Suvesoojus..

Tundub tõepoolest nagu oleks suvi lõpuks siia Austraaliamaale saabunud. Nädalavahetusel oli ilm ikka väga kõrvetav ja tänasest päevast ei taha ma rääkidagi. Nimelt ulatus soojapügal oma 38 kraadini ning seda tavapärast kuuma leevendavat meretuult pea polnudki. Ütleme nii, et võttis ikka läbi küll. Nii et võin kohe kinnitada, et minu tänase sissekande pealkiri on läbi ja lõhki sarkastiline, sest soojusest ei saa siin enam rääkida.
Paistab nii, et meie praegune kodulinn on 100% kõige kuumem koht Austraalias üldse. Isegi põhjapoolsete linnade soojapügalad ei küündi selleni, mida Perth'is termomeetrid näitavad. Kuigi sellele vaatamata julgen ma kahtlustada, et põhjapool Broome'is ja Darwinis on olukord siiski ebameeldivam, sest erinevalt siinsest kliimast on seal õhuniiskus kordades kõrgem, mis teeb soojakraadide talumise teatavasti palju keerukamaks. Sest kui nüüd päris aus olla, siis julgen ma, käsi südamel, öelda, et see kuumus siin ei ole võrreldav ka näiteks Eesti kuumusega. Nimelt leevendavad siinset olukorda mõnusad jahedad Antarktika tuuled ning madal õhuniiskus. Kui temperatuur langeb alla 30 kraadi, siis mõni minusugune (külmavares nagu ma olen) tahaks lausa jakki selga panna, sest pisut jahedaks kisub.
Lisaks sellele on meil siin veel kuumust leevendavaid asjaolusid. Üks ja peamine on ookean! Nii uskumatu kui see ka ei ole, on veel tund aega pärast suplust keha niivõrd maha jahtunud, et ei sa isegi ei tunne kõrvetavat päikest ning kuuma õhku. Samal ajal kui ilma ookeani supluseta tundub õhk nii kuum, et seda on lausa raske hingata. Täna oli koju jalutades lausa tunne nagu oleks saunas: sissehingatav õhk oli lihtsalt nii hämmastavalt tuline.
Autodest ma parem ei räägigi. Päikese käes seisnud autod on sõna otseses mõttes saunad. Ust avades neist lausa kiirgab sauna lõhna, sest sealne õhtutemperatuur on nii kõrge. Õnneks on meie autos ülivõimas konditsioneer, mis on praegusel ajal igati abiks. Lisaks sellele olen ma meeletult tänulik asjaolu eest, et vahetasime oma auto heledama vastu. Isegi seda valget autot on valus katsuda. Kui peaksin aga avama mõne auto ukse, mille link on must, siis ma ilmselt lihtsalt põletaksin oma käe ära. Arvestades kõike seda ei ole ma enam üldse imestunud, et enamike tumedate autode põhiprobleemiks siinses kliimas on värvikahjustused katustel. Päike lihtsalt rikub autode värvi meeletult.

Vot selline on meie elu vaid kolm ja pool nädalat enne jõule. Ehk mõistate, miks jõulud tunduvad sel aastal kuidagi nii kauged ja võõrad. Kes siis keset südasuve jõule peab?! Tundub, et sel aastal meie peame!

Hingesoojust külma talve! :)

