Ja oktoober ongi läbi..

Uskumatu!
Alles see oli, kui juuli algas ning me võtsime ette selle pika teekonna siia teisele poole maakera. Täna on juba aga oktoobrikuu viimane päev, mis tähendab, et kohe kohe on täis saamas 4 kuud sellest päevast, kui Austraalia pinnale astusime. Niivõrd kummaline on mõelda, et kolmandik aastast on juba täis saamas. Pole see aasta nii pikk aeg midagi. Ja kui juba aasta paistab nii kiiresti mööduvat, siis mida veel nädalast rääkida..
Jah, ma tean küll, et minu viimasest sissekandest on juba nädal möödas. Aga eks ma ikka jõudumööda üritan teid meie tegemistega kursis hoida. Olengi endale eesmärgiks seadnud, et pean vähemalt kord nädalas midagi siia kirja panema, et te ikka teaksite, et oleme elus ja terved.
Sel nädalal olid meil mõned üsna jahedad ilmad (siinses mõttes jahedad siis): oli vihma ja oli tuult ning temperatuur oli vaid pisut üle kahekümne kraadi. Ja ausalt öeldes olin nende ilmade üle rõõmus. Mitte, et kuumus ära tüütaks (oh ei, ma armastan siinset kliimat!). Asi oli selles, et just päev enne seda olin mõelnud Eestile ja sellele, mis kodus praegu on. Tean, et teil on seal juba üsna jahe ning mulle tuli igatsus peale. Sest vaatamata kõledale sügisilmale on selles aastaajas siiski omad plussid: näiteks armastan ma seda, kui saad sügisel jälle oma sügismantli kapist välja otsida, võtta oma sooja suure salli ning end selle sisse mässida ning siis astuda õue, kus vaatamata vihisevale tuulele on sul siiski tänu mõnusale sallile ja soojale mantlile siiski meeldivalt soe.
Sel nädalal igatsesin ma seda aega, seda hetke! Kuid igatsus läks üle, kui ilm meilgi pisut kehvaks kippus ning nüüd, mil sooja on jälle kolmekümne kraadi ringis (kolmapäevaks lubab lausa 35 soojakraadi), naudin ma jälle siinset päikest ja siinset kliimat. Ikka uskumatult hea on, kui ei pea end kümne riidekihi sisse mässima enne õue minekut (sest Eestis ju tihtipeale ei piisa vaid mantlist ja sallist, vaja on ka kolme kampsunit ja vähemalt kahte püksipaari).

Töönädal möödus sel korral jälle uskumatult kiiresti. Katrinil õnnestus kuskilt endale üks väike haigusepisik muretseda (või noh, polnud see nii väike midagi: 39 kraadi ja meeletud külmavärinad ning seda 5 päeva järjest). See tähendas aga seda, et kontoris oli töökätest puudus, mis omakorda tähendas seda, et sel nädalal olid mul pisut pikemad tööpäevad kui tavapäraselt ning aitasin hoolega carpenter'ide re-active osakonda. Kuna tööpäevad olid pikad, jäi vaba aega nädala sees üsna väheseks: õhtud möödusid enamasti süüa tehes, korra internetis käies ning siis juba magama minnes, sest väsimus oli sel nädalal ikka kohutav (pikad tööpäevad pole vist minu jaoks).
Nädalavahetus kulges suures osas shoppamise tähe all. Nimelt juhtus nii, et eelmisel nädalal vahetasime oma autot. Meil on nüüd uus ja uhke sportauto (Toomas on väga rõõmus! NB! Vaata pilti). Kuna aga Toomas sai endale soovitud unelmate auto oli minul õigus poodides pisut raha kulutada ning seda õigust ma loomulikult ka kasutasin: kaks uut kleiti, uus kott, mõned ehted ning järjekordne portsion Lush'i tooteid.
Käisingi enne just duši all oma uut kraami katsetamas: olen sama rahul kui eelmisel korral. Minu uus seep lõhnab täpselt samamoodi nagu Barbarissi komm ning tuletab mulle lapsepõlve meelde (!), uus juustesse jäetav palsam on juustes nii mõnus, et ma ei saa aru, kuidas ma üldse selleta enne hakkama sain, meigieemaldaja teeb näo nii nii pehmeks ning huulepalsam on samuti meeletult hea. Vaatasin läbi ka uue Lush Times'i ning juba praegu tean veel mõnda asja, mida endale soetada sooviksin. Olen nagu tüüpiline naine: mitte kunagi pole meil midagi selga panna ja alati võiks veel rohkem erinevaid hooldusvahendeid olla (sest mõnda asja mul ju ikka veel ei ole). Kuid no, selleks nädalavahetuseks vast piisas ning nädalakese peab kenasti vastu. Tuleval nädalal ehk jälle, eriti kui Katrin ka terveks saab ;).

