Olukord on muutunud ainult paremaks

Jah, ma tean, et olen blogi kirjutamise täielikku unarusse jätnud ning paljudel teist pole õrna aimugi, mis meist siin nüüd siis edasi on saanud. Tean ka seda, et huvi meie tegemiste vastu ikka on ning uusi blogisissekandeid ikka oodatakse. Paraku on aga elu siin maakera kuklapoolel meie jaoks üsna tavaline ja igapäevane. Paljudest asjadest kirjutamine tundub liialt igav ning tühine. Ei pea ju keegi teist blogi oma igapäeva elust Eestis..

Sellele kõigele vaatamata ütitan siiski teha kokkuvõtte kõigest, mis vahepeal toimunud on. See saab küll ilmselt lühike ja kiire olema, kuid annan endast parima.



Nagu te ilmselt eelmisest sissekandest mäletate, siis Toomas asus tööle oma eelmises ettevõttes. Võib öelda, et asjad ei olekski saanud enam paremini minna. Tema tagasituleku üle oldi kohutavalt rõõmsad. Koheselt sai ta palgakõrgendust, umbes kuu möödudes lisaks sellele ka ametikõrgendust. Toomas ei ole enam ettevõttes lihttööline, nüüd on ta üks keskastme juhtidest. Lisaks sellele tegeletakse aktiivselt tema viisaasjadega. Kui eelmises ettevõttes oleksime pidanud ise viisa tasud kinni maksma, siis nüüd katab tema firma kõik kulud. Oleme omapoolsed paberid põhimõtteliselt kokku saanud ning loodame detsembrikuus oma avalduse sisse anda. Kui kõik hästi läheb, siis ilmselt oleme juba mõne kuu möödudes ametlikult pikaajalised Austraalia residendid.

Minu tööotsimine võttis küll üsna kaua aega, aga kuna Toomase palk tema töökohas tõusis, saime kenasti hakkama ka minu sissetulekuta. Kahjuks on siin Austraalias üsna raske leida korralikku tööd, kui sul on lühiajaline viisa. Tööpakkumisi oli, kuid palk ja amet tundusid enamasti üsna kehvad ning jätsin pakkumised kasutamata. Ootasin, et leida midagi paremat, midagi endale väärilisemat. Õnneks lõpuks ka leidsin midagi sobilikku. Ma pole küll 100% rahul, kuid palk on hea ning ettevõte nimekas. Nimelt töötan ma ühes Austraalia suurimas kinnivara firmade ketis ning palka makstakse minu töö eest keskmisest rohkem. Loodetavasti on mul võimalus ka kuhugi edasi areneda.
See on üks asi, millest ma Austraalias aru ei saa: miks ei saa ettevõtted aru, et ka lühiajalise viisaga inimesed on palkamist väärt. Nimelt räägivad kõik ettevõtted, et nad otsivad kedagi, kes töötaks pikaajaliselt. Aga kuidas saavad nad kindlad olla, et Austraalia kodanik või pikaajalise viisaga inimkene jääb nende juurde aastateks tööle? Minule on jäänud mulje, et kohalikud pigem vahetavad töökohti nagu sokke. Kui aga palgata keegi, kes on siin lühiajalise viisaga, siis võib kindel olla, et ta teeb head tööd (eriti kui ta loodab sponsorit leida) ja pärast sponsoreerimist on neil inimestel kohustus antud ettevõttes töötada ja seda päris pikalt. Igal pool räägitakse, et Austraalias on tööjõupuudud, kuid ometigi ei anta lühiajalise viisa omanikele isegi võimalust ennast tõestada. Kuidas peaks siis seda tööjõudu riiki tulema? Kes siis peaks neile need viisad muretsema? See on midagi, millega valitsus peaks tegelema hakkama. Mulle jääb lihtsalt mulje, et paljud ettevõtted isegi ei tea sponsoreerimisvõimalustest..

Lisaks juba kirjeldatud muutustele on meil veel üks tore uudis. Nimelt ei ole me Toomasega enam ainsad meie maja asukad. Toomase vend Meelis ja sõber Janno ühinesid meiega eelmisel nädalal. Mõlemad said nad tööd samas ettevõttes, kus Toomas töötab ning esialgu tundub, et nende tööga ollakse rahul. Kui nad end paari esimese kuuga tõestavad, siis hakatakse ka nende viisaasju ajama ning ka nemad saavad sama ettevõtte poolt sponsoreeritud. Nii et kõigil aga pöidlad pihku ning loodame parimat!




Kõik ülejäänud on meil siin aga vägagi igapäevane. Päevad lähevad kiiresti ning eriti palju vaba aega ei ole. Toomas, Meelis ja Janno töötavad 6 päeva nädalas (laupäeviti teevad nad lühikest päeva) ning ega minugi päevad väga lühikesed ei ole. Vabadel päevadel püüame kohalikku ilma nautida, mis sel aastal kahjuks nii soe ei ole nagu eelmisel. Eile ja täna küll juba lubab suve moodi ilma, kuid muidu on ikka ka vihmaseid päevi.
Detsember on juba käes, kuid nagu arvata võib, siis jõulutundest pole haisugi. Plaanime endale lähiajal kuuse tuppa tuua, et veidi pühademeeleolu luua. Vaatame siis hiljem kas aitab ka.


Eks ma püüan edaspidi veidi tihedamini kirjutada, aga lubadusi ma parem ei annaks..
Ilusat Jõulukuud!!

muutused..

