtle igal sammul välja võimalusi, kuidas riiki petta. Kõik siin käib ausalt ja seaduslikult. Isegi pisikesed ühepäevased tööotsad näiteks koristamise näol on ametlikud ning ka selle palga pealt makstakse makse. Kellelegi ei tuleks pähegi, et võib ka mustalt maksta. Linnas olev rongiliiklus hämmastas mind aga eriti: mitte keegi ei kontrolli siin, kas sul ikka on pilet olemas (vähemalt meie pole sellist kontrolli näinud), kuid kõikidel inimestel on pilet olemas. Eestlased ainult jänest sõidaksidki sellisel juhul, aga siin on ühiskonnas normid teistsugused ning inimesed maksavad oma sõidu eest ka siis, kui keegi neilt nende piletit vaadata ei küsi. Minu meelest on see normaalne ja igati tervitatav! :)
Meil oli eelmisel nädalal veel üks huvitav vahejuhtum. Nimelt tahtsime oma Eesti kontolt raha Austraalia kontole kanda, sest oleks vaja seda pigem siinsel kontol. Mis aga selgus: Swedbankis on vaikimisi limiit pandud 10 000.- peale ja rohkem raha ühes päevas kanda ei saa ning seda ei ole meilt mitte keegi küsinud, kas see limiit on meile sobilik või tahaksime seda suurendada. See oli ikka vahva! Nimelt oleks see tähendanud, et kanname raha 10 000.- kaupa ja iga kord maksame teenustasu 360 krooni. Niisiis tuli odavam raha siin lihtsalt automaadist välja võtta. Seda me siis ka tegime ja läksime seda siis panka viima. Vot see oli tore :)! Nimelt olime me kohe nagu VIP kliendid, sest "O, that's a lot of money!" Meile tehti siis kohe lisaks tavalisele kontole ka saving'ute konto, millel saame intressi teenida. :)
Nüüd aga veel mõned head uudised: Toomasel on esmaspäevaks ja reedeks tööots. Nimelt paneb ta esimesel päeval üles suuri festivalitelke ning teisel päeval võtab neid maha. Kahe päeva töö eest teenib ta piisavalt, et saame oma tuleva nädala üüri kenasti ära maksta :), mis on hea, sest siis ei pea me kulutama seda raha, mis oleme Eestis reisi jaoks kogunud. Esmaspäev on aga hea päev veel teisegi aspekti pärast: minul on tööintervjuu. Hoidke mulle siis pöialt, et mul hästi läheks ning kenasti tööd saaksin :). Kindlasti annan siis peatselt teada, kuidas mul intervjuul läks ja Toomasel tööpostil.

Olge toredad!
Kirjutamiseni..

Päev jääb lühikeseks..

Tänane päev on olnud tõepoolest täis erinevaid tegemisi ja toimetusi ning see on kuidagi väga kiirelt otsa saanud. Mõtlesin täna jälle ühe pikema sissekande teha, aga paistab, et selleks pole lihtsalt aega. Niisiis üritan anda vaid kiire ülevaate, mis juhtunud on :).
Meie eilne tööots ei saanudki toimuma, sest Aussijobs'i asutaja õde ei tulnud veel Perth'i tagasi ning me ei saanud sinna minna. Kahju! Ja eriti kahju on, et meile sellest õigeaegselt teada ei antud, sest siis oleksime ehk saanud kuidagi teisiti oma eilse päeva planeerida. Kuid ikka juhtub, eks me varsti ikka miskit leiame. Ja senini naudime lihtsalt siinset eluolu: sest meil on ka nüüd üsna soojaks läinud. Ütleks, et isegi paremad ilmad kui teil: pole nii meeletult kuum :)
Täna käisime teises sellises olulises linnajaos siin Perthis: Fremantle'is. Ja nägime lõpuks ka ookeani :D. Iga päev olen tahtnud mere äärde minna, kuid pole jõudnud veel. Ja kui päris aus olla, siis päris vett katsuma ei jõudnud ka sel korral, sest just siis, kui plaanisime minna, saadeti mulle sõnum, kus kutsuti job chat'ile. Seega jätsime mere sel korral vahele ning loodame sinna peatselt tagasi jõuda.
Ja nüüd hea uudis: laadisin pildid orkutisse üles. Nii et minge aga vaatama. :) Neid internetikohvikus laadimas käies nägime muide veel eestlasi: kaks noormeest, on ka kuskil nädalakese siin olnud ning otsivad tööd nagu meiegi. Kusjuures neile lubati tööd, kui neil on auto. Niisiis ostsid nad auto ära oma pea viimase raha eest ja loodavad, et nad ikka saavad selle töökoha. Me loodame ka siis :). Täna on üldse eestlaste päev: Aussijobs'is oli täna lisaks juba eelnevalt kohatud eestlasele veel üks poiss ja üks tüdruk tööd otsimas. :)

