Jõulupühad kuumuses

Nagu juba eelmisest sissekandest teate, ootas meid esimese jõulupüha õhtul suur õhtusöök kodumaiste toitudega. Kiitused meie tublidele kokkadele, sest kõik maitses suurepäraselt ning laud oli kaetud rikkalikult. Leidus kõike, mida oleksime ka kodumaal söönud ning võib olla oli meil mõni asi isegi enam. Loomulikult ei puudunud meie jõululaualt kapsas, kartul ja sealiha. Lisaks sellele oli meil valikus veel parti, rosoljet ja muud suupärast. Mis aga kõige tähtsam: isegi verivorst oli kenasti esindatud, sest poola lihunikud Perthis mõtlevad kõikidele!
Pärast kosutavat kõhutäit jõulupäeva õhtul liikusime kõik koos Perthi suurimasse ja ainukesse kasiinosse. Minu ja Toomase jaoks oli see parajaks vaatamisväärsuseks. Tekkis tunne nagu oleksime sattunud Las Vegasesse, sest kasiino oli ikka üsna meeletu. Kuid kuna me kumbki erilised mängurid ei ole, siis tegime vaid ühe mängu automaadi taga ning seejärel liikusime koju tagasi. Ilmselt me niipea sinna enam tagasi ei lähe. Pigem eelistaksime mõlemad mõnd meeldivat pubi või kesklinna klubi.

Teise jõulupüha puhul võtsime ette pisikese roadtripi Perthist umbes 120 kilomeetrit põhja poole Lancelini ning võib öelda, et see reis oli kindlasti seda väärt. Rand oli imeline! Vesi oli soe ja vaikne, mis tähendas, et taaskord saime kenasti ujuda. Veetsime suure osa päevast vees. Kümme minutit veest väljas ning siis kohe jälle vette, et end maha jahutada, sest temperatuur eile tõusis 40 kraadi lähedale taaskord. Päike oli kuum ja intensiivne. Hea, et olime kohusetundlikud ja kreemitasime end pidevalt, sest ilma kreemita oleksime kindlasti väga ära põlenud (nii mõnigi inimene oli rannas väga punane). Praegusel juhul saime aga mõlemad veel vaid jumet juurde ning oleme kenasti pruunid.

Ainus asi, mis eilset päeva rikkus, oli asjaolu, et Toomas pillas meie auto võtmed vette (need ei olnud tema taskus seda vettehüpet sooritades; need kukkusid vette rannikuäärt pidi jalutades). See tähendas aga seda, et alarmi pult enam ei toiminud ning ei võtnud immobilaiserit maha. Sellest tulenevalt aga ei ole enam võimalik autot käivitada. Õnneks on aga nii mõnigi eestlane tõeliselt abivalmis ja isegi ei mõtle hetkegi, kui palume tal meie tagavarapuldiga meile järgi sõita. Suur tänu Joosepile, kes selle teekonna ette võttis.
Õhtul koju jõudes otsustasime päeva veel mitte lõppenuks lugeda ning käisime kinos Angelina Jolie ja Johnny Deppi uut filmi Turist vaatamas. Soovitan kõigile! Depp ja Jolie on seal filmis tõeliselt suurepärased.
Lisaks sellele jõudsime õhtul pärast kino veel ka Kings Parki seda suurepärast vaadet nautima. Nimelt kell 11 filmi lõppedes oli õues veel 29 kraadi sooja ning kuidagi mõtlematu tundus koju magama minek. Seega otsustasime lõpuks teha seda, mida ammu olime plaaninud. Loomulikult ei pidanud me pettuma ning seal käik oli seda väärt. Mul on kahju, et me fotoaparaati kaasa ei võtnud, sest tahaksin seda suurepärast vaadet ka teiega jagada, kuid kahjuks peate seekord vaid minu sõnu ilma pildimaterjalite uskuma.
Niisiis olid meie jõulud sel aastal üsna ebatraditsioonilised, kuid sellele vaatamata olid nad siiski suurepärased. Nautisin kõiki pühadepäevi ning loodan, et peatselt saabuv aastavahetus saab sama meeldiv olema.

Loodan, et kirjutan sel aastal veel, kuid kui asjad peaks teisiti minema, siis soovin kõigile ilusat aasta lõppu!

It's Christmas time..