Ei saa öelda, et see oleks tulnud nagu välk selgest taevast. Märke, et midagi sellist juhtub, oli õhus juba viimased kuu aega. Olime seda Toomasega koduvalt arutanud ning jõudnud kokkuleppele, et kui asjad ei muutu, siis ilmselt nii ongi kõige parem.
Mis siis muutus?

Muutus see, et möödunud reede oli meile mõlemale viimaseks tööpäevaks Integrated Building Maintenance'is. Ülemöödunud reedel tegin otsuse, et nii need asjad edasi minna ei saa. Selle kuu ajaga, mil mina ja Toomas Eestis olime, olid asjad Austraalias ja selles ettevõttes kardinaalselt muutunud. Inimesed, kes kontoris minu alluvuses töötasid ei olnud enam õnnelikud, nad ei tundnud, et neid hinnatakse; ettevõttele tööd tegevad contractorid olid vihased ja pettunud. Asjad olid ikka väga halvad.
Tagasi tulles, lootsin (lootsime), et olukord muutub tagasi selliseks nagu ta eelnevalt oli. Lootsin siiralt, et suudan ülemusega rääkides asjad jälle normaalsetesse rööbastesse saada, kuid kahjuks ma eksisin. Ükskõik, mida ma ka teha ei püüdnud, ülemuse silmi mul avada ei õnnestunud.
Mind häiris kohutavalt, et varem olin mina see, kes rääkis talle, et ta peab karmim olema, et ta peab tegema raskeid otsuseid. Nüüd ta teeb seda, kuid minu meelest teeb ta neid raskeid otsuseid väga valedes kohtades; minu meelest on ta karm väga valede inimestega. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, kuid lühidalt võib öelda, et ta vaatab läbi sõrmede, kui firma kuskil reallselt raha kaotab; samal ajal kui ta on karm inimestega, kes ettevõtet käimas hoiavad. Ta valetab nii mõnelegi inimesele, keda ta peaks hindama ning hoidma. Ta väldib neid inimesi, kellega peaks rääkima.
Kui üritasin temaga sellest kõigest rääkida, tuua talle näiteid, mida ja kus ta minu meelest valesti teeb, siis ta isegi ei püüdnud mind kuulata ja minust aru saada. Põhimõtteliselt ütles ta, et kõik, mida talle ütlesin, oli vale ning ma ei tea neist asjust mitte midagi. Olgugi, et olen kõike seda koolis õppinud, et olen kõike seda juba ise oma lühikese elu jooksul näinud.
Niisiis võtsin vastu raske otsuse: kui tema tahab minna vastuollu kõikide juhtimisteooriatega, kui ta tahab vahetada oma alluvaid nagu sokke (sest ta ei ole valmis andma neile ametlikku tagasisidet nende tulemuste kohta, sest valetab neile, ei pea kinni kokkulepetest jne.), siis las ta teeb seda üksi. Mina ei ole valmis tegema asju, mille puhul ma tean, et see on vale. Kui ta tahab, et mina juhataksin kontorit, siis ma eeldan, et ka minul on õigus omale arvamusele, et otsused arutatakse omavahel läbi ning jõutakse parima võimaliku tulemuseni. Ma usun, et minul peaks olema õigus oma alluvate eest seista, kui ma näen, et neid ei kohelda õiglaselt.
Tema paraku arvab teisiti: ta leiab, et kontori juhataja peab 100% temaga nõustuma, olgugi, et otsus võib vale olla; ta leiab, et kontori juhataja peab ainult tema selja taga seisma ning juhataja alluvuses töötavad inimesed ei ole midagi väärt.

Inimlik on teha vigu, me kõik teeme neid. On loomulik, et me ei tea kõiki vastuseid. Ning just see on põhjus, miks mul on kurb vaadata, kuidas on olemas inimesi, kes arvavad, et nad teevad kõike õigesti ning nemad ei eksi kunagi. Mul on kahju, et need inimesed ei näe teiste vaatepunkti isegi siis kui see uksest ja aknast sisse ronib, et neile kõrva karjuda; isegi kui kõik inimesed ümberringi räägivad täpselt seda sama ja püüavad tema arvamust muuta.
Võib olla tegin ma vea, kuid nagu juba öeldud, siis me kõik oleme inimesed ning eksimine on inimlik. Ma ei eita, et mul on pisut hirm, sest hetkel olen töötu. Kuid ma tean ka, et sisimas tunnen ma kergendust. Ma ei pea enam pead vastu seina taguma ning oma aega asjatult raiskama. Olen tänulik omandatud kogemuse eest ning olen nüüd valmis edasi liikuma...


Positiivse poole pealt: Toomas alustas taas tööd ettevõttes, kus töötas viimase aasta jooksul 6 kuud. Nad otsivad võimalusi tema sponsoreerimiseks. Ning ka mina otsin aktiivselt tööd. Juba homme lähen järjekordsele vestlusele Assistant Manager'i koha peale.
Maailm, eriti Austraalia, on täis erinevaid võimalusi!!

Meie kodu :)

Mõtlesin, et näitan teile, kus me siis nüüd pesitseme. Siin see meie uus kodu ongi:

Ülekorruse elutoa üle oleme eriti uhked:

Kuid ka alumine korrus on täitsa kena:

Siin siis alumise korruse sööginurk:

Magamistuba on meil samuti täitsa esinduslik - walk in wardrobe'i ja rõduga:

Ning loomulikult ei saa me unustada, et palmid kasvavad meil akna all :)

Teeb pisut kadedaks?