Jälle kirjutamiseni! :)

Küll see aeg läheb ikka kiiresti. Nüüd siis on nädalavahetus ka jällegi läbi saamas ning homme on vaja jälle varakult ärgata, et hommikul tööle minna. Ees ootab tegus töönädal.
Nädalavahetus oli sel korral täitsa asjalik. Nimelt otsustasime laupäeval, et peaksime ikka koaalad ja kängurud lähemalt üle vaatama ning see tähendas, et meie tee viis tol päikselisel pärastlõunal ühte siinsesse parki: Caversham Wildlife Park. See koht ise meenutas mulle pisut loomaaeda. Ainus erinevus oli see, et nii mõneski kohas said sa koos loomadega puuris olla. Ehk siis loomad, keda vaadata ja katsuda sai, pidid läbi ajama üsna kitsastes oludes ning nii mõneski kohas inimesed tüütasid neid lisaks nende niisama vaatamisele.
Näitena tooksin siin välja kängurud, keda oli seal vist iga nurga peal. Suurimas aias oli neid aga lausa tohutult ja kõik nad olid inimestega nii harjunud, et lihtsalt tulid su juurde ja lunisid toitu. Kuid minu arvamuse kohaselt on nad ikka üsna koledad loomad. Eriti need suuremad kängurud: nende näod (eriti ninad) on ikka täitsa jubedad. Ma isegi kartsin neid pisut.
Parim ja armsaim kogemus sellest kohast ja tollel kenal laupäeval oli aga seotud koaaladega. Nimelt jõudsime nende juurde üsna hilja ja tegelikult oli nende ala juba nö suletud ning oleksime pidanud neid vaid aia tagant vaatama. Meil õnnestus aga sinna sattuda täpselt sel ajal, kui üks talitaja nendega tegeles ning meid nähes lasi ta meid siiski nende imearmaste loomakeste juurde ning saime nad täitsa oma käega ära katsuda. Te ei kujuta ette, kui pehmed nad on! Ühe sellise võtaks endale meeleldi koduloomaks.
Mulle meeldis selle koha juures asjaolu, et kõik loomad, kes seal elasid, on eksisteerivad ka metsikus looduses. Ehk siis iga sealset isendit võid sa Austraalias outbackis kohata. Niisiis oli seal lisaks juba mainitud koaaladele ja kängurudele mitmeid erinevaid papagoilisi (kellest vähemalt kolme erinevat oleme me ise ka vabas looduses näinud), oma koha oli ka leidnud juba ühes eelnevas sissekandes kirjeldatud bobtail (munnipea).
Kujuta enne, et nüüd mõtlete te, et kus on kõik need pildid, mida me seal tegime. Jagaksin neid hea meelega kui see võimalik oleks. Aga kahjuks ei ole, sest sinna jõudes saime teha vaid paar pilti enne kui meie fotoka aku tühjaks sai. Olime kodus enda meelest just tühja aku täis aku vastu vahetanud, kuid kahjuks olid vist mõlemad akud tühjaks saanud. Niisiis mul lihtsalt ei ole pilte, mida teiega jagada. Kuid eks me loodame, et kunagi õnnestub meil siiski mõnest koaalast, kängurust ja bobtailist mõni pilt teha ning siis juba saan neid ka siin eksponeerida. :)