Kohe alguses võin ära öelda, et jõulutunnet ei ole ja ilmselt ka ei tule (pisut hilja selleks ilmselt). Kuid ega midagi muud oodata ei olnudki, sest meis eestlastes tekitavad jõulutunde ju mingid kindlad asjad, mida siin maal aga ei ole. Peamine, mida jõuludeks vaja, oleks on muidugi lumi ja külmakraadid. Meil on siin praegu aga 35 kraadi sooja ja tänase päeva jooksul tõotab isegi pisut soojemaks minna (lubatakse kuni 39 kraadi). Lisaks sellele pole siin kuuselõhnast haisugi; meil pole kodus isegi mitte tehiskuuske. Päris õiget jõuluõhtusööki siin ka teha ei saa, sest pole lihtsalt vajalikke materjale saadaval (kuigi eile õnnestus vene poest hapukapsast saada, mis on vägagi positiivne).
Ka traditsioonid on maakera kuklapoolel pisut teised. Kui eestlastele on jõulud ikka peamiselt perekondlikuks pühaks, siis siin on see üks suur joomapüha. Eile olid kõik alkoholipoed nii rahvast pungil, et seda oli lausa halenaljakas vaadata. Kaubaks läks kõik, mida poes leidus. Vahepeal tundus, et inimesed ostavad need poed tühjaks, kuid eks poed olid end selleks ostuhulluseks ette valmistanud ja kõik said enda lemmik joogid kätte.
Lisaks sellele tooksin välja asjaolu, et eestlastele on tähtsaim osa pühadest jõuluõhtu. See on aeg, mil süüakse ja juuakse nii kuis sisse mahub; siis tuleb jõuluvana ja siis saab kingitusi; sel päeval käiakse kirikus ja süüdatakse küünal juba meie seast lahkunute haudadel. Kängurudemaal on aga tähtsaim päev esimene jõulupüha, 25. detsember ehk siis siinses mõistes Christmas Day. See on see päev, kus hommikul leitakse kuuse alt kingitused, kus süüakse hommikust õhtuni ja kus kogu linn on üsnagi surnud (kõik poed on suletud, linnas liigub vaid mõni üksik auto).
Minu jaoks on siinsete pühade juures kurb see, et kohalikud lapsed ei tea midagi päkkapikkudest. Või noh, nad teavad, et on olemas sellised tegelased nagu Santa's lillte helpers, aga nende teada aitavad need pisikesed tegelased vaid jõuluvana kinkide pakkimisega. See tähendab, et ei ole olemas sellist asja nagu suss akna peal ja igahommikune üllatus, kui sealt midagi maitsvat ootab. Ainus asi, mis aitab siinsetel lastel detsembri algusest jõuludeni oma jõulutunnet suurendada on jõulukalender, kuid need on meil ju ka Eestis olemas. Seega julgen ma kindlalt väita, et detsembrikuus on Eesti lastel palju parem elu kui siinsetel põngerjatel.
Kindlasti huvitab teid, et kuidas meie jõule peame: kodumaiselt või Austraalia päraselt. Võib vist öelda, et nii üht kui teist ja pisut mitte kumbagi. Kuna enamik meie maja elanikest olid eile tööl, kaasa arvatud mina (sest siin ei ole 24. detsember riigipüha nagu Eestis), siis jõuluõhtusööki sööme täna (nagu seda teevad ka kohalikud), samas toidud saavad toidulauale üsna kodumaised. Kuna aga jõulutennet ei ole, siis tundub see pigem tavapärase nädalavahetuna pisut suurema toiduvalikuga. Lisaks sellele pole meil jõulukinke, m ida avada, sest mina sain oma kingi juba kaks nädalat tagasi kätte ja Toomas ostab endale jõulukingi raha eest veel pisut auto juppe.
Mis mulle siinsete pühade juures aga väga meeldib on korraldus riigipühadega. Kui Eestis satuvad riigipühad nädalavahetusele, siis jääb üle vaid pisut kurvastada ja olukorraga leppida. Täpselt nagu sel aastal suures osas juhtunud ongi (25 ja 26 detsember on laupäev ja pühapäev; 1. jaanuar on samuti laupäev). Siin aga liiguvad sellisel juhul vabad päevad nädala algusesse. See tähendab seda, et kuna sel aastal on jõulupühad nädalavahetusel, on ka 27 ja 28 detsember vabad; sama kehtib ka esimese jaanuariga. Me peame tööle minema alles neljandal, sest pühad uusaasta puhul nihkuvad 3. jaanuarile. Vot milline rõõm!

Igal juhul loodan, et kodumaal on kõik tunduvalt rohkem jõulumeeleolus ning pühad on meeldejäävad.
Kauneid jõule!