Muud põnevat praegu polegi vast. Ja eks ma kirjutan varsti jälle. :)

Olge ikka vahvad seal kuumas Eestis ja vaadake, et te kuumarabandust ei saa!
PS: meil on täna jälle hea muusika all baaris. :)

head uudised..

Esimese asjana tahan kohe ära mainida, et saime endale homseks ühe pisikese tööotsa: pärastlõuna veedan mina aknaid pestes ja Toomas lehti koristades (jah, siin oleks nagu meie mõistes sügis; seega on, mida koristada). Pole just suurem asi, aga 20 dollarit tunnis saada on päris hea. :) Loodame siis head tööd teha ning sellega Aussijobs'i asutajale hea mulje jätta: nimelt teeme seda tööd tema õe juures. Sellega saab esimene pisike samm Austraalia tööturul tehtud. Täna saatsime jälle mõned CV'd laiali ning loodame, et saame peatselt midagi püsivamat.
Eile kirjutasin, et muljeid, mida jagada on veelgi, kuid et juttu mitte liialt pikaks ajada, jätsin selle muljetamise tänasesse. Tahtsin nimelt rääkida ausside kahepalgelisusest. Nagu juba eelnevalt kirjutanud olen: kõik on siin väga viisakad, abivalmid ja sõbralikud. Nii ongi: iga nurga peal on siin keegi, kes tahab aidata, kui ise peaks hätta jääma. See kõik on nii aga vaid tänu ühele asjaolule. Nimelt sellele, et me oleme Toomasega valged. Jah, enamik aussisid pidavat olema rassistid! Vähemalt nii räägib meile juba mitmeid päevi meie kõrval elav mustanahaline aafriklane. Ta on pärit Zimbabwest, ametlikult elab Uus-Meremaal ja on juba pea neli aastat Austraalias tööd teinud. Ning ikka ja jälle räägib ta meile oma seiklustest ja sellest, kuidas teda omaks ei võeta ja seda just tema nahavärvi tõttu. Nagu ta ütleb: "Aussid ei võta omaks isegi siinse maa põliselanikke aborigeene, mis siis minust mustast aafriklasest rääkida." Täitsa uskumatu on seda juttu kuulata, sest tunduvad siinsed elanikud ju nii vastutulelikud ja lahked, kuid jah, kes teab.. Ja kui sellele nüüd mõelda, siis tõepoolest on mustanahalisi küll tänavapildis üsna palju, kuid tööpostidel -poodides, kohvikutes ja mujal- ei hakka ühtegi silma. Nii et polegi see Austraaliamaa kõikidele üks paradiis.
Täna tutvusime pisut ka Austraalia, täpsemalt Perthi, ühistranspordiga. Linn on siin küll üüratu, kuid rongiliiklus linna erinevate osade vahel on nii tihe ja kiire, et vahemaad tõmbuvad koheselt kokku. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et rongiga ühest linna servast teise sõtmine võtab sama kaua aega kui Tartus, mis on ometigi kordades pisem linn. Hinnad on muidugi ka vastavad. Täna oli õnneks mingisugune pühade värk ja seetõttu saime Toomasega osta pileti, millega kahele inimesele oli igal liinil päev otsa sõitu 9 dollarit. Muidu oleks olnud üks ots ühele inimesele ühel kindlal marsruudil (Perth, kesklinn - Guildford) 3,70.
Mis oli veel tänase päeva juures tore: nägime esimest eestlast! Ka tema otsis tööd ning saime temaga kokku Aussijobs'is. Tema hostelis elavat veel kaks eestlast. Nii et meid siin ikka on :)

Ja emale ka üks sõnum: jalutasime täna Toomasega ühes linnaosas ja ma nägin ühe maja aias põõsana kasvamas toda lille, mille mulle lõpetamiseks kinkisid; see täitsa õitses ja puha. Tegin pilti, kindlasti panen selle peatselt üles :)

:) ilusat õhtut (või päeva nagu see teil seal on)..

no job yet..