Olge paid ning olgu teil mõnus algav töönädal! :)

Järjekordne töönädal on jällegi läbi saanud. Päris kiirelt möödusid need viis päeva.
Sel nädalal tegelesin mina põhiliselt oma uue töö ettevalmistustega. Nimelt ei hakanud ma vacant property'tega veel koheselt sel nädalal tegelema. Trall läheb lahti alles nüüd tuleval esmaspäeval. Niisiis möödus minu nädal suures osas exceli tabelite seltsis ning erinevaid ettevalmistustöid tehes. Neljapäeval saime kätte kõik töö tellimused (work order'id), mida nendes majades tegema peame hakkama. Ja see hunnik oli ikka meeletu! Kui varem on minu piirkonnas olnud ühel päeval kaustas kuskil 1 pakk A4 lehti erinevate töödega ja siis ma mõtlesin, et asi on hull, siis nüüd toodi mulle umbes kolm korda suurem hunnik ning see on see, millega mina nüüd edaspidi tegelen.
Esialgu öeldi meile, et meile antakse 4 maja ning peame need korda saama ühe nädalaga. Neljapäeval anti meile 4 korda nii palju maju, täpsemalt 18 (!!). Õnneks on asjade korda ajamiseks ka tunduvalt rohkem aega, kuid esmapilgul ehmatas see töömaht mind ikka päris korralikult.
Sellega seoses, et hakkame nüüd pisut teistsuguste asjadega tegelema, muutus meil ka kontoris töökorraldus ja ülesehitus. Päris alguses oli see ettevõte mõeldud kui peamiselt elektriga tegelev ettevõte ning mõte oli vaid pisut kõrvalt millegi muuga tegeleda (sellest ka ettevõtte nimi: Electrical Maintenance). Nüüd on aga peamine suunitlus just nendele Vacant majadele ning elektriga tegelev osakond on vaid üks osa kogu firmast. Kõigest sellest tulenevalt tõsteti kontoris laudu ja inimesi ringi ning mina töötan nüüd üsna eraldatult ühes nurgas, kus mul on piisavalt ruumi, et kõik vajalikud paberid ära mahutada. 
Katrinil läheb ka kenasti. Vähemalt nii palju kui ma tema töid ja tegemisi kõrvalt jälginud olen. Eks see kohanemine võtab ikka pisut aega ning täielikult saab asi selgeks vast mõne nädala möödudes. Kuid senini tundub, et temaga ollakse rahul ning eestlasi hinnatakse üha enam. :)

Kuid nüüd on siis käes järjekordne nädalavahetus. Loodatavasti jõuame ka sel korral pisut randa ja ehk ka kuhugi mujale vaba aega nautima. Kohti, mida külastada tahaks ikka leidub. Aga eks ma siis kirjutan lähiajal jälle, et teada anda, kuidas see nädalavahetus möödus.

Olge tublid! :)

Ja kohal ta ongi! (:

Reede hommikul oli meie äratuskell seatud eriti varajasele kellaajale. Kui telefonil kell 4:30 tiksus, siis oli meil aeg end vodist püsti ajada, pisut hommikust süüa ning seejärel lennujaama minna. Kell 5:10 oli nimelt Katrini lennuk juba maandunud ning läbida oli jäänud vaid passi- ja turvakontrollid. Õnneks läks kõik kenasti ning pisut enne kella kuut astus ta kenasti suletud uste tagant välja ning oli ametlikult Austraalia pinnal. Pärast tervitusi ja kallistusi läksid meie teed mõneks ajaks lahku: mina Toomasega sõitsin koju tagasi, et kohe kohe tööle liikuma hakata, ning Katrin läks austraallasest Mattiga oma uude elukohta.
Kell pool neli õhtupoolikul jõudis Katrin aga Scarborough Beach road'ile, meie kontorisse, sest pidi teda ju töövestlus ees ootama. Päris nii aga ei läinud. Nimelt pidin ma talle vaid kõiki tutvustama, pisut meie tööjaotust selgitama ja siis paluti talle juba õllet pakkuda ning niisama hästi aega veeta, sest nagu Lisa ütles: nad võtavad ta ju nii kui nii tööle. :) Niisiis oli meil reede õhtul kontoris meeldiv koosviibimine, kus nii mõnigi mu töökaaslane küsis, et miks ma teda ometi varem Austraaliasse ei toonud. Siinsed inimesed hakkavad teda armastama sama palju kui mina.
Tõepoolest! Mul oli nii hea meel, kui ta siia jõudis ja iga hetkega olin ma selle üle üha rõõmsam. Kui me laupäeval linnas jalutasime, et järjekordsesse poodi minna, siis tabasin end mõttelt, kui kummaline, aga samas kui hämmastavalt hea on temaga koos mööda Perthi tänavaid jalutada ning jutustada täpselt samamoodi nagu sai seda tehtud mitmeid aastaid Tartu tänavatel. Selline tunne nagu aastad polekski mööda läinud ja oleksime endiselt keskkoolis. Ometi aga on nii mõnedki aastad möödunud ning meie oleme suuremaks kasvanud, meie elud on muutunud ning oleme maakera kuklapoolel. Kuid kõigele sellele vaatamata on meie sõprus samaks jäänud. Seda on nii meeletult hea tajuda ja tunda. Olen siiralt rõõmus, et ta lõpuks ometi siin on! We're going to have a hell of a time! :)

Juba see nädalavahetus oli hoopis teine tänu temale. Reede õhtul pärast koosviibimist kontoris avasime meie juures Katrini toodud Vana Tallinna ja nautisime seda piimaga (oi, kuidas ma seda maitset olin igatsenud). Seejärel läksime ühte baari, kus Matt oma õhtut veetis. Veel mõned väiksed õllet, pisut piljardid ja õhtu oli tehtud. Loved it! Laupäev pisikese shopingutuuriga oli samuti meeldiv: saime jutustada, muljeid vahetada, koos ohhetada ja ahhetada, et ta on tõesti siin. Lisaks sellele saime mõlemad endale uued kingad (ja neid ju naised vajavad). Lovet it, also!
Ning juba homme hommikul saame hakata koos tööle. Tema hakkab tegelema carpentry'ga ning mina alustan oma uute töökohustustega: minu õlul on nüüd vacant properties (ehk siis majad, kus veel elanikke sees ei ole, kuid kus on vaja teha erinevaid torutöösid, värvimisi, elektrilisi asju, koristamist ja loomulikult kõiksugu muid ehituslikke asju) ja smoke alarm company (ainus private sectori asi, millega esialgu tegeleme). See tähendab seda, et otseselt elektrikutega ma enam nii palju ei tegele. Ausalt öeldes ootan juba oma väljakutset üsna õhinaga ja täitsa tahan homme jälle tööle minna. :)

Nii et nüüd siis ongi aeg tuttu minna, et homme värskena ärgata. :)

Head ööd!