9 päeva minu viimasest postitusest..
Jaa, ma tean, et seda on palju. Ja jaa, ma tean, et lubasin ikka iga nädal pisut kirjutada. Minu vabandus on aga see, et ma ju kirjutasin eelmisel nädalal (teisipäeval) ja ma ju kirjutan ka sel nädalal (on ju alles neljapäev). Kuid jah, olgem ausad, seda lubadust andes ma siiski pidasin ka ise silmas, et üritan kirjutamise vahale jätta pause kuni 7 päeva. Eks ma siis üritan edaspidi tublim olla.
Peamine põhjus, miks ma kirjutanud ei ole, on see, et viimaste nädalate jooksul on töö juures toimunud üsna suured muudatused, mis tähendab, et tööd on palju ja päevad on enamasti pikad ja väsitavad. Sel nädalal muutus ka töögraafik ning selleks, et saaksime rohkem päikesepaistet nautida, algavad tööpäevad vahel juba kella seitsmest. See tähendab aga seda, et õhtul olen ma juba üsna varakult väga väsinud ning arvuti taga olemine ei tundu just eriti ahvatleva ideena. Homme on minul ja Katrinil aga nö hiline vahetus, mis tähendab, et läheme tööle alles poole üheksaks. Seega võib täna pisut kauem üleval olla ning teid pisut vahepeal toimunuga kurssi viia.
Suurim muutus, mis meid töö juures tabas, on see, et absoluutselt kõik meie töökorralduses muutus. Samaks jäi põhimõtteliselt vaid asjaolu, et saame endiselt samast kohast erinevaid töökorraldusi Housingu majades ning endiselt peame neid süsteemis update'ima. Kõik vahepeal toimuv (see kuidas me asjadel silma peal hoiame, kuidas info meie töötajateni /kes tegelikult ei olegi enam meie töötajad/ jõuab ning kust meie lõpetatud tööde kohta tagasisidet saame) on aga täiesti teistmoodi.
Võib öelda, et töökoorem vähenes tunduvalt, asjad muutusid meie jaoks lihtsamaks. Sellest tulenevalt pole meid kontorisse enam nii palju vaja ja meie töökollektiiv on märgatavalt vähenenud. Näiteks Dallas ja Margit ei tööta enam samas ettevõttes. Nad küll tegelevad endiselt sama asjaga, millega tegelesid varem, kuid nende tööandja on muutunud ning nüüd on nemad nii öelda meie alltöövõtjad. Lisaks sellele ei ole meil enam Sarah't ja Nicola't. Niisiis on sama suurt (või isegi suuremat) tööde hulka korraldamas poole vähem inimesi, sest kontoris on peamist paberitööd tegemas veel vaid mina, Katrin, Maddie ja Aoifa (häälda Iifa).
Mulle iseenesest uus töökorraldus meeldib. Esiteks on see palju efektiivsem, teiseks on see majanduslikult kordades kasulikum, kolmandaks on meie kontor nüüd palju vaiksem ja meeldivam. Esmaspäeval veetsime me näiteks pool päevast mööbeldades, et saaksime kogu olemise pisut kodusemaks ja mugavamaks. Nüüd on meil kõigil kenad suured lauad, kuhu mahume kenasti tööd tegema (kellele suurt lauda ei jagunud, sai kaks väikest). Lisaks sellele ei silmitse me enam seina, vaid oleme näoga üksteise poole. Kõik, kes me kontoris töötame, oleme olukorraga vägagi rahul.

Ja nii see aeg siin kulgebki nädalast nädalasse. Kummaline on mõelda, et november on juba teise poolde tiksunud ning kuu aja pärast on jõulud. Seda tunnet küll veel hinge ei kipu. Kuid ilmselt pole ka midagi muud oodata, sest lume ja külmata tundubki kuidagi kummaline jõule pidada. See on ka põhjus, miks mulle tundub eriti imelik, et linnas on tänavad juba jõulukaunistusi täis ja igast poest võib leida erinevaid jõulupakkumisi. Eks siis paistab, kas on võimalik ka kuumas Austraalias jõulutunnet tunda. Annan teile kindlasti teada!

Pange ikka enne õue minekut soe sall kaela ja pehmed käpikud kätte!

Südamesoojust teile sinna kodumaale..

On asju, mida ma ei mõista..

