Meil on siin ilmad ikka väga soojaks läinud. Sel nädalal ulatusid päevased õhtutemperatuurid 28 soojakraadini. Isegi hommikul kella kaheksaks tööle jalutades ei olnud vaja lühikeste varrukatega särgile midagi peale panna, sest lihtsalt nii soe oli juba. Ja praegu on ju alles kevad, alles kevade algus kui päris täpne olla. Tundub, et oodata on ühte kuuma suve. Eelmisel aastal oli siin suvel päevi, mil õhtutemperatuur ulatus isegi 48 soojakraadini. Kuid seda siis siin Perthis ja seda kõige kuumemal kuul, veebruaris. Meie oleme sel ajal ilmselt pisut enam lõuna pool ning seal ilmselt nii kuum ei ole. Või nii me vähemalt loodame, sest ma ei kujuta küll ette, kuidas sellises kuumas vastu peaksime.
Kuid praegu on soojus hea. Saame nautida tõeliselt mõnusat ilma. Kuigi mulle tundub, et kohalikud pole ikka veel aru saanud, et juba täitsa soe on. Ikka veel võib tänaval kohata inimesi, kellel on sall kaelas või talvejope seljas. Ju siis siin elades harjub kuumusega nii ära, et isegi 25 kraadi tundub jahe.
Eelmisel nädalavahetusel kirjutasin, et vesi on külm ja lained suured ning plaanime endale kalipsod muretseda, sest vesi on ikka üsna külm ja tahaksime ka pisut surfi harjutada. Sel nädalavahetusel sai see siis tehtud. Eile käisime poes ning ostsime meile mõlemale kalipsod ning bodyboardid. Käisime ka rannas neid katsetamas. Ei tea, kas asi oli katsvates wet suit'ides või vahepeal püsinud soojades ilmades, aga vesi oli kohe tundivalt soojem. Kahjuks polnud aga ilm meile, täielikele algajatele, eriti soodne. Nimelt tuul oli meeletu ja sellest tulenevalt olid ka lained üüratud. Mis tähendas seda, et ega me suurt millegagi seal rannas hakkama ei saanud. Mina ei julgenud kaldast eriti kaugemale minnagi, sest lainete jõud oli ikka üüratu: üks laine tuli peale ja samal ajal tõmbas kaldast tagasi tulev laine sind merele.
Mina oli ühe korra ja Toomas oma kolm korda niimoodi vee all, et päris hirm tuli nahka. Õnneks oli vesi muidu üsna madal ning kui laine oli üle läinud, siis sai kenasti pinnale tagasi. Kuid päris kõigil eile nii hästi ei läinud. Ühe inimese viis laine kaldast ikka üsna kaugele ning vetelpäästja pidi talle järele minema. Niisiis otsustasime, et eilne polnud meile hea päev õppimiseks ning plaanime nüüd pingsalt ilmateadet jälgida ja oodata pisut väiksema lainega päevi:). Sel nädalal seda ilmselt aga ei juhtu, sest ilmateade lubab veelgi suuremat lainet.
Sellest on pisut kahju, sest meil on siin pikk nädalavahetus. Täna on juba pühapäev, aga nädalavahetus pole veel läbi saamas. Nimelt on homme public holiday. Austraalias tähistatakse kuninganna sünnipäeva (queen's birthday). Kummaline on selle püha juures asjaolu, et see päev on igal aastal esmaspäeval ning üldse mitte kuninganna tõelisel sünnipäeval. Lisaks sellele pidavat antud päeva erinevates riikides (Austraalia, UK ja Uus-Meremaa) erineval ajal tähistatama ja jällegi ei lange see ühelgi juhul kokku kuninganna tegeliku sünnipäevaga.
Tulenevalt sellest, et meil on kasutada kolm vaba päeva, on meil täna plaanis eestlastega teha väike istumine koos šašlõki ja õllega. Meie siinne meisterkokk Rudolf tegi ise šašlõki marinaadi ning täna õhtul siis saame teada, kuidas see tal välja kukkus. On oodata mõnusat ja meeldivat õhtut. Ah jaa, mis veel siinse grilliõhtu puhul hea on: siin pole sääski! :)

Olge ikka vahvad ja kirjutame jälle! :)

kui jood, ära sõida! ..või siiski sõida?!

