Olukord on muutunud ainult paremaks

Jah, ma tean, et olen blogi kirjutamise täielikku unarusse jätnud ning paljudel teist pole õrna aimugi, mis meist siin nüüd siis edasi on saanud. Tean ka seda, et huvi meie tegemiste vastu ikka on ning uusi blogisissekandeid ikka oodatakse. Paraku on aga elu siin maakera kuklapoolel meie jaoks üsna tavaline ja igapäevane. Paljudest asjadest kirjutamine tundub liialt igav ning tühine. Ei pea ju keegi teist blogi oma igapäeva elust Eestis..

Sellele kõigele vaatamata ütitan siiski teha kokkuvõtte kõigest, mis vahepeal toimunud on. See saab küll ilmselt lühike ja kiire olema, kuid annan endast parima.



Nagu te ilmselt eelmisest sissekandest mäletate, siis Toomas asus tööle oma eelmises ettevõttes. Võib öelda, et asjad ei olekski saanud enam paremini minna. Tema tagasituleku üle oldi kohutavalt rõõmsad. Koheselt sai ta palgakõrgendust, umbes kuu möödudes lisaks sellele ka ametikõrgendust. Toomas ei ole enam ettevõttes lihttööline, nüüd on ta üks keskastme juhtidest. Lisaks sellele tegeletakse aktiivselt tema viisaasjadega. Kui eelmises ettevõttes oleksime pidanud ise viisa tasud kinni maksma, siis nüüd katab tema firma kõik kulud. Oleme omapoolsed paberid põhimõtteliselt kokku saanud ning loodame detsembrikuus oma avalduse sisse anda. Kui kõik hästi läheb, siis ilmselt oleme juba mõne kuu möödudes ametlikult pikaajalised Austraalia residendid.

Minu tööotsimine võttis küll üsna kaua aega, aga kuna Toomase palk tema töökohas tõusis, saime kenasti hakkama ka minu sissetulekuta. Kahjuks on siin Austraalias üsna raske leida korralikku tööd, kui sul on lühiajaline viisa. Tööpakkumisi oli, kuid palk ja amet tundusid enamasti üsna kehvad ning jätsin pakkumised kasutamata. Ootasin, et leida midagi paremat, midagi endale väärilisemat. Õnneks lõpuks ka leidsin midagi sobilikku. Ma pole küll 100% rahul, kuid palk on hea ning ettevõte nimekas. Nimelt töötan ma ühes Austraalia suurimas kinnivara firmade ketis ning palka makstakse minu töö eest keskmisest rohkem. Loodetavasti on mul võimalus ka kuhugi edasi areneda.
See on üks asi, millest ma Austraalias aru ei saa: miks ei saa ettevõtted aru, et ka lühiajalise viisaga inimesed on palkamist väärt. Nimelt räägivad kõik ettevõtted, et nad otsivad kedagi, kes töötaks pikaajaliselt. Aga kuidas saavad nad kindlad olla, et Austraalia kodanik või pikaajalise viisaga inimkene jääb nende juurde aastateks tööle? Minule on jäänud mulje, et kohalikud pigem vahetavad töökohti nagu sokke. Kui aga palgata keegi, kes on siin lühiajalise viisaga, siis võib kindel olla, et ta teeb head tööd (eriti kui ta loodab sponsorit leida) ja pärast sponsoreerimist on neil inimestel kohustus antud ettevõttes töötada ja seda päris pikalt. Igal pool räägitakse, et Austraalias on tööjõupuudud, kuid ometigi ei anta lühiajalise viisa omanikele isegi võimalust ennast tõestada. Kuidas peaks siis seda tööjõudu riiki tulema? Kes siis peaks neile need viisad muretsema? See on midagi, millega valitsus peaks tegelema hakkama. Mulle jääb lihtsalt mulje, et paljud ettevõtted isegi ei tea sponsoreerimisvõimalustest..

Lisaks juba kirjeldatud muutustele on meil veel üks tore uudis. Nimelt ei ole me Toomasega enam ainsad meie maja asukad. Toomase vend Meelis ja sõber Janno ühinesid meiega eelmisel nädalal. Mõlemad said nad tööd samas ettevõttes, kus Toomas töötab ning esialgu tundub, et nende tööga ollakse rahul. Kui nad end paari esimese kuuga tõestavad, siis hakatakse ka nende viisaasju ajama ning ka nemad saavad sama ettevõtte poolt sponsoreeritud. Nii et kõigil aga pöidlad pihku ning loodame parimat!




Kõik ülejäänud on meil siin aga vägagi igapäevane. Päevad lähevad kiiresti ning eriti palju vaba aega ei ole. Toomas, Meelis ja Janno töötavad 6 päeva nädalas (laupäeviti teevad nad lühikest päeva) ning ega minugi päevad väga lühikesed ei ole. Vabadel päevadel püüame kohalikku ilma nautida, mis sel aastal kahjuks nii soe ei ole nagu eelmisel. Eile ja täna küll juba lubab suve moodi ilma, kuid muidu on ikka ka vihmaseid päevi.
Detsember on juba käes, kuid nagu arvata võib, siis jõulutundest pole haisugi. Plaanime endale lähiajal kuuse tuppa tuua, et veidi pühademeeleolu luua. Vaatame siis hiljem kas aitab ka.


Eks ma püüan edaspidi veidi tihedamini kirjutada, aga lubadusi ma parem ei annaks..
Ilusat Jõulukuud!!