Nagu te kõik ilmselt juba aru olete saanud, tegelen ma oma igapäevatöö raames siinse valitsuse majadega. Seda selles mõttes, et need on majad, mida valitsus annab vajajatele elamiseks. Üldjuhul tegelen ma nüüd nende majadega, mis ühtede elanike poolt on halba seisukorda jäetud ning enne uutele elanikele üleandmist on vaja korda teha. Samas on meil ettevõttes ka osakonnad, mis tegelevad elektritööde ja üldehituslike töödega juba hõivatud majades. Nende tööde puhul on meil kolm erinevat olulisusastet: priority 3 (töö tegemiseks on aega 2 nädalat), priority 2 (me peame selle tegema 48 tunni jooksul) ning priority 1 (töö peab tehtud saama 3 tunni jooksul).
See viimane tekitab minus vahel aga palju segadust ning ma ei saa aru, miks on Department of Housing'u (valitsuse osakond, mis tegeleb siis nende samade majadega) lubatud asjad, mida tavainimestel (iga teine inimene peale nende majade elanike) lubatud ei ole. Nimelt on meil töö juures uus töökorraldus, et igaüks meist võtab kord nädalas koju kaasa meie emergency phone'i (eriolukorra telefoni) ning eile öösel olin mina see õnnelik, kes selle telefoni koju kaasa sai. Loomulikult õnnestus mul ka üks hädaabi kõne saada: kell neli öösel (või õigemini kell 3:45) helises telefon ning toru otsas oli Housingu ja meie vaheline lüli Transfield Services. Sellisel kellaajal oli ühel elanikul häda, et temal pole elektrit!
Sellega seoses tekkisid mul mõned küsimused.. Esiteks, miks üldse inimene sellisel kellaajal elektrit vajab? Üldjuhul võiks sellisel kellaajal voodis mõnusat und nautida ja üldse mitte elektri pärast muret tunda. Teiseks, miks on Housing'u elanikele selline võimalus antud, et öösel oma murega teised üles äratada? Kas ei oleks kõikidele kasulikum, kui sellisel juhul oodataks kella kaheksani, kuni inimesed hommikul tööle jõuavad ning küll siis see elekter ka peatselt olemas on? Sest olgem ausad: sellisel juhul ei ole ju tegemist ülitõsise olukorraga, mis vajab kohest sekkumist. Nagu Katrin väga tabavalt ütles: foiniiklased elasid ilma elektrita, mis meil nüüd siis häda on; meie esivanematel oleks meie pärast häbi!
Seoses nende emergency call-out'idega (hädakõnedega) on mul veel palju küsimusi ja arusaamatusi. Tihtipeale peame me 3 tunni jooksul majja kohale minema, kui elanik arvab (!!), et äkki tema suitsuandur ei tööta või kui security light (see tuli, mis inimese möödudes sensori abil põlema läheb) on korrast ära. Samas on kõigil suhteliselt ükskõik, kui elanikel juba kaks nädalat sooja vett ei ole või kui mõni majapidamine peab juba neli kuud ilma söögitegemisvõimaluseta hakkama saama. Kus on siin loogika? Ning mida me siis peame oluliseks ja mida mitte?
Lisaks sellele on üldehitustööde väljakutsed ikka täielikud naljanumbrid. Inimene kutsutakse välja kohe kui elanik arvab, et ta on oma võtmed ära kaotanud. Selleks ajaks, kui meie töömees kohale jõuab, on aga võtmed juba ammu üles leitud ning mingit vajadust meie väljakutseks ei ole. Selle viimase pärast aga keegi ei muretse, sest väljakutse maksab ju kinni valitsus, mitte elanikud ise.
Üldiselt võibki öelda, et inimesed kasutavad siinset süsteemi väga kurjalt ära. Kuna enamik töid maksab valitsus kinni (Housing'ul on õigus elanikelt sisse nõuda nende süül tekkinud kulud: näiteks elanik ei olnud kodus, kui kohtumine oli kokku leptud ning meile makstakse kohale sõidu eest, või kui elanik on midagi ise ära lõhkunud), siis lihtsalt julmalt teatatakse mingitest vigadest, mis polegi erilised vead. Eriti julmalt kasutatakse ära just neid hädaabi väljakutseid, sest tihtipeale pole probleem üldse mingisugust eritähelepanu väärt. Ja kui mõelda, et kõik selle maksab kinni tavaline maksumaksja, siis on ikka kahju küll..

NB! Ookean paistab praegu olevat mõneks ajaks meie ajaplaanidest kustutatud. Nimelt on viimasel ajal sagenenud haide märkamine rannikuvetes. Alles mõni aeg tagasi toimus hairünnak Rockinghamis (meie kodurannast kuskil 40 kilomeetri kaugusel). Pärast seda märgati haisid Rottnest Islandi lähedal (meie kodurannast kuskil 25 kilomeetri kaugusel) ning nüüd mõned päevad tagasi nägti haid ka Cottesloe rannas (meie kodurannast kõigest 10 kilomeetri kaugusel). Võite ilmselt isegi aru saada, miks mind ookean praegu ei tõmba...

Kui elekter ära läheb, püüdke hommikuni oodata, ja vabal ajal hoiduge haidest!