Üks asi siinse ühiskonna elukorralduses on mul Austraaliasse saabumisest alates arusaamatuks jäänud. Olles terve elu elanud Eestis, kus on alkoholijoobes autorooli istumine tabuteema ning kategooriliselt keelatud, on harjumatu kuulda, et siin on lubatud autot juhtuda 0,05 promillise joobega. Jah, lubatud joove on küll üsna väike, kuid see siiski on juba midagi.
Pealegi on siin välja kujunenud arusaam, et selleks, et seda lubatud piiri mitte ületada võivad mehed juua esimesel tunnil kaks klaasi õlut ning sealt edasi ühe klaasi õlut tunnis; naiste puhul on lubatud juua klaas veini tunnis. Teades mind ennast, olen ma aga üsna kindel, et sellises koguses alkoholi tarbides, oleks minu joove küll lubatud piirist üle. Ning isegi kui ta seda ei oleks, siis ei tunneks ma end kindlasti roolis olles kindlalt.
Alles hiljuti tegi üks uudistesaade oma programmis testi, et kui tõele see siinne arusaam tarbitava alkoholikoguse kohta siis ikkagi tõele vastab. Testis osales neli meest ja neli naist ning kõik nad jõid võrdses koguses alkoholi. Pärast kahte tundi olid kaks naist lubatud piiri ületanud ning ühe naise joobe näit oli 0 (!!); meestest oli lubatud joobe ületanud üks. See näitab väga selgelt, et see siinne arusaam lubatud alkoholikoguse kohta ei vasta üldse tõele ning kõik on kinni konkreetses inimeses ning tema organismi võimes alkoholi töödelda.
Siinses televisioonis on ka üks saade, kus igal nädalal käiakse kaasas politsei reididel, kus püütakse joobes (või õigem oleks vist öelda üle lubatud piiri joobes) juhte. Ning olles seda saadet vahel silmanurgast näinud, võib öelda, et ikka üsna suur hulk juhte on autoroolis lubamatu joobega.
See kõik on minus tekitanud küsimuse, et miks siis üldse siiski mingitki joobet seaduslikult lubada. Selline seadusesäte tekitabki ju olukorra, kus inimene, kes on joonud pudeli või kaks õllet, mõtleb, et seda on ju veel vähe ning pole mu reaktsioonil veel häda midagi. Niisama lihtsalt istutaksegi siis purjus peaga autorooli ning siis on õnnetused juba kiired tulema. Mina usun küll, et juba väike alkoholi kogus mõjutab inimese reaktrioonikiirust ja tähelepanuvõimet märgatavalt ning igasugune alkoholi tarbimine enne autorooli istumist on taunitav.
Selle kõige tõttu on mul hea meel, et meie kodumaal on sätestatud range reegel ning pea kõik kodanikud peaksid teadma: kui jood, ära sõida!

esimene suplus ookeanis tehtud!