Pealkiri siis selleks, et teie kõigi kõige põletavamale küsimusele vastata ;). See on siiamaani ikka alati esimene asi, mida küsitakse. Niisis praegu veel ei ole tööd, aga me ikka otsime ja ei vannu alla. Täna oli Aussijobs'is ka hoopis teine inimene meiega tegelemas: Anissa, koha juhataja. Me mõlemad Toomasega leiame, et ta oli palju asjalikum ja abivalmim (kuigi pea kõik aussid tunduvad olevat vägagi sõbralikud ja abivalmid). Nägime oma silmaga, kuidas üks neiu astus esimest korda selle büroo uksest sisse ja lahkus juba instruktsioonidega, kuidas uude töökohta jõuda. Way to go!
Meil on siin pisut keerulisem, sest oleme kahekesi ja niimoodi paarina on tööd pisut raskem leida, sest ei taha ju lahku minna, et a la üks on 300km ühel pool Perthi ja teine teisel pool. Oleks töökohad linnas, siis poleks vast hullu. Kuigi linn on ikka ka üüratu.
Eile käisime pisut väljaspool kesklinna jalutamas. Jõudsime põhimõtteliselt vaid järgmisesse linnaossa ning see juba oli üsna kaugel. Äge oli asja juures aga see, et jääb mulje, et igal linnaosal on selline oma keskus. Selleks, et kõik eluks vajalik kätte saada, ei ole üldse vaja päris kesklinna liikuda. Mõne päiksepaistelisema ilmaga plaanime ka kaugemale jalutada: tahaks randa näha. Meie peatuspaigast on see Google'i andmetel kuskil kahetunnise jalutuskäigu kaugusel. Ja see ei ole üldse mitte linna teises servas. Seega, nagu aru saate: linn on ikka üüratu.
Jala käimisest veel: siin ei ole see ilmselgelt väga populaarne. Valgusfoori juures võib teeületus võimalust ootama jäädagi. Ikka väga kaua läheb aega enne kui foor roheliseks läheb. Ja siis on see roheline väga lühikest aega. Nii lühikest, et isegi tee keskele jõuab vaevu-vaevu. Seejärel hakkab vilkuma punane (!!!) tuli. Ei tea, kas nad ei ole loogikast aru saanud, et roheline peaks siiski olema see värv, mis lubab veel teeületust; punane on ju keelav värvitoon! Linnaosi ühendavad jalgratta/jalakäija teed on ka enamasti ikka täiesti tühjad. Kui eile teise linnaossa kõndisime, siis tuli meile üks perekond jalgratastel vastu ja pereisa küsis, et kas meiega on kõik korras. See ilmselt oli nende jaoks üsna harukordne vaatepilt, et keegi niimoodi jalutab :).
Enamik siinseid toidukaupu on sama hinnaga või pisut kallimad kui Eestis, aga oleme toiduvalmistamisega siiski pisut hädas. Ostsime Toomasega viinereid: no need ei ole õiged asjad! Nii kummalise maitsega viinereid pole me kumbki enne söönud ja ega enam ilmselt söö ka, sest enam neid osta ei julge. Peame vaatama, et mis lihakraami edaspidi ostma hakkame; praegu ei ole suutnud veel valikut teha, sest valmistada saame seda vaid pannil (meie backpackerite hotellis lihtsalt ahju ei ole: nad teevad tavaliselt toitu päikse käes :D). Muu toidukraam on seni aga olnud siiski täitsa tavapärase maitsega: jogurt, muna, makaronid. Hostelist saime ka infot väga kasuliku koha kohta, kust saab ülisoodsalt puuvilju: meie peamine toidukategooria on seetõttu banaan (nämm!). Tuunikala on ka siin odavam kui Eestis, seda oleme samuti ohtralt tarbinud. Ja hommikueineks olevad corn flakes'id ja piim on endiselt tasuta :)

Mul on tegelikult veel teiega muljeid jagada, aga Toomas arvab, et liiga pikaks läheb niimoodi. Seega hoiame osa tulevikuks. Hakkame praegu hoopis Top Gear'i vaatama.

Olge paid!

puhkepäevad..