Võib öelda, et mul läheb tööl ikka üha paremini. Mind ja minu tegemisi hinnatakse ikka päris palju. Lisaks sellele, et Margit arvab, et tema sai töökoha tänu minule ja minu heale mainele ettevõttes võib nüüd öelda, et minu maine tõesti aitab eestlastel selles firmas läbi lüüa. Nimelt pole Katrin veel siiagi jõudnud, kui paistab, et tal on juba töökoht teda ootamas. Mick on valmis ta kohe tööle võtma, kui ta saabub. Katrin jõuab siia ülehomme hommikul. Juba sama päeva õhtupoolikul tuleb ta kontorisse vestusele ning alustab tööd ilmselt juba esmaspäeval.
Selle asja puhul väärib äramärkimist asjaolu, et Dallas on juba pikemat aega proovinud Mick'ile rääkida, et üks tema sõbranna soovib tööd. Kuid kuna Dallas pole Mick'i silmis just kõige paremas kirjas, pole Mick isegi kaalunud, et seda tema sõbrannat tööle võtta. Kui aga mina mõni aeg tagasi Katrini tulekust rääkisin, siis küsis Mick, et kas ta on sama hea kui mina ning oli valmis teda kohe saabudes meie tiimi tervitama.
Lisaks sellele sain täna isiklikult Mick'ilt kinnitust, et olen tema juures vägagi heas kirjas ning ta hindab minu tehtud tööd suuresti. Nimelt kutsus ta mind täna oma kabinetti pisikesele jutuajamisele. Ta kinnitas, et on minu töö ja tegemistega väga rahul ning sooviks seetõttu anda minule korraldada mõned üsna segased asjad, mis pole meil veel korralikult käima läinud, kuid mis peaksid hakkama tunduvalt rohkem ettevõttele raha sisse tooma kui senised tööd, millega tegelenud oleme. Ning selle kõige juures on ta valmis mulle rohkem palka maksma hakkama. Mis tähendab aga seda, et kahe kuu jooksul, mis seal töötanud olen, ootab mind juba teine palgatõus. Kas see pole mitte märk sellest, kui kõrgelt mind ettevõttes hinnatakse?
Olen vägagi rõõmus, et asjad töö juures aina paremaks lähevad ning mul seal kõik kenasti sujub. Täitsa hea tunne on, kui tead, et sinu tegemisi hinnatakse. :)

Loved the weekend!

Minu jaoks oli see nädalavahetus tõeliselt meeldiv. Jäin sellega ülimalt rahult ning olen nüüd valmis järjekordset töönädalat alustama.
Toomasel vist nii leebelt ei läinud. Nimelt on tal seljataga meeletult pikk töönädal vaid ühe vaba päevaga: ta töötas esmaspäevast laupäevani kokku 77 tundi ehk siis keskmiselt 12-13 tundi päevas. Lisaks sellele käis ta pea igal hommikul enne tööd (!) trennis. See tähendab, et Toomase nädal oli tõepoolkest raske ning vaevalt sellest vaid ühe päevaga välja suudab puhata. Homme on aga jälle esmaspäev ning tema äratuskell on seatud kella 4:20 peale.
Mina seevastu olin eelmisel nädalal tööl lihtsad 40 tundi nagu ikka ning puhkasin end kenasti nädalavahetusel eelnevast töönädalast välja. Alustasin sellega juba reede õhtul, mil võtsime töö juures pärast tööpäeva lõppu mõned õlled ning nautisime töökaaslaste seltskonda. Jutustasin üsna palju Laoraga ning leppisime kokku, et kohtume temaga laupäeval linnas, et pisut shopata. Nimelt oli tal mõningaid asju oma uue töökoha jaoks vaja (Laoral oli reedel meie juures viimane tööpäev ning homme alustab ta tööd erivajadustega laste koolis) ja lisaks sellele tahtis ta mind kindlasti ühte poodi viia.
Laupäev käisingi siis pisut poodides. Ostsin endale mõned hooldusvahendid juustele (tahke šampooni ja palsami) ning sain poe sünnipäeva puhul kingituseks kauba peale suure hulga erinevate hooldusvahendite näidiseid. Kõik, mida siiamaani katsetanud olen, on tõeliselt meeldiv ning mulle paistab, et Laora on mind vaikselt Lush'i usku pööramas. :) Tuulasin juba nende eestikeelsel kodulehel ja leidsin nii mõndagi, mida ma endale veel saada sooviksin.
Lisaks poeskäigule nautisin eile imelist ilma. Nimelt oli meil siin meeletult kuum ilm, kuid tegu oli siiski meeldiva kuumisega, sest siin on üsna tavaline selline mõnus jahe tuul, mis sind kenasti maha jahutab. See aga tähendab, et 30 kraadine kuumus ei ole üldse mite talumatu. Pigem on vahel tunne, et sooja võiks isegi enam olla. Kuid eks me näe, kas arvan seda ka mõne aja pärast, kui selline soojus on igapäevaseks nähtuseks saanud. Sest jah, täna enam nii soe ei olnud: vihma kallas, tuul oli meeletu ning välja minnes oli targem endale midagi sooja selga panna. Õnneks ei püsi kehv ilm siiski kaua: nädala sees on temperatuurid pisut madalamad (mis ongi meeldiv, arvestades seda, et peame niikuinii tööl olema) ning nädalavahetuseks lubab jällegi soojakraade sinna 30 kraadi kanti. :)
Täna oli meil siis aga mõlemal vaba päev ning suure osa sellest veetsime me Laora ja Mike'i juures. Üritasime ilma trotsida ja pisut grillida ning lisaks sellele veetsime meeldivalt aega jutustades maast ja ilmast. Tekitasime inglastes huvi Eesti vastu ning Cheese (see on Mike'i hüüdnimi) lubas, et kunagi lähevad nad Eestisse ja proovivad kodujuustu, mis ei ole tegelikult kodujuust, vaid šokolaadiga kaetud maiustus (kohuke), musta leiba ning verikäkki, mis ei ole tegelikult verikäkk (verivorst).
Niisiis, vähemalt minul oli mõnusalt meeldiv nädalavahetus ning nüüd jään ma vaid ootama seda järgmist nädalavahetust, mis saab ilmselt veelgi parem olema, sest mäletavasti jõuab Katrin juba reedel siia. Jei!