Käisime täna siis jälle rannas. Sel korral külastasime Scarborough beach'i. Ilm oli superhea: päike võttis hästi, taevas ei leidunud ühtegi pilveriba ning lisaks sellele oli tuul meeldivalt jahutav. Rannas olles oli vesi aga vägagi kutsuv. See oleks nagu karjunud, et tule tule, ma ootan sind ja tahan sind siia laintesse. Lained nimelt olid täna üsna suured, siiamaani ilmselt suurimad, mida ma siin näinud olen. Terve rand oli surfareid täis. Rahvast oli täna üldse palju, ilmselt on asi selles, et suvi hakkab vaikselt pärale jõudma.
Ja ega me siis ei saanud vett katsumata jätta. Esialgu vaid varvastega sisse minnes tundus mulle, et täna on ikka üsna lootusetu seis ning ujuma ma küll ei lähe. Vesi nimelt oli väga külm. Üks naisterahvas mu kõrval katsus ka varbaga vett ja ütles, et see on sama külm kui Kanadas. Sellele vaatamata ei saanud ma aga lihtsalt rannale istuma jääda. Veensin Toomast nii kuis jaksasin ja lõpus vandus ta alla ning tuli minuga koos vett katsuma. Ning oli see alles katsumus.. Vesi oli isegi rohkem kui väga külm. Kui ma lõpus tervenisti vette olid suutnud minna, siis tegin vaid mõned ujumisliigutused ning seejärel olid mu lihased külmast kanged ning rohkem ma vees olla ei suutnud.
Nii palju siis ujumisest. :) Vähemasti saame öelda, et oleme nüüd siiski ookeanis ujumas käinud. Ja no vast läheme varsti jälle. Mõtlesime, et peaks ehk endale kalipso ja väikse surfilaua muretsema, et saaksime ka lainetest mõnu tunda. Võtame selle endale järgmiseks nädalavahetuseks plaani. Lähme külastame mõnda surfipoodi ja teeme endale selgeks palju see asi maksma läheks. Usutavasti ei tohiks see väga palju maksta.

Kirjutame peatselt jälle. :)

Neljapäeval, 16. septembril, oli meil Toomasega tähtpäev. Nimelt oleme nüüdseks kaks aastat koos olnud. :) Tähistasime seda väikese veiniga ning katsetasime ära siinses kodus oleva mullivanni. See mullivanni asi hakkab meil vist tradistiooniks saama: eelmisel aastal olime selle päeva puhul Starest'ist mullivanniga toas. Muide, siinne mullivann on sealsest palju palju suurem.
Lisaks sellele on meil siin jälle pisikesed muutused elukorralduses. Nimelt juhtus see, et Toomasel oli eelmisel nädalal vabrikus töötunde väga vähe ning sellest tingituna vaatasime jälle veidi töökuulutusi läbi. Sel nädalal siis läks nii, et Toomas sai endale uue töökoha: palk pisut parem kui eelmises kohas ning töökoht ka kodule tundivalt lähemal. Kui enne sõitis ta tööle pool tundi, siis nüüd võtab see 5 minutit. Esimene tööpäev oli tal reedel ning paistab, et vähemalt esialgu on ta muutusega kenasti rahul.
Minul läheb aga tööl ikka endiselt: ikka olen mina rahul ja ikka ollakse minuga rahul. Võib vist isegi öelda, et minuga ollakse väga rahul. Nimelt olin eile ka paar tundi tööl ning ülemus tuli minuga rääkima. Uuris, kas oleksin huvitatud riiki ka kauemaks kui aastaks jääma. Et sellisel juhul oleks tema valmis mulle hea meelega sponsorshipi pakkuma, mis siis võimaldaks mul pikemaajalise viisa saada. Ka Toomase uues töökohas on talle sellist võimalust mainitud. Tundub täiesti uskumatu, kuidas meil on õnnestunud kohe selliste tööandjate otsa sattuda, sest siiamaani pole me kuulnud, et kellelegi teisele eestlastest selliseid võimalusi väga pakutud oleks.
Esialgu me aga siiski ilmselt nendest pakkumistest kinni ei haara. Nimelt tahaks ikka riiki rohkem näha ja ringi rännata. Plaanime detsembrikuu lõpus Adelaide'is olla, sest seal toimuvad 27.-31. detsembril Eesti päevad, Ines ja Indrek Raadik esinevad ja puha. Usume, et see oleks kindlasti vahva elamus. Pärast seda siis tahame veel enam ida poole liikuda, et ikka Sidney ja muud suurlinnad ka ära näha.
Täna naudime ilmselt ilma: päike on siin nimelt juba väga väga soe. Suvi hakkab saabuma. Käime ilmselt linnas pisut šhoppamas ja siis tahaks vist randa päikesevanne võtma minna. Polegi ammu randa jõudnud, sest vahepealsetel nädalavahetustel pole väga päikesepaisteline olnud.