Pole miskit, ootame teid külla: meil on veel kaks sisustamata magamistuba, mis kenasti vaid elanikke ootavad :)

Koduloom!!

Avastasin täna, et uude majja kolides saime endale ka uue kodulooma.
Nimelt tegelesin hommikupoolikult pesu pesemisega ning riideid välja kuivama viies (me ei ole endale veel kuivatit muretsenud) kohtusin aias selle pisikese tegelasega. Toomas ütles mulle, et tema on meie seltsilist ka varem aias näinud, seega võib eeldada, et see on tema püsivaks peatuspaigaks. Meie tagaaeda on niisiis kodu rajanud pisike 6 cm pikkune hallikas sisalik - geko.
Paistab, et meie ei peagi selliseid eksootilisi elukaid lemmikloomapoest kalli raha eest soetama. Halli-roosa kirjud papagoid, mida Tartu lõunakeskuses meeletu summa eest müüakse on siin sama harilikud kui tuvid kodumaal. Gekod, mida samuti kodus loomapoest lemmikuks osta saab, pesitsevad siin sinu tagaaias. :)

Muus osas läheb meil aga kõik kenasti.
Viimasel päevad on möödunud Eesti kultuuri tutvustades. Neljapäeval külastas meid üks töökaaslane, kellele siis rääkisime Eesti laulu- ja tantsupidudest ning sellest kokkuhoiutundest, mis laulukaare juures inimesi ühendab. Ta ei suutnud ära imestada, kuidas inimesed noomoodi üksteise kõrval käest kinni hoides koos laulavad. Austraallastel võib laulupeoga kõige sarnasemaks üritusega pidada mõnd spordivõistlust, kus inimesed siis kõik kokku tulevad ja koos õllet joovad. Kuid ilmselgelt jääb see laulupeost kaugele maha.
Eile õhtupoolikul tutvustasime aga kõikidele töökaaslastele Eesti jooki Vana Tallinn. Kõik olid vägagi positiivselt üllatunud ning kiitsid selle erilist maitset.
Sellistel hetkedel tuleb meelde küll, mis Eestis hea on!!

uus algus..

Pärast mõnusat ja kosutavat kuu pikkust puhkust kodumaal on teine aasta täiega hooga käima läinud.Aitäh kõigile sõpradele ja tuttavatele, kes meie jaoks aega leidsid. Oli tore teid kõiki näha ning koos meeldivalt aega veeta. Eesti suvi on ikka midagi muud kui suvi siin Austraalias. Seda enam kui seda suve saab nautida kallite inimestega.
Nüüdseks oleme kenasti kaks nädalat tööl käinud ning kolmas töönädal on alanud, oleme ka uue elamise rentinud, ootame kevadet ning püüame vaikselt uut maja koduks muuta. Aga püüan nüüd siis kõigest seni juhtunust pisut täpsema ülevaate anda.

Esmalt siis meie seekordne lennuseiklus kängurumaale. Piletid said seekord ostetud pikemate peatustega kui tavapäraselt ning teadsime, et peame päris pikki tunde lennujaamas veetma. Olime selleks valmistunud, raamatu, ajakirjade ja lauamänguga. Kuid milleks me valmis ei olnud, oli see, et ühte meie lendu lükatakse päris pikalt edasi. Seetõttu veetsime Kiievi lennujaamas pea 24 tundi. Mis meid kogu selle asja juures häiris oli ukrainlaste korraldamatus. Selle asemel, et klientidele teada anda, et lend hilineb 6 tundi, pakkuda neile juua ja pisut näksimist, tegid nemad midagi hoopis muud. Nimelt alustati õigeagselt check-in'i ning saadeti pea kõik inimesed bussi, et nad lennukisse transportida. Ootasime seal pikad minutid, kui lõpuks tuldi ja saadeti meid ootesaali tagasi. Lendu lükati pool tundi edasi. Seejärel algas taas check-in. Esimene bussitäis inimesi viidi lennuki juurde, kuhu meid sisse ei lastud. Ootasime seal mõnda aega ning siis saabus buss, mis transportis meid taaskord ootesaali. Sellest hetkest alates hakati lendu tunni kaupa (või pisut vähem) edasi lükkama. Ja seda mitte ette teatamisega. Oh ei! Kui lend pidi väljuma kell 17:00, siios teatati kell 17:20, et väljumine on edasi lükatud kella 18:00ni.
Inimesed olid ülivihased. Paljud teadsid juba, et nad jäävad maha järgmisest broneeritud lennust. Taheti rohkem infot, sest uut lendu ei julgetud broneerida. Pered pisikeste lastega olid meeletus hädas. Inimesed ootasid, et saaks kas või vett lennufirmalt, kuid ootama nad jäidki kuni lõpuks algas taaskord check-in ning kell 14:00 väljuma pidanud lend lõpuks kell 20:00 õhku tõusis.
Meil läks õnneks paremini kui nii mõnelgi teisel reisijal ning saime kenasti oma järgmise lennu peale Bangkokist Kuala Lumpurisse. Seda tänu sellele, et sel korral olime lendude vahele planeerinud pikemad pausid. Kui muidu lootsime pisut Bangkoki linna näha, siis sel korral pidime leppima Kiievi lennujaama 'vaatamisväärsustega'.