Täna autoga kino poole sõites (või noh, mina ei sõitnud; istusin vaid kõrvalistmel) avastasin veel ühe asja, mis mulle siinse liikluse puhul pinnuks silmas on. Nimelt ei tööta siinsed valgusfoorid päris samamoodi nagu Eestis. Erinevus seisneb sellest, et siin ongi vaid kolm valgusfoori olekut: roheline, kollane ja punane. See tähendab aga seda, et sellist faasi nagu vilkuv roheline ei ole olemas. Mis omakorda tähendab aga seda, et tihtipeale tuleb valgusfoori juures teha äkkpidurdusi, sest autojuhtidel pole õrna aimugi, millal roheline foorituli kollaseks ning seejärel kohe punaseks muutub. Järjekordselt leian ma, et kodumaal on liiklus selles osas paremini korraldatud ning maakera kuklapoole asukatel oleks meilt nii mõndagi õppida. Kuid las see liiklus nüüd mõneks ajaks jääda. On veel asju, millest kirjutada.
Eile käisin Katrinil külas ning veetsime temaga aega basseini ääres päikest võttes. Ilm oli kuum, kuid mõnus jahe tuul jahutas meid ning saime kõvasti jumet juurde. Võib olla pisut liigagi palju, sest eile õhtul olin kohati ikka üsna punane. Tänaseks on õnneks punetus tagasi tõmmanud ning näen jälle välja nagu inimene.
Pärast eilset päikesevanni on aga televiisoris päikeseohutusest rääkivad reklaamid eriti silma hakanud. Nimelt kuuleb siin iga nurga pealt, kui ohtlik see Austraalia päike ikka on. Reklaamid rõhutavad, et alati tuleb kasutada päikesekreemi (ka niisama väikese jalutuskäigule minnes), pidevalt on vaja peakatet ja päikeseprille. Soovitatakse suve päikese osas kohusetundlikult nautida. Eks see ole ka oluline, sest Austraalia on nahavähki haigestujate osas maailmas esirinnas ning ega ma väga ei imestagi. Päike on siin ikka tõeliselt intensiivne. Niisama jalutadeski on tunda, kuidas päike võtab ning käsivarred lausa kuumama kipuvad. Nii mõnedki inimesed räägivad osooniaukudest siinse mandri kohal ning kõrge UV kiirguse eest hoiatatakse igas ilmateates. 
Seega responsible sunbathing on siinse suve märksõnad ja nende sõnade järgi kavatsen ma ka toimida. Ilma päikesekreemita enam õue minna ei tohi! Seda enam, et ilmad lähevad ikka soojemaks ning kleidid ikka lühemaks. ;)

Olge ikka tublid ning ärge külmetage!