Peatse kirjutamiseni :)

Ta tuleb!

Täna on väga hea päev olnud! Olen ülimalt rõõmus, sest päev tõi suurepäraseid uudiseid, mida nüüd juba päris pikalt oodanud olen. Mäletate, kirjutasin, et igatsen oma sõbrannasid ning peatselt peaks see mure lahenduse leidma. Tookord ma midagi päris täpselt veel ei kirjutanud, sest asjaolud polnud veel päris selged ning midagi polnud 100% kindel. Nüüd on!
Katrin jõuab põhimõtteliselt nädala pärast siia!!!

Minu kõige kõigem on nädala pärast Kuala Lumpuri lennujaamas oma viimast lendu ootamas ning mina olen ilmselt juba unemaal, et kell viis hommikul ärgata ja talle lennujaama vastu minna. Siinne elu lihtsalt ei saa enam paremaks minna! Lisaks üliheale ilmale, meeldivale tööle, kallile boyfriendile saab nüüd siin olema ka minu parim sõbranna.
Ma juba ootan seda girls time'i: shopping, vein, lõputud jutuajamised. We're going to have a time of our life! Ma juba hoiatasin Toomast, et esimene nädalavahetus pärast Katrini saabumist saab olema naiste päralt. Ka Toomas oli rõõmus. Eks ta teab, et vajan seda nö naisteaega. Ja eks ta on ka rahul, et ei pea siis ise minuga poodides tuulama. Pole see ju teatavasti ühegi mehe meelistegevus.

Olen vägagi ärevil ning ei suuda kuidagi järgmise nädala reedet ära oodata!

vesi..