Perthis maandudes, kõikvõimalikud kontrollid läbides, tabas meid pisut ebameeldiv üllatus. Olime juba unustanud, kui jahe on siin talvel. Prrrr!!! Pärast mõnusat Eesti suve, tundus siinne ilm ikka eriti külm. Peatusime esialgu Katrini juures ranna lähedal ning isegi toas olles ei suutnud ma jopet seljast võtta. Muidugi ei ole ilm külm nagu Eestis, aga kodus on meil vähemalt küte majades, kui õues külm on. Siin langeb temperatuur öösel 5 soojakraadini ning majades puudub küte ja soojustus. Muidugi on külm!! Nüüd on küll juba tavapäraste jahedamate ilmade vahele mõni soojem päev ära eksinud, kuid päris ausalt ei jõua ma saabuvat kevadet ära oodata.
Jõudsime Perthi küll juba neljapäeva varahommikul, kuid tööle läksime siiski alles esmaspäeval (8. augustil). Seda peamiselt seetõttu, et esmalt oli vaja leida koht, kus elada. Neljapäevast pühapäevani tegelesime suures osas vaid rendikuulutuste lugemise ja võimalike majade läbisõitmisega. Võib öelda, et turg on suur ja lai ning selle päris õige leidmine on seetõttu ikka üsna keeruline. Lõpuks jäi sõelale kolm maja ning kõik oli rendileandjate otsustada. Kuna meil eelnevat rentimise ajalugu Austraalias ei ole (ühe toa rentimine ei lähe siin arvesse), siis olime pisut hirmul, et äkki me ei sobigi ühelegi rentijale, kes meile meeldivaid maju on pakkunud. Kuid tundub siiski, et rendiajalugu ei ole kõige olulisem faktor. Meie kasuks rääkis ilmselgelt asjaolu, et käime mõlemad tööl, lemmikloomi meil ei ole ning meie tööandja oli valmis meie abistamiseks ka garantiikirja kirjutama. Sellest tulenevalt oli meie valik eriti lai ning kõik kolm maja jäid valikusse alles.
Meie valituks osutus kahekorruseline maja, mis asub meie eelmisest elukohast kilomeetri kaugusel. Maja on kolmetoaline, mis tähendab, et saame kenasti ka kõik oma sõbrad ära mahutada, kellel öömaja vaja on. Lisaks sellele on meil kaks suurt elutuba, rõdu ja tagaaed. Toomasele meeldib ka see, et mõlemad meie autod on katuse all (Nissan garaažis ja Mercedes avatud seintega katuse all).
Meie uus aadress on: 5/119 Lawley st, Tuart Hill 6060, WA. Võite meile kirjutada ;)
Praegu tegeleme me aga maja sisustamisega. Esimesel kahel päeval oli maja ikka täiesti tühi: magasime kahekesi põrandal. Pärast seda aga läks mööbli ostmine lahti. Praeguseks on meil meie magamistuba kenasti sisustatud, köögis on olemas söögilaud. Lisaks on meil ka elutuba kenasti sisustatud, vaja on veel vaid telekaalust. Maja tundub kohe täitsa koduna.

Nüüd siis hakkame tegelema ka viisa asjadega, et kindlustada meie võimalus pisut kauemaks kui aastaks maakera kuklapoolele  jääda. Homme kohtume immigratsiooni agendiga, kellelt loodetavasti saame pisut enam infot võimaluse kohta kontori juhatajana pikaajaline viisa saada.
Hoidke meile pöialt!!

Ning lõpetuseks mõned asjad, mida lubasin kontrollida, kui taaskord Austraaliasse jõuame:
1. Päike liigub taevas paremalt vasakule
2. Kui vesi kraanikausist alla minnes keerise tekitab, siis liigub see päripäeva
Ma ei unustanud!!

Kirjutamiseni järgmisel korral!

Pinnacles - Kalbarri - Shark Bay World Heritage Drive

Selleks korraks on siis see lühiku puhkus läbi saanud. Reis oli vaimustav ning mäletused nendes hingematvatest vaadetest jäävad kauaks meiega. Hing sai kosutust ning täna tagasi tööl olles polnudki olukord kõige hullem. :)
Nüüd siis aga pisut meie pisikesest rännust...

Alustasime oma retke reede hommikul. Esimeseks peatuseks oli Pinnacles. Imetabane koht, kus kivid otsekui ei kusagilt liiva seest üles oleksid kerkinud. Nende tekkimislugu on küll üsna pikk ja isegi mõistetav, kuid neid tohutuid kive suurte avaruste peal näha oli üsna uskumatu. Mõned kivid olid pisemad, mõned suuremad, kuid neid oli tohutult. Selles kõrbepiirkonnas sai sõita 4 kilomeetrise ringi autoga ning seda sõites võis igas suunas näha vaid kive.