Jõulupidu jõulupeo otsa

Ja oligi see nädalavahetus üsna pidune nagu minu eelmise blogi põhjal oodata võisite. Reede algas vaikselt ja lõppes üldse mitte nii vaikselt. Kuskil kella poole neljast oli meil tööpäev lõppenud ning algas jõulutrall. Sest aeg oli juba beer'o'clock nagu nad siin ütlevad. Lisaks õllele, veinile ja soft drinkidele oli meile kaetud ka pisike todulaud erinevate võileivade ja sausage roll'idega. Kõik töötajad said ka pisikese jõulupaki (naisterahvad veinipudeli ja kinkekaardi, meesterahvad õllekasti). Pidu oli hoogne ning jätkus linnas.
Eilse päeva algus oli pisut raske, kuid õnneks aitas maailma parim pohmellirohi (McDonald'si chicken mgnuggetsid ja piim; njom njom). Ning seejärel ootas meid juba järgmine jõulupidu. Kell kolm hakkas Swanbourne'is etendus "Meri ja Orav". Olen seda tükki kunagi ammu isegi näinud, kuid ega enam päris täpselt kõik meeles olnud. Saime kõik paraja kõhutäie naerda ('Kuidas sa selle laua üldse siia ülesse said?' - 'Nool ja Veerpalu tõid.'; 'Ei mina saa rongiga sõita, mina jään seal magama ja siis ärkan üles ning olen Tartu asemel Minskis. Sa ikka tead, kus Minsk on?' - 'Valgevenes' - 'No näed, Valgevenes. Tuled rongilt maha ja kõik valged inimesed ümberringi, nagu jääkarud.'; 'Kuule, Ivan, ütle, millal mina enne enda juures olen viinavõtmist korraldanud.' - mõlemad võtavad pitsi viina - 'Mitte kunagi, me ju ainult rohuna võtame.'). Täitsa mõnus oli üle pika aja teatris käia ja veel ühte head eesti tükki nautida: mõnus huumor, head näitlejad. Mida sa hing veel tahta oskad?
Etenduse lõppedes liikusid kõik Eesti aukonsuli Anu juurde, kus pakuti pisut söögipoolist (näiteks päris õiget Eesti hapukurki!!) ning muidugi ka joogipoolist. Eestlasi oli ühes aias nii palju, et tundus nagu oleksime kodumaal, mitte kaugel maakera kuklapoolel. Oli seal nii suuri kui vanu. Mõned lapsed olid päris pisikesed beebid ja mõned vanainimesed ei osanud enam kodumaa keeltki. Leidub siin Kängurudemaal ikka kõiksugu Maarjamaa lapsi ning igaüks neist teab täpselt, kus nende juured on. Kodumaa on ikka kallis.
Pärast seda koosviibimist suundusime limusiiniga (meie majakaaslane Martin on vabal ajal limusiinijuht ning kui ta parasjagu kliente ei sõiduta, siis sõidutab ta aeg-ajalt meid) linna ning veetsime õhtu ühes kohalikus baaris ('The Flying Scotsman'). Minu jaoks oli selle õhtu juures meeldivaks vahelduseks siinne pubide näksimistaldrik: ei leia sealt midagi kodumaale tavapärast. Ei ole sellel küüslaauguleibu või kanakoibi, ei ole seal kartulikoori või marineeritud sibulaid. Oh ei! Sealt leiad hoopis grillitud krevette ja lambaribi, lisaks türgi leiba ja päikesekuivatatud tomateid. Pubitoidu valik on siin ikka hoopis teine ja minu meelest tunduvalt rikkalikum. Kuid eks ole näha, mida ma arvan mõne aja pärast, kui tahaks saada seda õiget küüslauguleiba või juustupalle. Siin seda ju valikus ei ole.

Kuid nüüdseks paistavad jõulupeod ühel pool olevat. Hetkel me isegi ei tea, mis jõuluõhtul saab. Tahaksime ilmselt traditsioonilist Eesti jõulurooga teha, kuid selleks vajaliku kraami ostmine saab ilmselt keeruline olema. Lisaks sellele on meil siin Hector street'il praegu ahi pisut tuksis ning selles korraliku roa valmistamine on tõeline kunst. Kindlasti selgub see, mis saab, aga lähiajal, sest jõulud on ju juba ukse ees. Kirjutan peatselt jälle ning annan teada, millised on jõulud kuumas Austraalias. :)

Sooje salle ja käpikuid! :)