Järmise korrani! :)

proovime pisut teistmoodi..

Elamine teisel pool maakera paneb elu teisiti vaatama. Ja mitte ainult vaatama, siin oleks paneb ka teistmoodi elama. Ei tea, kas gravitatsioon mõjub siin ka pisut omamoodi?!
Nimelt oleme siin pisut oma tavapärast kodust elurütmi üsnagi muutmas. Alustades kas või sellega, et mina, üldse mitte spordilembene inimene, olen hakanud ikka täitsa korralikult jooksmas käima. Kaks päeva jooksen, ühe päeva puhkan ja siis jälle kaks päeva jooksen.. Ja täitsa mõnus on iga kord pärast jooksu! Esimestel kordadel võttis ikka korralikult läbi, pidin ikka mõnelgi korral rahulikult võtma ja pisut kõndima. Kuid nüüd suudan juba eesmärgiks seatud ringi kenasti täies mahus ära joosta ja mõtlen juba ringi suurendamiselegi.
Oleme siin ka väga korralikult toituma hakanud. Kui kodus polnud ma eriti hommikusööja inimene, siis nüüd on korralik hommikusöök iga päev kindlasti päevakorral. Lisaks sellele teeme iga päev endale ka järgmiseks päevaks korraliku lõuna töö juurde kaasa. Ja korraliku ikka igas mõttes. Sööme siin näiteks liha kordades rohkem kui Eestis sõime. Mis veel vahvam: me oleme hakanud siin ka juurikaid sööma. Täna just tegime ühte väga maitsvat rooga, mille peamine komponent oli juurikad (porgandid, lillkapsas, spargel, paprika, sibul), lisaks siis kanafilee ja maitseks kaste. Imemaitsev sai!
Ning kui kõigele sellele veel lisada asjaolu, et meie unerütm on täiesti muutunud (oleme ka nädalavahetusel juba hiljemalt üheksast üleval), siis võiks arvata, et oleme siin vanaks jäänud. :) Kuid mina tahaks pigem mõelda, et oleme siin hakanud tervislikumalt elama. Et lisaks hinge eest hoolt kandmisele oleme nüüd siis korralikult ka keha turgutama hakanud. Ja nii ju tegelikult peakski!

Olge ikka sama vahvad edasi!

PS. Ka Austraalias võib eesti kirjakeelt kohata: olen juba avastanud ühe küpsisepaki ja ühe seebikarbi, kus on sulaselges eesti keeles kõik tooteinfo olemas. ;)

ma tean, ma tean..

Varsti juba saab nädal minu viimasest sissekandest. Eks ma üritan edaspidi leida asju, mis võiks teile sealpool maakera huvi pakkuda, aga ma ei anna selles osas pead. Lihtsalt üritan edaspidi pisut tublim olla ja kas või paar rida mõnel päeval kirjutada, et endast elumärki anda. Ja teie võiksite mu elu selles osas pisut kergemaks teha ja näiteks märku anda, et millest teile meeldiks lugeda või mis teile huvi pakub. Sest kui päris aus olla, siis vahel tundub mulle küll, et kirjutan siin nagu musta auku ja ei tea kas üldse keegi neid kirjutisi siin loeb. Nii et andke julgelt oma huvidest märku ja siis on mul ehk kergem ka juba järgmiseid sissekandeid teha.
Nädalavahetusel me midagi väga erilist ei teinudki. Lihtsalt puhkasime. Lisaks sellele tegime oma toas suurpuhastuse, sest pikendasime siiski oma lepingut ja jääme siia veel üheks kuuks elama ning seejärel vaatame, kas pikendame lepingut veelgi või otsime siiski mõne odavama koha. Praegu otsustasime siinse koha kasuks, sest lisaks meile on siin veel kaks eestlast ja omadega on kuidagi tunduvalt kodusem elada. Päris hea on ikka vahel ka kõrvalseisvate inimestega eesti keeles rääkida. Ma kujutan ette, et üksi siin olles, tunneksin ka eestist ja sealsest keelest ikka väga puudust. Aga meil on siin ju täitsa hea: lisaks Toomasele on meil ka veel teisi kodumaalt pärit reisiselle. Laupäeval näiteks saabus üks minu kursavend koos kolme oma sõbraga Perthi.