Olles selle koha ära näinud võtsime ette tee Kalbarrisse, mis oli meie järgmiseks peatuspaigaks. Muide vahemaad siin Austraalias on ikka hoopis teised, mis Eestis. Kui kodus on sõit Tartust Tallinnasse pikaks ettevõtmiseks, siis siin asus meie esimene vaatamisväärsus kuskil 200 kilomeetri kaugusel kodukohast. Kalbarrisse jõudmiseks pidime läbima lisaks ligikaudu 350 kilomeetrit ning meie viimane sihtpunkt oli Kalbarrist omakorda 400 kilomeetri kaugusel.
Teeolud Austraalias on üsnagi head võrreldes Eestiga, kuid sõites peab siiski olema vägagi tähelepanelik. Kuna enamik neid maanteid läbib suhteliselt asustamata piirkondi, siis on teele hüppavad kängurud üsna tavaliseks nähtuseks. Ka autod ei pea tihtipeale neid pikki vahemaid vastu ning purunevad rehvid on samuti täiesti tavapärased. Kui päris aus olla, siis võis neid pikkadel teedel näha nii mõndagi autolt löögi saanud känguru või papagoid, lisaks sellele olid teeääred täis purunenud autorehve.
Kalbarri, meie teine peatuspaik, oli lihtsalt imeline. Mul on isegi keeruline leida sõnu selle kirjeldamiseks, sest Eesti keeles ei paista seda päris õiget sõna olevat (ei tea, kas minu suurepärane keelekasutus on tõesti juba nii rooste läinud). Parim sõna selle paiga kirjeldamiseks paistab olevat amazing. Selliseid vaateid, mida seal nägime, olen ma harjunud nägema vaid pildiraamatutes ning enamasti tunduvad need ebareaalsetena. Sel korral õnnestus meil seda muinasjutumaad aga oma silmaga näha.

Kui päris aus olla, siis arvan ma, et oleksime pidanud selle koha avastamiseks varuma tunduvalt rohkem aega, kui me seda sel korral ette nägime. See metsik asustamata rahvuspark on oma olemuselt lihtsalt nii erakordne, et oleksin iga kell valmis seal veetma tunduvalt rohkem tunde, et läbida pikad matkarajad. Eriti erakordne võib see koht olla kevadel, sest siis peaks terve see park õitsema.. Otsustasime Toomasega, et kui keegi plaanib meiega tuleval aastal siin Austraalias ühineda või meid siin lihtsalt külastada, siis viime need inimesed seda kohta avastama. Olen kindel, et see elamus oleks seda väärt. Nii et võtke end aga järjekorda ja hakake plaane tegema, et oma silmaga kõik need kohad üle vaadata.
Viimaseks suuremaks ja tähtsamaks eesmärgiks oli meil jõuda Monkey Mia'sse, mis on siis üks koht Shark Bay world heritage road'il. Shark Bay on üsna suur piirkond, mis on siis looduskaitse all ning mille eluolu püütakse säilitada nii nagu ta on, sest selles piirkonnas elavad loomad, keda mujal väga ei leidu. Ning nagu nimigi ütleb, on see piirkond koduks üsna paljudele haidele. Mind hirmutas ikka üsna ära, kui üks esimesi tüdrukuid, kes meile kohalikus linnas vastu jalutas oli ilma käeta. Uskumatu, et inimesed julgevad ujuma minna, kuigi teavad, et piirkond kubiseb haidest, seda enam et ta kubiseb haidest, kellele meeldib ka madalates vetes pesitseda. Samas, arvestades asjaolu, et ilmad on kuumad ja jahutust on vaja, siis ei hoidnud see teadmine ka meid veest eemale.
Denham oli niisiis üks esimesi kohti, kus me reaalselt snorgeldasime ning veealust maailma avastasime. Päris vahva on näha erinevaid mereelukaid oma elu elamas. Snorgeldamine hakkas mulle ikka väga meeldima ning juba praegu arutasime, et järgmisel korral peaksime ette võtma reisi Coral Baysse, kus pidi olema palju rohkem elu, mida jälgida.
Loomulikult nägime ära ka need kuulsad delfiinid, kellest Monkey Mia'ga seoses alati räägitakse. Väga häid pilte me neist küll ei saanud, kuid elamus omaette oli see sellegi poolest. Mis mulle selle koha juures ei meeldinud, oli asjaolu, et tegu on liialt suure tursmimekaga. Kui ikka ühel päeval seisab rannas sadu inimesi ning kõik nad ootavad nagu üks mees delfiine, siis seda on liiast. Tore on neid näha muidugi, kuid see kõik paistis pisut liialt näitemänguna. Mina isiklikult leidsin, et Shark Bay's oli hoopis teisi kaunemaid kohti kui seda oli Monkey Mia.

Üks nendest kohtadest oli Shell Beach. Kui te vaatate kõrvalolevat pilti, siis ilmselt märkate, et tegu ei ole liivarannaga. See rand on kaetud merikarpidega! Kogu ranna-ala koosneb täies mahus vaid merikarpidest. Ei mingit liiva!!

Üks asi, mida me veel sel reisil kogesime, on seotud ööbimisega. Kui te seda juba teate, et austraallased armastavad puhata, siis nüüd võin teile rääkida ka sellest, et nad armastavad oma purkuseid väga pikalt ette planeerida. Lihavõtete nädalavahetuseks olid kõik ööbimiskohad erinevates kuurortites broneeritud juba kuid varem. Mis tähendas seda, et isegi kui me oleksime tahtnud (mida me ei tahtnud) oma ööbimise eest maksta, siis ei oleks me leidnud isegi mitte kohta meie telgi jaoks. Meie muidugi mõtlesime, et magame autos ning probleemi ei teki (oleme seda ju ka varem teinud). Siin läheb aga autos magamine telkimise alla ning telkimine on enamikues piirkondades keelatud (eriti käis see Shark Bay kohta).
Selle olukorraga tutvudes tundus mulle üsna uskumatuna, et Austraalia riik toetab kõiki neid seljakotirändureid, kes tulevad siia aastaks või enamaks, et rännata ja reisida, aga samal ajal keelab seesama valitsus neil ööbimise isegi autodes. Mõtlesin ja imestasin, kui hämmastavalt kahepalgeline see tundub, sest kus see vaene seljakotirändur siis veel ööbima peaks kui ta seda isegi oma autos teha ei tohi.. Õnneks siiski leidus mõningaid matkaplatse kuhu sai oma auto kenasti ära parkida ning kus sai siis selle vastava öö veeta. Nii et päris 100% me pidevalt üleval olema ei pidanud oma rännaku ajal.
Magamine ise oli aga üsnagi raskendatud. Seda mitte ainult seetõttu, et autos magamine on teatavasti üsna ebamugav. Peamiselt tegi magamise võimatuks asjaolu, et põhjapool on õhk tõeliselt niiske ning isegi siis kui öösel juba temperatuur langeb, on autos lämbe ja umbne, sest õhuniiskus on niivõrd suur.
Hommikud on põhja pool samuti üsna teistsugused. Kui Perthis võib enamasti hommikul aknast välja vaadates päikest tervitada, siis Kalbarris ja Shark Bays tervitas meid udu.. See oli nii tihe, et kümne meetri kaugusele enam ei näinud. Õnneks muutuvad aga ilmaolud sealsetes piirkondades hetkedega ning pärast päikesetõusu on vaid minutite küsimus see, kui kiiresti kõik jälle selge ja soe on.