Eile oli nädala viimane tööpäev siinsetel kohalikel (ja ka teil seal), meie puhkasime ka eile enamjaolt. Hommikul käisime küll Aussijobis uudiseid kuulamas (neid paraku ei olnud). Aussijob on siis üks siinne tööagentuur, mis vahendab meiesugustele backpackeritele töökohti. Kui neljapäeva hommikul oli töötutest backpackeritest terve koridor tulvil, siis eile oli peale minu ja Toomase kohal vaid 3 noormeest. Sealne töötaja julges arvata, et asi on ilmas: nimelt on meil siin endiselt vihm päevakorral ning ega väga nina toast välja pista taha. Samas minu meelest pole toas ka palju parem, sest niiskus tungib ka tubadesse ja õhk on ka siin üsna rõske. Igal juhul oli see mõnes mõttes hea, et me end sinna kohale vedasime, sest seesama töötaja lubas meile, et kui mõni uus töökoht peaks vabanema, siis oleme meie eelistatud järjekorras. :) Jääb siis loota, et miskit saabub ruttu. Kuigi jah, see vihmane ilm tekitab ka olukorra, kus tööd väga ei ole, sest farmis sellise vihmaga suurt midagi ei tehta ning ka restoranide/hotellide (hospitality) tööhulk väheneb.
Kuid ega me seetõttu veel alla vannu. Täna ilmus The West Australian ajaleht töökuulutustega: saatsime oma CVsid laiali ja loodame, et ehk näkkab. Muide, selle ajalehe nädalavahetuse väljaanne on ilma liialdamata üüratu. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et see võrdub terve nädala Postimeestega, kui mitte rohkem. See on jagatud kahte ossa (part 1 ja part 2); kumbagi neist ei ole võimalik kokku murda nagu normaalset ajalehte. Toomas siit kõrvalt ütles veel, et mõlemaga võiks inimese soovi korral oimetuks peksta. :) Homme on meil aga ka tööotsimise osas ilmselt puhkepäev ja siis esmaspäeva hommikul algab kõik uue hooga.
Natuke siis ka meie uuest elukohast. Neljapäeval 'rõõmustas' siinne elupaik meid asjaoluga, et alumisel korrusel on klubi. Juhuuu.... Öine muusika on pea igapäevaselt garanteeritud. Esimesel õhtul oli muusika kusjuures täitsa mõnus ning seda sai isegi nautida. Lisaks sellele oli tol ööl vihmasadu nii meeletu, et vahepeal see lausa summutas alt kostuva lärmi. Aga see, mis sealt eile kostus.. No seda ei saa küll muusikaks nimetada. Mul oli selline tunne, et kellelegi suvalisele olid trummipulgad kätte antud ja siis ta lihtsalt suvaliselt tampis neid. Vahpeal veel keegi vilistas sekka ja selle saatel siis pidutseti. Mina küll igal juhul mingit rütmi ei tabanud, mille järgi oleks tantsida saanud. Aga jällegi: me ei kurda, sest odavam ju. Ja hommikusöök on tasuta ja see aitab meil raha kokku hoida. Nii et go corn flakes :)!
Austraalia tagurpidi liikluse kohta tahtsin ka pisut kirjutada. Võiks öelda, et see on jalakäija olles kummalisem kui autos istudes. Roolis oleku kohta ei oska ma veel küll miskit rääkida, aga lennujaamast taksoga kesklinna sõites ei saanud sellest niiväga arugi. Tänaval kõndides on aga ikka väga imelik. Ma ei saa siin üldse aru, kummale poole ma pean vaatama enne kui tänavat ületan. Kuid eks ma vaikselt harjun. :)

Eks ma varsti üritan kuskile mõned pildid ka üles laadida, aga seda ei taha ma praegu oma arvutist teha, sest nagu juba varem kirjutasin: maksame me siin kasutatava netimahu eest (ja see sisaldab nii download'e kui ka upload'e). Kui kuskil avalikus arvutis oleme, siis on vast mõistlikum selle piltide laadimisega tegeleda. Nii et pisut kannatust ;)

..jälle kirjutamiseni..

ikka edasi..