Jah, kõik on siin tore ja hea! Peale ühe asja..
Ma naudin siinset elu täiel rinnal. Mulle meeldib mu töö. Mul on aega enese jaoks. Mul on super tore Toomase ja teiste eestlastega. Kuid selle kõige juures on üks aga.. Ma igatsen oma sõbrannasid! Teate küll, et kõikidel tüdrukutel on vaja mõnd õhtut nädalas, kus saab naistejuttu ajada; meil on vaja, et teine naisterahvast vaataks poes, kas see kleit ikka sobib mulle; meil on vaja õhtut veiniklaasi taga, kus maailmaasju arutada..
Ja juba varsti saab see viga parandatud! I can't wait for the 15th of October! :)

ikka õnnelik ja rahul!

Mõtlesin siin täna, et küll elu on ikka ilus. Käin küll viimasel ajal palju tööl, aga hing on ikka väga rahul siin. Lisaks sellele on vaatamata tihedatele tööpäevadele- ja nädalatele siiski kenasti aega ka iseenda jaoks: õhtuti jõuad kenasti meiki maha võtta ja nägu kreemitada (ei ole nii, et tahaks kohe voodisse vajuda ja pead padjale panna), hommikul ärkad rõõmuga pisut varem, et kenasti korralik hommikusöök süüa ja end tööle minekuks korda sättida. Leian isegi kolm korda nädalas aega, et õhtul jooksma minna ja pisut trenni teha. Ja see viimane on minu puhul ikka tõeliselt uskumatu, sest kui mu mälu mind ei peta, siis enne Austraaliat käisin ma viimati jooksmas gümnaasiumi ajal ja see on ikka väga ammu (lausa neli ja rohkem aastat tagasi ammu!).
Täna vast said töö juures maksudega ka asjad korda: helistasin ise eile tax office'isse ja küsisin üle, kuidas täpselt pean makse maksma ja täna kui Leesa järjekordse nädala palgaarvestust tegi, uuris ta üle, kuidas siis asjad käima peavad. Ka tema helistas siis tax office'isse (isegi mitu korda vist) ja sai lõpuks oma küsimustele vastused. Ta oli küll suures hämmingus, et kuidas on võimalik, et mina maksan sama palju makse kui tema, kes ta on Austraalia kodanik, aga lõpuks arvestas ta vist palga kõik õigesti. Asi on nimelt selles, et siin saab makse maksta kui resident või non-resident, aga see ei tähenda seda, et peaksid olema Austraalia kodanik. Resident saab olla ka for tax purposes ehk siis ainult maksude mõttes ja residendiks loetakse sind sel juhul siis, kui oled olnud või plaanid olla Austraalias vähemalt 6 kuud üle maksuaasta jooksul (ja see kestab siin alates esimesest juulist kuni 30 juunini) ehk siis meie Toomasega oleme mõlemad residendid maksude mõttes ja maksame mõlemad makse nagu iga siinne Austraalia kodanik.
Lisaks sellele ajasin täna korda oma kahjuavalduse asjad seoses tervisekindlustusega: kõik vajalikud dokumendid said arvutisse pandud ja kindlustuse kahjukäsitlejale teele saadetud. Seega peaks ka selle asjaga kõik ühel pool olema. :)