..imeline oli, aga otsa sai selleks korraks. Kui teil tekib küsimusi meie rännaku kohta, siis jätke need kommentaaridesse ning ma vastan neile esimesel võimalusel.
Seniks aga nautige kodumaa kevadet. Meil on suvi selleks korraks läbi ning peame leppima tunduvalt jahedamate sügisilmadega. Sügisest kirjutan aga juba millalgi hiljem..

Kirjutamiseni järgmisel korral...

Viieks päevaks levist väljas

Homme hommikul umbes kella seitsme ajal võtame ette teekonna põhja. Plaanis on külastada Pinnacles't, Kalbarri rahvusparki ja Monkey Mia't. Kuid plaan on lahtine ning valmis muutusteks. Ilmselt võib juhtuda, et külastame ka teisi kohti lisaks neile kolmele. Aega on meil ju tervelt viis päeva, sest tööl tagasi peame oleme alles kolmapäeval.
Kuna Austraalias on interneti ja mobiilileviga nii nagu ta on, siis ilmselt oleme enamuse neist viiest päevast levist väljas. Nimelt on Austraalias linnast välja jäävates piirkondades suhteliselt hõredalt asutatud ning levi sinna ei ulatu. Ning kuna enamasti oleme oma aega ikka linnas veetnud, siis oleme me just sellise mobiilioperaatori võrgu kasuks otsustanud, mis on odavaim, kuid mille leviala on väikseim.

Eks me teeme palju pilte ning anname ülevaate meie seiklusest pärast tagasi saabumist.
Seniks aga ilusaid pühi!

Mõnna..

Üks asi, mis mulle Austraalias meeldib, on see, et vaatamata kõrgetele hindadele söögikohtades, on sul siiski võimalik minna vägagi korralikku restorani sööma, ilma et peaksid pidevalt mõtlema, et sa ei saa seda endale lubada. Sest siin saad! Kui kodus olles ei raatsinud tihtipeale isegi McDonalds'isse minna, siis siin ei teki sellist küsimustki, et ma ei raatsi endale mõnd burgerit lubada. Üldjuhul on küsimus pigem selles, et kas see on ikka parim valik, sest tahaks midagi kvaliteetsemat, midagi maitsvamat.
Viimasel ajal oleme selles osas endale nii mõndagi lubanud. Ülemöödunud nädalavahetusel veetsime ühe päeva Fremantle'is ning külastasime ühte sealset restorani. Söök viis keele alla ning atmosfäär oli vägagi meeldiv. Sel nädalavahetusel läksime laupäeva õhtul linna ning einestasime ühes kesklinna tänavarestoranis. Kui Eestis me vaid unistasime millestki sellisest, siis siin saab see juba iganädalaseks traditsiooniks, et võtame ühe eine korralikus restoranis: naudime kvaliteetset teenindust ning ülimaitsvat toitu, võtame aja maha ning mekkime mõnd huvitavat õllet või veini. Selle kohta võib öelda, et tegu on kvaliteetajaga.
Uskumatult meeldiv on selliselt hetke nautida. Neil kordadel mõtlen tihtipeale sellele, et see ongi nagu päris elu. Siis ma mõstan, et nüüd olengi ma suureks kasvanud, et nüüd ma elan päris oma elu ning vastutan ise enda tegemiste eest. Kui päris aus olla, siis on see ülimalt meeldiv tunne!
Lisaks sellele on minu meelest Austraalias ühiskonnas positiivne see, et linnas pidudel kohtab ka vanemat generatsiooni. Laupäeval, pärast meie meeldivat õhtusööki, liikusime ühte pubisse ning tantsupõrand oli kaetud paaridest, kellest mõlemad partnerid olid julgelt üle 50. Seda oli ütlemata meeldiv vaadata, et ka sellises vanuses ei istuta kodus. Võetakse hoopis ette tantsuõhtu kesklinna pubis ja nauditakse seda koos noortega.