Pidude hooaeg

Detsember vaata et juba poole peal ja mina kirjutan alles esimest korda. Minu siirad vabandused. Püüan edaspidi tublim olla. Samal ajal ei taha ma aga liialt lubadusi anda, sest mulle kohe üldse ei meeldi neid murda. Viimasel ajal on aga tõepoolest üsna kiire olnud ning pole isegi leidnud seda mõnda hetke oma õhtupoolikust, et mõned read siia kirja panna.
Peamiselt on põhjuseks ikka varakult algavad tööpäevad ja uni, mis siis õhtuti eriti varakult silma kipub. Üldjuhul on ka Toomas õhtul arvuti taga ja ega ma siia eriti kipugi, kui olen juba päev otsa kontori arvuti taga oma silmi rikkunud. Ei tule kasuks see pidev ekraani jõllitamine. Juba Eestis vaatasin, et silmad pole enam need, mis nad mõni aeg tagasi olid: näen küll endiselt hästi, aga minu laisk silm ei ole koostööks kohe üldse aldis. Aga eks ma nüüd siis püüan teid kurssi viia vahepeal toimunuga.
Meil on siin väike pidude hooaeg tuuri kogumas. Eelmisel nädalavahetusel oli Ruudi sünnipäev, sel laupäeval tähistas Joosep oma tähtpäeva. Sõime siin kodust kartulisalatit ja tegime lõkke peal šašlõkki. Kadri tegi sel nädalavahetusel isegi küpsisetorti (see tundub küll üsna võimatu ettevõtmisena arvestades asjaolu, et siin ei ole selga küpsiseid ja kohupiima, kuid ta sai sellegi poolest suurepäraselt hakkama). Täitsa kodune tunne tuli peale. Mõnus on ikka aeg-ajalt sellist kodust kraami süüa ja eestlastega pisut istuda ja maailmaasju arutada.
Lisaks sellele oli möödunud nädalavahetus meil pikem kui tavaliselt. Nimelt oli reedel Toomase töökoha jõulupidu. See algas juba kell 10 hommikul, mis tähendas, et Toomasel oli päev niikuinii vaba ja mina küsisin ka end töökohustustest priiks. Niisiis läksime Toomase ülemuse majja jõuluprallele. Kuigi jah, eriliseks jõulupeoks on seda raske nimetada. Ühiseks nimetajaks kodumaiste jõuluüritustega on vast vaid meeletu söögikogus. Kõik muu oli aga pigem suveürituse moodi: kuum päike, bassien, külm õlu ja muu selline. Ei tundu ju just erilise jõuluüritusena. Kuid eks need jõulupeod siin vist sellised ongi.
Sel reedel on minu töö juures pisike jõulupidu. Kuid meie teeme selle siiski oma vabast ajast. Reede õhtul pärast tööd on kontoris pisut suurem istumine kui tavapärasel reedel. Lisaks töötajatele on ka kõikide kaaslased oodatud. Mis meid täpselt ees ootab on aga veel saladus ning eks me saame selle teada alles reedel.
Laupäeval on meil siin Perthis aga kavas eesti teater. Andrus Vaarik ja Egon Nutter esitavad etendust "Meri ja Orav" ning loomulikult on meil juba piletid ostetud ning ootusärevus suur. Sest sellist eesti kultuurisündmust siin ju väga tihti ei näe. Pärast etendust jätkub õhtu Eesti aukonsuli juures kodus jõulupeoga. Olen siinsetelt eestlastelt kuulnud, et need peod on väga vahvad ja ega me ei saa ju siis ka minemata jätta. Ikka seame oma sammud pärast etendust peokoha poole.

Üldjuhul võib aga öelda, et kuna ilmad on meil siin vägagi soojad, siis ega me väga kodus ei istu. Enamasti on rannas käik ikka kohustuslik, sest vastasel juhul on isegi raske hingata. Sel nädalavahetusel võtsime ette sellise pisema roadtripi ühe imeilusa ranna äärde. Yanchepis (meie kodust kuskil 50 kilomeetri kaugusel) on nimelt laguun, mistõttu lained randa ei jõua ja see tähendab seda, et ookeanis on isegi võimalik ujuda. Vesi on seal laguunis aga nii ilus ja läbipaistev, et võtab sõnatuks. Kaugel vaadates tundub, et ega siin küll ujuda ei saa, sest vesi on nii madal. Kui aga vette ära lähed, siis avastad, et nii mõneski kohas on vesi ikka väga sügav; ka Toomasele üle pea. Selline illusioon tekiba aga sellest, et ka kaelast saati vees olles on põhi väga selgelt näha. Vesi on lihtsalt nii puhas ja läbipaistev.
Tol hommikul kui seal käisime olid seal samas rannas ka raid ujunud. Kahju, et meie neid ei näinud. Jäime sinna saabumisega pisut liiga hilja peale. Samas aga oli reis sinna iga kulutatud minutit ja kütuseliitrit väärt ning olen kindel, et tahan sinna peatselt tagasi minna. Lisaks sellele, et tegu on ilusa kohaga võidab see rand plusspunkte sellega, et see on pea ainus rand siinkandis, kus ka tõepoolest ujuda saab. Ning seda võimalust nautisin ma seal täiel rinnal.

Ja muide: kui te minu sissekannetest puudust tunnete, siis öelge mulle, mis teile huvi pakub. Sellisel juhul on ka minul pisut lihtsam ning ilmselt õnnestub mul end pisut tihedamini kokku võtta, et mõned read jälle valmis trükkida.

Seniks aga hingesoojust lumisesse Eestisse! :)