Parimatega, Liisi

Liiklusest maakera kuklapoolel

Oleme nüüd juba neli kuud siin rohelisel mandril elanud ning vasakpoolne liiklusega oleme nüüd juba kenasti ära harjunud. Isegi mina olen ühe korra autorooli saanud. Seda tol korral, kui omale uue auto ostsime, sest keegi pidi ju vana autoga ka koju sõitma. Mõned asjad lähevad vahel ikka meelest ära (näiteks suunatule asemel paned kojamehe käima, turvavööd hakkad valelt poolt otsima ja muud sellised pisiasjad), kuid üldjoontes võib öelda, et liiklemine on sama lihtne kui kodumaal. Päris ausalt öeldes on siinne liiklus juba nagu normiks saanud ja mõne kodumaal oleva auto pilti vaadates on esmapilgul võõras tunne, sest rool oleks nagu valel pool. Paistab, et täitsa tõsi on see ütlus, et inimene harjub kõigega.
Samas on siinses liikluses nii mõnigi asi, mis mind senini häirib ning praegu on tunne, et jääbki häirima. Esimese asjana tooksin välja selle, et siinsed inimesed ei saa aru põhjusest, miks on kiirteedel mitu sõidurida. Igas muus riigis mõistavad inimesed, et üldjuhul on sõitmiseks kasutada äärmine sõidurida ning kui oled äärmises sõidureas olevast sõidukist kiirem, siis kasutad sisemist sõidurida temast möödumiseks ning pärast seda suundud esimesse sõiduritta tagas. Kolmas sõidurida, selle olemasolu korral, on siis vastavalt teises reas liikuvatest sõidukitest möödumiseks. See kõik peaks toimima nagu kellavärk ning olema täiesti mõistetav iga täie mõistusega inimesele.
Paraku on siin aga olukord täiesti teistsugune ning sellisest korraldusest pole vist keegi kuskil midagi kuulnud. Nimelt veeretakse siin mõlemas (või kõigis kolmes) sõidureas täpselt samasuguse kiirusega ning eespool liikuvatest autodest möödumine näib raketiteadusena, sest ükski auto ei suundu tagasi esimesse ritta pärast aeglasemast autost möödumist. See tähendab aga seda, et kiirteed ei täitsa alati oma ülesannet ning sa võid ka seal liikuda vaid 70 kilomeetrise tunnikiirusega lihtsalt seetõttu, et kõik sõiduread on hõivatud mõne vanainimese või mõne juhmardi poolt, kes ei tea, kus gaasipedaal asub.
Teine asi, mis minu jaoks siinses liikluses väga häiriv on, on asjaolu, et topeltjooned ei mängi siin riigis mingisugust rolli. Jah, üldjuhul ei sõida keegi üle topeltjoone vastassuunda, et kellestki mööduda (vähemalt pole ma seda märganud), kuid tavapärase pöörde sooritame üle kahe pideva joone on siin nii tavapärane nähtus nagu kängurud outbackis. Ehk siis: iga hetk võib sinu ees sõitev auto peatuda ja suunatule sisse panna, sest ta tahab üle topeltjoone pööret sooritada ning näiteks lihtsalt üle tee olevasse hoovi sisse keerata. Ja olgem ausad: see on ikka omajagu häiriv, kui pead seetõttu kellegi selja taga mitmeid minuteid ootama (sest üldjuhul on topeltjooned ikkagi väga tiheda liiklusega tänavatel ning sealt pöörde sooritamine pole just kõige kergemate tegevuste killast).
Ringteedel liikumine paistab ka siinsete kohalike jaoks pisut müstiline olevat. Või kui ringteel liikumisega saadakse veel kuidagi hakkama, siis ringteelt väljumine toimub siin pisut teisiti ja seda suunatule näitamise osas. Nimelt ei näidata siin suunda ringteelt väljudes. Seda tehakse ringteele sisenedes: kui tahad ringteelt väljuda esimest teest, näitad suunda vasakule; kui tahad minna otse, siis ei näitagi suunda; ja kui tahad minna välja kolmandast teest, siis näitad suunda paremale. Minu jaoks tundub selline korraldus pisut mõistetamatu, sest alati ei näe sa, kuhu autojuht ringteele sisenedes suunda näitab. Seda eriti suurtel ringteedel, mida siin ikka üsna palju leidub.
Lisaks kõigele sellele on siin veel üks asi, mis vajaks muutmist. Nimelt on ühistransport siin väga hästi arenenud ning suurepäraselt toimiv, kuid bussiliikluses on üks suur puudus ning see mõjutab halvasti kogu liiklussüsteemi. Probleemiks on asjaolu, et siin puuduvad bussitaskud! See tähendab aga seda, et samamoodi nagu parempöördeid üle topeltjoone sooritades jääb keegi sinu ette seisma, jääb ka buss peatustes lihtsalt sinu ette ning ainus võimalus edasi sõitmiseks on oodata, kuni kõik soovijad on bussist väljunud ja bussi sisenenud. Võib öelda, et tegu on totaalse inimeste aja raiskamisega. Kindlasti on tänu sellele bussiliiklus kiirem, kuid mulle tundub selline korraldus autojuhtide suhtes pisut ebaõiglane.

Jah, siin on suurepärased teed võrreldes Eesti teedega! Tartu linnas ei saaks me kunagi oma uue autoga rahus sõita, sest augud lõhuksid selle lihtsalt ära; siin sõidad ja naudid seda. Jah, siinne liikluskultuur on hoopis sõbralikum kui kodus! Inimesed ootavad kuni saad end parkimiskohast välja tagurdatud ja ei signaalita sinu selja taga (kuigi eks nad peavadki sellega harjunud olema, sest bussitaskute puudumine ja üle topeltjoone pöörete sooritamine paneb inimesi paratamult teiste taga ootama). Kuid vaatamata sellele on siin mitmesuguseid puudujääke, millest võib olla kohalikud isegi aru ei saa, sest nad lihtsalt ei tea sellest puudust tunda, sest pole kunagi teisiti liigelnud. Keegi võiks siinsetele elanikele pisut õpetust jagada ning olukord siin oleks veelgi roosilisem! :)

Mõnusat liiklemist kodumaa teedel!