Ning veel: kui eelmisel korral kirjutasin, et sügis kippub saabuma, siis nüüd tahaksin ma öelda, et kui see on sügis, siis ma armastan Perthi sügist. On olnud küll päevi, mil veidi vihma sajab, kuid seda ei anna võrreldagi nende vihmavalingutega, mis Eestit külastavad. Heal juhul sajab paar millimeetrit päevas, kuid üldjuhul jäävad sademed millimeetri piirile alla. Lisaks sellele on juhtunud nii, et nädala sees, mil päeval niikuinii tööl peame olema, on ilmad jahedamad; samal ajal nädalavahetustel kerkib temperatuur siiski 30 kraadi ligi. Eelnevalt mõtlesime, et meie ujumised on selleks suveks ujutud, kuid sellele vaatamata nautisime nädalavahetusel rannailma ja laineid Cottlesoe rannas.
Tuleviku plaanidest nii palju, et reede varahommikust kuni teisipäevani plaanime ette võtta pikema reisi ning oleme siis ilmselt pidevalt levist väljas. Reis peaks meid viima pisut enam kui 800km kaugusele Perthist. Plaanime sõita mööda rannikut ülespoole, ehk siis põgeneme selle saabuva sügise eest ning otsime pisut soojemat ilma põhjapool (tulevaks nädalavahetuseks lubab linna vihma). Loodame näha imelisi loodusvaateid, nautida päikesepaistet, ujuda, snorgeldada ja teha kõike muud toredat, mis pähe tuleb..

Jälgige blogi!

Püüan peatselt kirjutada, kuidas oli :)

...

Viimane kuu on möödunud pisut nukramates toonides kui enamus maakera kuklepoolel veedetud aeg. Põhjus selleks on üsna tavapärane ja pisut igavgi, kuid mõtlesin, et annan ka teile teada, milline on olukord ning miks mul pole selle viimase kuu jooksul olnud tahtmist meie tegemistest kirjutada.
Nagu mõningad teist juba eelnevalt teavad, siis oli (ja on) meil tahtmine siia kängurudemaale pisut kauemaks jääda. Kuid teatavasti on meil siis vaja saada uus viisa, sest olemasolev saab otsa täpselt aasta pärast riiki sisenemist ehk lühidalt 7. juulil käesoleval aastal.
Varasemalt tundus meile, et edaspidise viisa saamisel ei tohiks takistusi tekkida, sest meie mõlemaga oldi meie töökohtades väga rahul. Nii minu kui ka Toomase tööandja olid valmis meid sponsoreerima, et saaksime pikemajalise viisa ning võiksme siia pisut kauemaks jääda. Sellega seoses võtsime ühendust immigratsiooniagentidega ja kohtusime ühega neist ka pikemajaliseks ja põhjalikumaks meie case'iga tutvumiseks. Agent vaatas üle kogu meie info ning tema seisukoht oli, et arvestades minu haridust, töökogemust ja asjaolu, et mul on olemas sponsor, ei tohiks tekkida mingisugust probleemi, et saada pikaajalist viisat, mis lubaks meil riiki siseneda ja siin töötada terve elu jooksul. Oo happy days!!
Kuid...
Olles juba suure osa oma paberitest ette valmistanud ja esimese hunniku täidetud paberitest meie agendile viinud, avastas ta (pärast kolme kuu möödumist meie esmasest kohtumisest), et ma töötasin samaaegselt kui õppisin (vaatamata sellele, et see info oli tema käsutuses päris algusest saati). See aga tähendab, et ma ei ole selle viisa jaoks sobilik kandidaat.. Ütleme nii, et meie pettumus oli ikka väga suur.
Pärast seda oleme süvenenud erinevatesse viisavõimalustesse, sest mingi võimalus peab ju olema. Austraalia immigratsiooni lehekülg on mulle sellega seoses üsna pähe kulunud. Praeguse seisuga võib aga öelda, et isegi kui sul on haridus, töökogemus ja sponsor, ei pruugi sellest siiski piisata, sest viisatingimused on täis erinevaid konkse. Mina ei ole sobilik, sest töötasin ja õppisin samal ajal (see võiks ju hoopis näidata minu võimekust, kuid ei..), Toomasel pole oma töö jaoks vastavat haridust (kuigi seda ametit ei saagi kuskil õppida; tema on üks kümnest inimesest terves Austraalias, kes üldse midagi sellist igapäevaselt teevad).
Olles näinud, et praeguses olukorras on suhteliselt võimatu saada muud viisat peale working holiday (viisa, millel oleme praegu), oli vaja hakata mõtlema võimalusele saada teine aasta sama viisaga. Selleks, et seda viisat teiseks aastaks saada, on vaja esimese aasta jooksul töötada 3 kuud regionaal Austraalias ning seda farmis või ehitusel. Teatavasti on meil olemas kuskil kahe nädala jagu farmi kogemust puude istutamisega. See meid aga ei päästa, sest seda on kordades vähem kui teise aasta viisaks vaja. Niisiis oli meil vaja kiiremas korras farmitöö leida..
Kuid..
Olukord ei olnud jällegi väga roosiline, sest tundub, et terve Perth on backpackereid täis: tulenevalt üleujutustest ei ole idakaldal suurt midagi teha ning kõik WH viisa omanikud on siinkandis, et oma farmitöö päevad kirja saada. Sel hetkel tundus, et seisame lõhkise küna ees ning kõik võimalused kängurumaal kauem olla libisevad näppude vahelt.
Õnneks leidsime siiski ühe lahenduse ning kui kõik kenasti läheb, siis saame siiski viisa ka teiseks aastaks. Nimelt teeb firma, kus mina töötan ka ehitustöid piirkonnas, mis kvalifitseerub regionaal Austraalia alla. See tähendab, et mul õnnestub viisa saada selle töökoha kaudu. Kuna mina olen töö juures väga hinnatud, võttis Mick ka Toomase tööle ning tänu sellele saab ka tema oma vajalikud päevad kirja samast kohast. Kui viisataotlus ilma probleemideta läbi läheb, saame seda maad veel ühe aasta nautida.
Vahepeal plaanime aga siiski ka kodumaad külastada. Praeguse seisuga vaatame pileteid juuli alguseks, et siis kuu aega kodus veeta. Tagasi plaanime lennata augusti alguses.
Selline on siis meie hetkeolukord.. Pisut parem kui vahepeal, kuid mitte nii roosiline kui loota tahaksime.