Ühe korra ma juba ühes oma sissekandes kirjutasin, et siinne veeminister palub Perthi elanikel vett kokku hoida, sest tänavune talv on olnud erakordselt sademetevaene. Nüüd siis räägitakse pea kõige kuivemast talvest üldse. Nimelt olevat see talv olnud sademete vähesuse poolest ajaloos teisel kohal. Televiisorist jookseb pea igal reklaamipausil info, et kõik elanikud peaksid andma oma panuse vee säästmisesse. Reklaam ütleb, et iga inimene peaks päevas säästma 6 (!!) ämbritäit vett. Me siin Toomasega arutleme omavahel, et kuidas see võimalik peaks olema, sest ma ei kuluta mitte kuidagi päevas kuute ämbritäit vett. Ja seda isegi mitte siis, kui ma pesu pesen. Kuidas peaks siis olema võimalik säästa rohkem, kui tavatingimustes tarbid?
Igal juhul tundub, et vesi saab olema sel suvel kõneainet pakkuv. Usun, et varsti keelatakse aedade kastmine, sest kui veepuudus tõesti niivõrd suur on, siis lihtsalt ei nähta mõtet selle murule kulutamises. Ilmselgelt seatakse sel juhul inimeste igapäevased vajadused esiplaanile.
Mis selle vee säästmise juures mind aga häirib, on asjaolu, et nii mõneski kohas, kus saaks vett kokku hoida, vee kulutamist ei reguleerita. Nimelt jalutan ma iga päev tööle minnes mööda ühest luksusautosid (Lamborgini, Porche, Aston Martin jne) müüvast kauplusest ja absoluutselt igal (!) hommikul pestakse seal iga viimast kui üht autot. See on ju ilmselge rasikamine, arvestades veel asjaolu, et vett peaks praegu kokku hoidma. Vahel on mul tahtmine seal autosid nühkivale onule öelda, et palun, kas nad ei võiks seda vee rasikamist lõpetada. Ma saan aru, et kallid autod vajavad hoolitsust, aga igapäevane auto pesemine on ju ilmselge liialdus. Piisaks ka ühest korrast nädalas. Kui päris aus olla, siis on mul lausa tunne, et nad puhastavad neid pidevalt: kui ühe ringiga ollakse lõpetatud, siis alustatakse teisega. Nimelt varem kõndisin ma sealt enamasti mööda vaid hommikuti, kui tööle läksin (õhtuti tuli Toomas mulle järgi). Nüüd olen aga pidanud ka õhtuti koju jalutama, sest Toomasel on olnud pikad tööpäevad. Täna koju jalutades nägin ka siis ühte noormeest autosid puhastamas. Tõepoolest: neid autosid ei saa enam puhtamaks, isegi kui väga tahaks. Milleks see kulutamine?
Kui aus olla, siis on üsna uskumatu kuulda pidevalt jutte vee säästmisest. Loomulikult teadsin ma ka Eestis elades, et mage vesi on väga oluline ning maailmas on palju piirkondi, kus sellest on tõsine puudus, aga mitte kunagi varem ei ole pidanud ma sellele mõtlema, et ma tõesti pean vett kokku hoidma (kuigi ka Eestis keerasin ma näiteks hambaid pestes kraani kinni). Ja nüüd, olles maal, kus on kõige rohkem randu ühe inimese kohta maailmas, tean ma, et vesi on oluline ja selle kokku hoidmine on iga inimese kohustus.

Nii et säästke ka teie seal vett! 

Vesi ei pea jooksma, kui pesete hambaid!

Kasutage kahesüsteemset WC potti õigesti ja otstarbekalt!

Nõusid ei pea pesema jooksva vee all!

Ja nii edasi ja nii edasi...

