muutused..

Ei saa öelda, et see oleks tulnud nagu välk selgest taevast. Märke, et midagi sellist juhtub, oli õhus juba viimased kuu aega. Olime seda Toomasega koduvalt arutanud ning jõudnud kokkuleppele, et kui asjad ei muutu, siis ilmselt nii ongi kõige parem.
Mis siis muutus?

Muutus see, et möödunud reede oli meile mõlemale viimaseks tööpäevaks Integrated Building Maintenance'is. Ülemöödunud reedel tegin otsuse, et nii need asjad edasi minna ei saa. Selle kuu ajaga, mil mina ja Toomas Eestis olime, olid asjad Austraalias ja selles ettevõttes kardinaalselt muutunud. Inimesed, kes kontoris minu alluvuses töötasid ei olnud enam õnnelikud, nad ei tundnud, et neid hinnatakse; ettevõttele tööd tegevad contractorid olid vihased ja pettunud. Asjad olid ikka väga halvad.
Tagasi tulles, lootsin (lootsime), et olukord muutub tagasi selliseks nagu ta eelnevalt oli. Lootsin siiralt, et suudan ülemusega rääkides asjad jälle normaalsetesse rööbastesse saada, kuid kahjuks ma eksisin. Ükskõik, mida ma ka teha ei püüdnud, ülemuse silmi mul avada ei õnnestunud.
Mind häiris kohutavalt, et varem olin mina see, kes rääkis talle, et ta peab karmim olema, et ta peab tegema raskeid otsuseid. Nüüd ta teeb seda, kuid minu meelest teeb ta neid raskeid otsuseid väga valedes kohtades; minu meelest on ta karm väga valede inimestega. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, kuid lühidalt võib öelda, et ta vaatab läbi sõrmede, kui firma kuskil reallselt raha kaotab; samal ajal kui ta on karm inimestega, kes ettevõtet käimas hoiavad. Ta valetab nii mõnelegi inimesele, keda ta peaks hindama ning hoidma. Ta väldib neid inimesi, kellega peaks rääkima.
Kui üritasin temaga sellest kõigest rääkida, tuua talle näiteid, mida ja kus ta minu meelest valesti teeb, siis ta isegi ei püüdnud mind kuulata ja minust aru saada. Põhimõtteliselt ütles ta, et kõik, mida talle ütlesin, oli vale ning ma ei tea neist asjust mitte midagi. Olgugi, et olen kõike seda koolis õppinud, et olen kõike seda juba ise oma lühikese elu jooksul näinud.
Niisiis võtsin vastu raske otsuse: kui tema tahab minna vastuollu kõikide juhtimisteooriatega, kui ta tahab vahetada oma alluvaid nagu sokke (sest ta ei ole valmis andma neile ametlikku tagasisidet nende tulemuste kohta, sest valetab neile, ei pea kinni kokkulepetest jne.), siis las ta teeb seda üksi. Mina ei ole valmis tegema asju, mille puhul ma tean, et see on vale. Kui ta tahab, et mina juhataksin kontorit, siis ma eeldan, et ka minul on õigus omale arvamusele, et otsused arutatakse omavahel läbi ning jõutakse parima võimaliku tulemuseni. Ma usun, et minul peaks olema õigus oma alluvate eest seista, kui ma näen, et neid ei kohelda õiglaselt.
Tema paraku arvab teisiti: ta leiab, et kontori juhataja peab 100% temaga nõustuma, olgugi, et otsus võib vale olla; ta leiab, et kontori juhataja peab ainult tema selja taga seisma ning juhataja alluvuses töötavad inimesed ei ole midagi väärt.

Inimlik on teha vigu, me kõik teeme neid. On loomulik, et me ei tea kõiki vastuseid. Ning just see on põhjus, miks mul on kurb vaadata, kuidas on olemas inimesi, kes arvavad, et nad teevad kõike õigesti ning nemad ei eksi kunagi. Mul on kahju, et need inimesed ei näe teiste vaatepunkti isegi siis kui see uksest ja aknast sisse ronib, et neile kõrva karjuda; isegi kui kõik inimesed ümberringi räägivad täpselt seda sama ja püüavad tema arvamust muuta.
Võib olla tegin ma vea, kuid nagu juba öeldud, siis me kõik oleme inimesed ning eksimine on inimlik. Ma ei eita, et mul on pisut hirm, sest hetkel olen töötu. Kuid ma tean ka, et sisimas tunnen ma kergendust. Ma ei pea enam pead vastu seina taguma ning oma aega asjatult raiskama. Olen tänulik omandatud kogemuse eest ning olen nüüd valmis edasi liikuma...


Positiivse poole pealt: Toomas alustas taas tööd ettevõttes, kus töötas viimase aasta jooksul 6 kuud. Nad otsivad võimalusi tema sponsoreerimiseks. Ning ka mina otsin aktiivselt tööd. Juba homme lähen järjekordsele vestlusele Assistant Manager'i koha peale.
Maailm, eriti Austraalia, on täis erinevaid võimalusi!!