Meil on siin kell praeguseks pisut üle kuue (ajavahe Eestiga ei olegi väga suur siin läänerannikul: ainult 5 tundi oleme ajast ees). Sajab vihma ja pole praegu üldse nii soe kui Eestis. Tänaseks lubas üsna tugevat tuult ka, täitsa nagu torm oleks õues. Ja no kütet siin ju ei tunta, seega on toad ka üsna külmad.
Oleme täna ka üsna asjalikud olnud ning üritanud oma asjatoimetustega edasi liikuda. Kolisime oma eelmisest elukohast uude: see on veel pisem kui eilne öömaja. Terve meie tuba on üks suur voodi. Kuid arvestades asjaolu, et enamus backpackerite hosteleid on siin ikka väga kallid ja pead väga mitmekesi toas olema, siis me oleme praegu rahul. Pealegi on see koht siin palju hubasem kui eilne ning säästame siin ööbides nädalas pisut üle 50 daala ;) ja raha on praegu, kui meil veel tööd ei ole, üsna oluline.
Hommikul käisime siis kohe ka tööbüroos: täna veel ei jopanud, sest praegu olevat vaikne aeg ja pole pidevalt midagi pakkuda. Kokkadele olevat aga tööd küll. Seega kokaoskustega inimesed: tulge julgelt! Tööbüroos oli eile muide vahva asi. Rääkisime sealse töötajaga ja pärast esimest kahte lauset küsis ta meilt: "So, you're Estonians?" Ta olevat kohe Eesti aktsendi ära tundnud; meid on siin vist üsna mitmeid, kuigi me ise veel ühtegi kohanud ei ole.
Eile õhtul avastasime, et olime saanud vale netipulga (maksime 5G ja 6 kuu eest, kuid saime 1G ja 30 päeva: jah, austraalias makstakse interneti puhul kasutatava mahu eest!). Niisiis pidime täna poodi tagasi minema ja neile seal seletama, et meile anti vale asi. Tuli välja, et müüja oli miskit valesti aktiveerinud ning saime täna täiesti uue pulga; seega eilne netikasutus oli tasuta :D.
Käisime ära ka pangas ja tegime endale Austraalia konto: see on meil siin Toomasega ühine. Tahate lisaks messimisele ka raha saata? Küsige julgelt kontonumbrit, jagan hea meelega :D. Pangakaardid peaksime kätte saama tuleval nädalal. Nad on siin muide pisut imelikud, sest pangakaardile ei lähe sa järgi panka, vaid see saadetakse sulle postiga; kuna meil päris püsivat aadressi ei ole, siis lasime selle kohalikku postkontorisse saata, kust pidime selle passi ette näitamisel kätte saama. Jaa, passi järgi on nad ka hullud: mitte kuskil ei saa mitte midagi ilma passi ette näitamata. Kolid hostelisse - tahame passi, ostad netipulga - tahame passi, ostad pre-paid mobile (nagu oleks eesti kõnekaart, aga mitte päris) - tahame passi.. Hea, et nad poes süüa ostes seda ei küsi. :D
Homme siis hommikul kohe jälle tööbüroosse ja üritame ikka kiirelt miskit tööotsa leida. Hoidke aga pöialt ja ärge unustage siis raha saatmast :D

Soojad tervitused siit 'talvisest' Austraaliast..
Ja nautige teile antud sooje ilmasid, sest ega need seal kaua ei kesta: varsti oleme vaid meie soojas. ;)

Algus Perthis..

Oleme nüüd siis juba julgelt üle 12 tunni ametlikult Austraalia pinnal olnud: maandusime kohaliku aja järgi kell 5:15 varahommikul Perthi rahvusvahelises lennujaamas; kõik kontrollid läbisime edukalt ning probleeme riiki sisenemisel ei olnud - isegi pagasi saime seekord kenasti kiirelt kätte ja ei pidanud seda mööda lennujaama taga ajama.
Kusjuures ma pean mainima, et meie viimased lennureisid olid lennufiamaga AirAsia ja nemad on ikka tõelised ihnuskoid: öisel Kuala Lumpur-Perth lennul ei pakutud isegi mitte tekki ja lennuk oli ikka jumala külm magamiseks. Minul oli õnneks jope kaasas, aga Toomas oli T-särgiga: mitte just eriti meeldiv variant.
Tänane päev on siin siis asjaajamiste tähe all möödunud. Esmalt otsisime endale tänaseks öömaja (sest palmi alla magamiseks on siin siiski pisut jahe: talv ju ikkagi; hommikul oli meie saabudes 6 kraadi sooja). Praeguse seisuga me siia ilmselt teiseks ööks ei jää: koht on hinna-kvaliteedi suhtelt alla igasugust arvestust. Uskumatu mille eest siin raha julgetakse küsida?! Ilmselt pole aga ka muud kohad palju parema kvaliteediga, kuid arvame ise, et praegu on hind meile olulisem ning homme vaatame mõne odavama koha, sest kvaliteet enam palju sitemaks minna ei saa. :P
Tegime ära ka oma TFN (tax file number) taotluse ning loodame selle nüüd lähipäevil kätte saada. Ilma selleta peaksime poole oma palgast maksudeks maksma ja ilmselt selleta väga kedagi tööle võtta tahetagi.
Kulutasime raha ka Austraalia telefoninumbrite saamiseks (te võite SMSida: 0450 353 252; kindlasti tuleb siia mingi suunakood ka ette panna, kui ma ei eksi siis on see +61 ja siis nulli ette valida ei ole vaja). Eriti 'vahva' oli siinkohal see, et Austraalia SIM kaart Eesti telefoni ei passinud: pidime ka uued telefonid ostma. Hea, et need vaid 29 dollarit maksid.
Ja muidugi internet: seda siin ju niimoodi tasuta ei ole nagu Eestis. Igal pool küsitakse selle eest raha. Niisiis maailmas toimuvaga kursis olemiseks pidime veel raha kulutama ja netipulga ostma: mitte just kõige odavam lõbu. Kuid vähemalt oleme nüüd siis maailmaga ühenduses.
Käisime ka tööbüroos ning homme hommikul oleme seal jälle platsis, ehk joppab ja saab kiirelt mõne tööotsa. :)