Ma ei tea, kas olete kuulnud, aga Austraalia ühes osariigis, Victorias, on praegu meeletud üleujutused. Hommikul enne tööle minekut nägin hommikusöögi kõrvalt uudistest, kuidas inimesi kodudest evakueeriti vaid mõne minutilise etteteatamisega. Lihtsalt ühel hetkel oli inimeste ukse taga ametnik, kes ütles, et nüüd kohe, kümne minutiga, peate te oma kodu maha jätma ja liikuma hakata, sest kohe-kohe jõuab vesi siia. Samal ajal aga võtab televiisoris sõna veeminister, kes teatab Perthi elanikele, et vett tuleb kokku hoida, sest sel aastal pole sademeid eriti olnud. See tähendab seda, et aeda tohib kasta vaid üks kord nädalas (mis siinse tuleva põua juures on ilmselgelt liiga vähe, sest varsti saabub aeg, mil siin neli kuud tilkagi ei saja). Inimesi, kes seda nõuet eiravad, ootab kopsakas trahv ning oma kukrut tuleb suuresti kergendada. Kas pole uskumatu, kuidas ühes suures riigis võivad asjad ikka niivõrd erinevad olla ühel ja samal ajahetkel: ühel pool veepuudus, teisel pool vett rohkem kui küll.
Ja milleks kõigeks siin neil ministrid olemas on: üks inimene tegeleb päevast päeva erinevate vee probleemidega, teinekord näed televiisorist ministrit, kelle ülesandeks on teeohutuse tagamine. Esialgu oli see ikka tõeliselt kummaline ja ajas ikka naerma küll, et iga pisiasja jaoks on siin oma minister. Aga kui selle üle järele mõelda, siis ilmselt nii suures riigis teisiti ei saakski. Ja lihtsam on ilmselt, kui mingi konkreetse aspektiga tegelb pidevalt just üks inimene, kes siis kõige olulisega kursis on. :)

Ilusat sügist teile sinna! :)

Pildid!

Tahtsin veel öelda, et lisasin Orkutisse oma kontole ka pilte. :)
Võite uudistama minna!

Sel korral jäi nädalavahetus väga lühikeseks..

Kui ma neljapäeval arvasin, et homme on viimane tööpäev ja varsti juba nädalavahetus, siis tegelikult läksid asjad sel nädalal pisut teistmoodi. Nimelt oli mul ka laupäev tööpäev ning sain sel nädalal vaid ühe vaba päeva. Homme hommikul tuleb jälle varakult üles ärgata ja tööle minna. Uskumatu juba neljas töönädal hakkab. Aeg läheb siin ikka meeletult kiiresti.
Töö juures läheb muide väga hästi: saan ikka pidevalt ülemuselt kiita. Kui käisin ülemusega sellest maksude asjast rääkimas, siis palus ta, et ootaksin esmaspäevani, et siis vaatab, mis jama sellega on. Samal ajal rääkis ta, et on minuga väga rahul ning tunneb end alati väga kindlalt, kui näiteks minu peab kontorisse üksi jätma. Mõne teise täätajaga ta nii rahul ei ole: Dallasel on pidevalt paberid laudadel laiali ning sealt ei leia midagi üles. Leesa (ehk siis Lisa) ei saa asjadega hakkama: ta peab arveid tegema, et raha firmale ka sisse tulema hakkaks, aga arvete tegemine venib meeletult. Nüüd olen minagi hakanud teda nende asjadega abistama, sest muidu lihtsalt pole firmasse sissetulevat rahavoogu.
Mis ma veel tahtsin aga rääkida on see, et tervisekindlustus on siinsel reisil väga vajalik! Mul oli siin tervisega väike probleem: parema käe randmele tekkisid alguses mingid punased sügelevad punnid. Käsisin apteegis ja sain mingisuguse kreemi, mis pidid aitama, kuid nädalaga ei läinud asi kuidagi paremaks. Pigem läks asi hullemaks: käsi läks paiste ning enam ei olnud enam punnid, vaid suur punane laik; käsi sügeles nii meeletult, et öösiti magada ei saanud (unesegaselt lihtsalt kratsisin kätt nagu segane). Käsisin uuesti apteegis ning sealt soovitati kindlasti arsti juurde minna. Niisiis käisin arsti juures (visiit pea 700 krooni), sain kahed rohud (lisaks mingi 400.-). Tänu tervisekindlustusele saan aga selle raha tagasi (helistasin neile juba enne arsti juurde minekut ning pean vaid kuludokumendid neile saatma). Ja asi on kohe paremaks läinud: laik on taandunud ning saan juba magada ka, sest käsi ei sügele enam üldse nii hullusti nagu varem. Nii et kindlasti tuleb alati tervisekindlustus ära teha! Sest iial ei tea, mis juhtuda võib.
Täna, ainsal vabal päeval sel nädalal, lõõgastume kodus odava Aussie veiniga. Täitsa hea on niimoodi aeg mõneks ajaks maha võtta ja lihtsalt olla. :)
Ja muide, täna on Austraalias isadepäev. Võite kõik oma isadele õnne soovida! :) Najakas, mina arvasin, et isadepäev on selline rahvusvaheline püha, mis on igal pool samal ajal. Kuid ei. Inglismaal näiteks pidi see olema hoopis juulikuus. Mul üks töökaaslane rääkis, et imestas pidevalt reklaame nähes, et mis mõttes isadepäev, et see alles oli ju. Ja mina vastupidiselt imestasin, et mida nad nii vara seda isadepäeva propageerivad, et see ju alles oktoobris. Kuid näete, siin on see hoopis septembri alguses. :)