Eelmine nädal läks siin üsna kiiresti, sest oli ju töönädal ühe päeva võrra lühem ning nagu ikka andis see päris tugevasti tunda. Olles vaid kaks päeva tööl ära olnud, oli juba nädala selgroog mutud ning polnudki nagu enam midagi jäänud. Neljapäeval tõusis lisaks kõigele ka motivatsioon, sest pidasin oma ülemusega läbirääkimisi ning sain pisut palgakõrgendust. Usun, et olen seda väärt, sest ka minu kollegid pidevalt imestavad, et kuidas ma küll oma töökohustustega niivõrd kiiresti ja korralikult hakkama saan. Laora ja Dallas ikka räägivad, et ma olen super woman ning jätan nemad halba valgusesse. Kuid mina ise arvan, et asi on sellest, et eestlased on lihtsalt harjunud tööd rabama, mitte töö ajal lobisema. Nimelt kuuleb siin pea igal poolt, et eestlased on tõelised tööloomad. Meie ülemus puudeistutamise juures oli kindlalt eestlasi eelistav, meie majakaaslaste töökohas on eestlased hinnas, Toomase töökohas öeldakse talle ikka, et you crazy estonian, sest ta teeb nii kiiresti tööd.
Igal juhul on ma meie kontoris eestlastele väga hea maine tekitanud. Nimelt oli meil vaja jälle pisut kollektiivi suurendada, sest meil toimub pidev laienemine (lisaks elektrikutele tegeleme nüüd ka puuseppadega ning edaspidi on plaanis ka koristajad, torumehed ja muud asjapulgad kampa võtta). Ja reedel alustasiki tööd uus tüdruk: eestlane, Margit. Ta ise on kindel, et ei oleks seda kohta saanud, kui mind seal juba ees ei oleks, sest kontroitööle ikka enamasti ei taheta backpackereid võtta (nad ju töötavad üldjuhul vaid lühikest aega ja siis on vaja jälle kedagi uut otsima hakata). Mick naerab ka, et meil on varsti tõeline eestlaste kontor. Ei tea, kas nad peaks nüüd eesti keelt õppima hakkama. :)
Nädalavahetus oli meil üsna vaikne. Laupäeval käisin Laora, Dallase ja tema lastega (Caleb, 3 ja poole aastane, ja Ella, 2 ja poole aastane) Kings Parkis jalutamas. Täitsa tore oli! Dallase lapsed olid nii elavad ja rõõmsameelsed ja punapead(!). Järgmisel nädalavahetusel on Dallase lapsed isa juures, siis võib olla võtame koos midagi muud ette. Laupäeva õhtul tegime jälle veidi grilli: liha tuli maitsev ning õlle selle kõrvale oli täitsa kosutav. Leidsime siin ühe huvitava maitsega naisteõlle. Miller Chill, tegu on siis kergemalt garboniseeritud õllega, millel on üsna tugev laimimaitse. Kui üldjuhul maitsevad enamik õlled mulle samamoodi, siis see oli tõeliselt eriline ja kosutav. Minu uus lemmik siinmail.
Täna käisime hommikupoolikul rannas laineid püüdmas. Või noh, tahtsime minna laineid püüdma, aga ka sel korral olid nad liialt suured. Nädala sees olid nad pisemad olnud, kuid mingil põhjusel on laineid alati nädalavahetuseks niivõrd kosunud, et lausa hirm on vette minna. Toomas küll katsetas, kuid pärast mõnda minutit vees ja ühte korda vee all, ta siiski loobus. Ootame ikka endiselt pisut väiksemaid laineid ja loodame tuleva nädalavahetuse peale. Pärastlõunal käisime ühes siinses suurimas ostukeskuses, mis arvestades siinset elustiili on täiesti tavapäratult ka pühapäeviti lahti. Nimelt on siin pea kõik poed pühapäeviti suletud. Lisaks sellele pannakse enamik toidupoode kinni juba kella viiesti (välja arvatud neljapäeviti, mil nad on üheksani lahti). Mõnes mõttes on see õige, sest ka müüjad tahavad ilmselgelt koju minna ja näiteks oma perega aega veeta, aga minu jaoks on see niivõrd harjumatu, sest eestis on ju poed lahti kella kümneni ja seda iga päev.
Ja nüüd siis ongi jälle käes nädala viimane õhtu, mida me siin pärast jooksmas käimist ja kosutavat õhtusööki naudime. Kell on juba üheksa ning varsti on aeg magama minna, et jälle järgmiseks töönädalaks valmis olla.

Mõnusat pühapäeva õhtut! :)