Möödunud nädalavahetus oli üks parimaid senini. Sel korral sai see pühendatud teineteisele: veetsime Toomasega mõnusad päevad ning nautisime koosolemist.
Nädalavahetus algas meie jaoks reedel umbes kella viiest, mil Toomas mu töö juurest peale võttis. Käisime kodus, et end duši all värskendada ja siis linna minna. Sel korral oli eesmärgiks einestada kuskil, kus me seda varem teinud ei olnud ning kus tunneksime end tõeliselt hästi (nii et tavapärased McDonalds, Hungry Jaks's ja Kentucky Fried Chicken jäid sel korral ära). Tahtsime minna kohta, kus laual on vlged linad ning kliendist peetakse lugu.
Kui veel kesklinnas hostelis elasime, siis nägime üle tee olevas restoranis iga päev meeletut rahvamassi. Tol ajal tundus see üsna uskumatu, sest nende hinnakirja tänaval silmitsedes arvasime, et meie sellisesse kohta küll oma jalga ei tõsta. Aga just see oligi restoran, mida reede õhtul külastasime: itaalia restoran Romany.
Koht oli tõepoolest uhke ning tundsime end hämmastavalt hästi (näiteks Eestis olen alati arvanud, et kallites restoranides nagu too oli, tunneksin end võõrkehana). Teenindajad märkasid iga pisiasja ning olid alati meeletult abivalmid. Toit oli väga maitsev (kuid portsionid olid liialt suured; tundsin end halvasti, et pidin pea pool oma toidust alles jätma) ning vein sobis meie eine kõrvale suurepäraselt. See õhtu oli vägagi kordaläinud!
Laupäeva esimese päeva veetsime mõlemad töö juures: oli vaja mõned tunnid tööd teha. Sealt edasi käisime taaskord pisut poodides. See on siin meil nädalavahetuse traditsioon, sest nädala sees me eriti poodi ei jõua: ka toidukraami ostame tavaliselt terveks nädalaks ette ära, et siis alles järgmisel laupäeval uus toidulaar muretseda. Õhtut nautisime aga taaskord vannitoas ning korraldasime teist korda siin elades mullivanni õhtu. Vann on ikka tõeliselt mõnus! Vahel kipun ma seda unustama, aga jälle mõnusas mulisevas veel lesides, tuleb see tunne jälle meelde..
Ning pühapäeval oli meil järjekordne 'kohting'. Käisime üle pika aja kinos: oleme juba neli kuud Austraalias olnud, kuid siin pole veel kinno jõudnud. See tundub üsna uskumatu, kui mõelda sellele, et mõni aeg tagasi võisin ma Eestis isegi kolm korda nädalas kinos käia (ma lihtsalt armastan suurt ekraani!). Nüüd on see käik siis samuti tehtud ja loodetavasti võtame selle tee peatselt uuesti ette, sest kinoelamus oli hea nagu alati. Film oli asjalik (vaatasime 'the social network'i') ning kino ise oli parem kui Tartu Ekraan või Cinamon (saal ja ekraan suurem kui sealsed suured saalid; toolid mugavamad kui kummaski eelpool mainitus ja õhkkond samuti ääretult meeldiv).
Pühapäeva õhtu möödus meil aga vaaritamise tähe all. Olime tõelised aktivistid: valmis sai suur vaagnatäis kodukootud kotlete (täitsa hea matsega arvestades asjaolu, et mina näiteks pole varem ise kotlete teinud), fooliumpaberis valmivad ahjukartulid ja lisaks sellele ka šokolaadikook. Tegin teil kõhu tühjaks? Ega siis polegi midagi muud, kui minge aga leidke endale külmkapist midagi maitsvat (või kui seal midagi head ei ole, siis on vaja ehk samuti vaaritama hakata).

Mina aga praegu lõpetan, et magama minna ning järjekordseks tööpäevaks valmistuda.

Kõike paremat kodumaale!

Kuum on!