Nii et ilusat isadepäeva kõikidele isadele!

näed sa siis nüüd..

Nagu ma kunagi kirjutasin: täiskohaga tööl käies tekib olukord, kus ei olegi nagu millestki kirjutada ja siis peate leppima vaid mõne harva sissekandega nädalas. Pole ju mõtet teile iga päev detailselt kirjeldada, mida ma tööl teen või kuidas seal täpselt asjad kulgevad. Kokkuvõtvalt võin aga öelda küll, et ikka endiselt läheb meil hästi. Oleme mõlemad oma esimeste nädalate palgad kätte saanud ning hakkasime nüüd hoolsalt kulusid kokku hoidma, et saaksime raha kõrvale panna. Mõtleme siin küll, et ehk peaks silmad-kõrvad lahti hoidma, et parematele tööpakkumistele avatud olla, sest paljud teenivad siin veel paremini kui meie. Ja mul on siin kahe esimese nädala palgaga väike jama: mingil kummalisel põhjusel on minu pealt makse liiga palju makstud ning sellise maksumääraga ma eriti töötada ei taha (maksan makse võrreldes Toomasega topelt). Plaanin homme ülemusega rääkida, et ma pole sellise olukorraga rahul ning vaatan, kas nad saavad midagi selles osas ette võtta.
Aga muidu läheb meil ikka endistviisi hästi. Toomasel tuli näiteks töö juures jutuks, et ta on Eestis ventilatsiooniga tegelenud ning jutt jõudis firma omanikuni. Seejärel kutsuti Toomas tema jutule ning nüüd võib juhtuda, et ta aitab neil ventilatsiooni korda saada, sest praegu polevat see kõige paremas seisus. Koha omanik on aga veendunud, et asjad peab kindlasti korda saama. Eile ta siis istus kodus arvuti taga ja tuletas vanu tööasju meelde. Ja kuna siin käivad paljud asjad teisiti, siis oli ta veidi hädas: näiteks mõõdavad nad õhuhulkasid kuupjalgades minutis. Kuid eks seda ole nüüd siis näha, kas sellest ventilatsiooni asjast seal firmas midagi välja tuleb.
Nii palju siis tänaseks, sest tõepoolest pole lihtsalt millestki kirjutada hetkel. Kuid homme on juba reede ning ehk teeme me nädalavahetusel midagi huvitavat, millest saan siis teilegi pajatada. :)

Olge ikka tublid!