Kokkuvõttes võib aga öelda, et asjaajamist on meeletult ja öösel on ikka kuradima külm (talv ju ikkagi). Päeval on õnneks hea soe siiski ning terve linn on palme täis. Me nägime täna isegi papagoisid palmidel laulmas. :)

üks lend veel jäänud..

Oleme Toomasega Kuala Lumpuri lennujaama McDonaldsis ning ootame, et kohe kohe saaksime enda viimasele lennule check-in'i ära teha: pärast seda jääb lennata juba alla viie tunni (ausalt öeldes tundub see jumala köki-möki juba läbitud maa kõrval). Temperatuur siin Malaisias on muide kuskil 31 kraadi, aga tundub vähemalt 45, sest õhuniiskus on meeletu. Lennujaamas sees on küll pisut parem olla, kuid võrreldes Bangkoki lennujaamaga pole siin õhukonditsioneeri ollagi.
Seiklusi on meil ka siin juba ette tulnud: kõigepealt Riias oli minu koht mingil põhjusel ära vahetatud ning pidin oma esimese lennureisi üksi istuma (Toomas oli kolm rida tagapool teises servas). Kiievis püüdsime end jälle kõrvuti istuma saada ning seekord läks õnneks: pikim lend, 9 ja pool tundi, oli tõesti mugav (senini mugavaim) - kahekesi kõrvuti, isegi ruumi oli ja süüa anti reisi jooksul kaks korda. :)
Bangkokis oli aga kõige toredam: nimelt pidime hakkama endale seal viisat tegema; vaatamata sellele, et istusime seal vaid teisele lennule pidime korra lennujaama alast välja tulema, oma pagasi saama ja siis uuele lennule minema. Seda kõike saab aga teha vaid siis, kui viisaga riiki sisened. Õnneks oli viisa tasuta (kuigi pildi tegemise eest kooriti ikkagi 100 bahti inimese kohta). Ja eriti 'vahva' oli see, et kui saime oma viisatoimingud lõpuks tehtud, siis oli meie lennu pagasi välja andmine juba lõppenud ning pidime seda mööda lennujaama taga otsima (ja Bangkoki lennujaam on ilma liialdamata väga väga suur). Õnneks läks kõik õnnelikult ning saime kenasti oma asjad kätte ning siin me nüüd siis oleme: nagu juba öeldud Kuala Lumpuris. :)

Kirjutamiseni..

vaid mõned tunnid veel..

Nüüd on siis asjad nii kaugel, et polegi enam miskit minekuni jäänud: vaid leotud tunnid (7 kui päris täpne olla) ning need lähevad ka lennates, sest mööduvad suures osas unemaal. Seejärel ongi vaja kotid autosse viia ning Riia lennujaama, kust meie seiklus algab, sõita.
Kool on kenasti lõpetatud, tööga on asjad ühelpool, pea kõikide kallitega juba hüvasti jäetud ja ees ootab täiesti teistsugune maailm, täiesti teine elu. Täna said viimased vajalikud ettevalmistused ka tehtud ning kotid on kenasti pakitud; vaja veel vaid arvuti ka kokku panna ning kotti visata ning siis ongi kõik eluks vajalik olemas ja kaasas (sest ega arvutita ju ei saaks: vaja kõikidele siia maha jääjatele oma tegemistest ja toimetustest teada anda).
Seega edaspidi saate juba lugeda meie tegemistest ja toimetustest seal kaugel. :)

..let the journey begin..