Täna võib tõesti öelda, et ilmad on üsna kuumaks läinud. Keskpäeval kerkis õhutemperatuur 37 soojakraadini. Nii et 2010. a. Eesti suve kuumarekord on löödud ning jääb oodata vaid veelgi kuumemaid päevi. Samas ei ütleks ma, et väljas (ja sees, sest meil pole toas konditsioneeri) talumatult kuum oleks. Ainus aeg, mis see soojus mind häirib, on öö, sest kuumas on teatavasti üsna keeruline magada. Lisaks sellele olen ma üsna suur teki armastaja ehk siis mulle meeldib magada, kui miski mind katab. Siin on aga tekk absoluutselt igal juhul täiesti liiast. Linagi all on sellise kuumusega võimatu uinuda. Nii et tuleb leida lahendus ja õppida ilma tekita magama. Kuid seda mitte veel: homsest läheb ilm juba jälle pisut jahedamaks ning järgneva nädala jooksul sama kuuma ilma ei lubata: maksimum, milleni temperatuur küündima peaks, on 28 soojakraadi (prr, üsna külm :P).
Eile oli meil siin peaaegu nagu rahvuspüha. Nimelt olid paljud inimesed end töölt vabaks võtnud (meil oli kontoris vaid neli inimest pärast kella ühtteist). Kes end vabaks võtnud ei olnud, vaatasid töö juures telekat (näiteks Toomase töö juures vaadati kõik koos televiisorit, söödi hot doge ja joodi õllet). Põhjus selleks oli meile, eestlastele, üsna arusaamatu. Asi oli nimelt selles, et eile oli Melbourne Cup, mis siis on hobuste võiduajamine ja see on siin nii tähtis sündmus, et näiteks Melbourne'i kesklinnas ei tohi ükski inimene selle ajal tööd teha. Ning seda kõige ühe (!!) sõidu pärast, mis kestab umbes 2 minutit. Jah, sõite on rohkem, kuid see kõige tähtsam, mille põhjal öeldakse, et vot tema on Cup'i võitja, kestab vaid 2 minutit ning on vaid üks ring pikk. Üsna arusaamatu minu meelest! Kuid noh, eks igal rahvusel on oma veidrused. Meie, eestlased, võime ka kõik koos vaadata murdmaasuusatamise olümpiasõitu või kettaheidet. Nii et püüame neid kummalisi aussisid mõista. ;)
See nädal on muide üsna töine taaskord, sest Katrin on senini ikka veel haige olnud. Õnneks sai ta esmaspäeval arstilt uue diagnoosi (seekord siis õige) ja sellest tulenevalt ka uued rohud. Nimelt tuli välja, et tal siis ei ole gripp, vaid ta on kuskilm mingi põletiku saanud. Nüüd on aga antibiootikumid ta kenasti jalule aidanud ning täna tundis ta end juba kordades paremini, mis tähendab, et homme on ta kenasti tööl. Mis aga ei tähenda seda, et minul lüheb tööpäev oleks. Kuna needsamad vacant property'd on nüüd kenasti meile laekuma hakanud, on meil üsna palju tööd ning see tähendab seda, et pean ka homme kella kümne asemel kell kaheksa tööl olema. Seega võib eeldada, et mitte ainult Toomas ei ole sel nädal suurte ületundidega: minul on neid sel nädalal juba praeguseks kogunenud viis ning homsed lisanduvad samuti. Ilmselt on sama tihe ka tulevane töönädal, sest siis on kontorist puudu Sarah (teine carpentry osaga tegelev tüdruk) ning ilmselt vajab Katrin minu abi igal võimalikul vabal hetkel. Ning selle vastu pole mul midagi: mida tihedamad tööpäevad, seda kiiremini need mööduvad. Mida rohkem töötunde, seda suurem palk (ja seda rohkem shoppamisvõimalusi :D).
Ainus mure on see, et pikad tööpäevad (ja -nädalad) on minu jaoks üsna kurnavad. Olen omadega ikka üsna läbi iga päeva õhtuks ning suurt midagi enam teha ei jõua. Sellistel nädalatel on raske ka jooksma jõuda, millest on kahju. Samas, üheks väsimuse põhjuseks võib olla asjaolu, et igal hommikul ärkab Toomas kell 4:30, et kella viieks trenni minna ja siis kella kuueks tööle jõuda. See tähendab aga seda, et mina ei saa ka pärast poolt viit enam korralikult magada. Niisiis mõtlesin, et tuleval nädalal annan endale võimaluse oma päeva ka teisiti organiseerida: ärkan samuti varakult ning hakkan jooksmas käima hommikuti. Ehk olen selliselt elujõulisem ja erksam. Vähemalt ma loodan, et olen! :)

Praeguseks olen vist aga kõik olulise hingelt ära rääkinud.

Niisiis kohtumiseni järgmisel korral! :)