Kuid kindlasti huvitab teid ka see, kuidas muidu eluolu siin maal on. Ütleme nii, et jahedaks kisub. Kui teil seal kodus hakkab kevad kätte jõudma, siis meil on sügis saabumas. Päevased soojakraadid jäävad juba igapäevaselt alla 30 kraadi; öised soojakraadid jäävad sinna kümne kraadi kanti. Täitsa uskumatu kuidas soojaga saab ära harjuda. Kui selline ilm on Eesti mõttes suurepärane suveilm, siis siin tundub selline ilm kui jahe sügispäev ning tahaks juba soojendava kampsuni selga tõmmata. Niisiis oleme viimasel ajal nautinud viimaseid kuumi suvepäevi: rannaskäigud saavad ju selleks suveks otsa.
Lisaks sellele tähistasime vahepeal Toomase sünnipäeva võttes ette ühe pisut pikema reisi lõuna poole. Sellega seoses hakkas mulle tunduma, et mida kaugemale linnast, seda ilusamad on rannad. Busseltoni rand oli lihtsalt imeline!! Nii helesinine, nii läbipaistev, nii.. nii.. nii..!!
Plaanime ka järgmisel nädalavahetusel mõne pikema reisi ette võtta, sest ees ootab pikk nädalavahetus: vabad päevad reedest kuni teisipäevani. Teeb kadedaks või mis?


Olge tublid!!

Ps. Toomas kindlasti peab oluliseks asjaolu, et meil on nüüd uus auto (lisaks juba olemasolevale Nissanile): '88 aasta kupee Mercedes :)

Austraallassed on ikka väga suured puhkajad. Möödunud nädalavahetus oli taaskord pikk: esmaspäev oli vaba, sest tegu oli ühe järjekordse riigipühaga. Sel korral tähistati siis labour day'd. Mulle tundub nagu siin maal oleks iga kuu mõni päev töölt vaba. Just vaatasin, et järgmised pühad on lihavõtete ajal ning siis on vabad reede, tavapärased laupäev ja pühapäev ning siis ka esmaspäev ja teisipäev: 5 vaba päeva järjest! Teeb vist kadedaks küll, kui on teada, et kodus antakse vabaks vaid üks närune reede.
Et teil aga tuju pisut paremaks teha, annan teada, et sügis hakkab paistma. Samal ajal kui Eestis oodatakse esimesi kevade märke, hakkavad siin ööd palju pikemaks ja jahedamaks muutuma, päeval ei kõrveta päike enam nii tugevasti ja temperatuur ei küündi enam neljakümne lähedale. Loomulikult ei saa siinset sügist võrrelda kodumaise sügisega, aga olles palavusega ära harjunud, on üsna harjumatu kui temperatuur ei tõuse päeva jooksul üle 30 soojakraadi. Ning kui öösel langeb temperatuur 20 soojakraadi juurde, tundub see vägagi jahedama. Mina pean sel juhul teki sisse pugema ning siis saan kenasti soojas magada.
Töö juures läheb meil aga endiselt kenasti. Lõpuks ometi olen oma meeletust paberitöö koormast lahti saamas. Uued tüdrukud saavad kenasti hakkama ning leiavad oma kohta kontoris. Eks see võtab pisut aega, kuid paistab, et nad on jõudmas sinna, kuhu me tahame etnad jõuaksid. See annab aga mulle rohkem aega tegeleda tähtsamate küsimustega. See tähendab, et stressi on töö juures vähem ning on lootust, et juba varsti ei pea ma enam kella seitsmeks tööle minema ning saan endagi tööpäevad lühemaks.

Lühidalt öeldes: elu on ilus! :)

Kodus on..

Eelmise nädalavahetuse veetsime me elektrita, sest meie üürileandja oli jätnud elektriarved maksmata. Sellest tulenevalt läks pahaks kogu külmkapis olev toit. Kokku ilmselt kuskil 100 dollari väärtuses. Millest meil aga kõige rohkem kahju oli, olid meie pelmeenid, mida sai kalli hinna eest vene poest ostetud. Täitsa uskumatu, kuidas võid nii tavalist ja kodumaist toitu siin kaugel hindama hakata. Ilmselt on vaja peatselt jälle sammud sinnasamusesse poodi seada ja uus laar mõnusaid pelmeene külmkappi osta.
Pelmeenid pole aga hoopiski mitte ainsad asjad, mida kodumaal on igas kaupluses, siin aga võib neid rariteediks pidada. Oleme avastanud, et kuigi austraallased peavad end suurteks grillijateks, siis heast grill-lihast pole neil aimugi. Siinsetest poodidest pole võimalik leida midagi ligilähedastki eesti marinaadis lihadele, grillribidele, šašlõkile, grillvorstidele ja muude heale ja paremale, mida meie kodumaal grillile paneme. Ainus asi., mida aussid grillida oskavad, on beef ja see pole kohe üldse hea. Eestis on grilliperiood kordades lühem, kui see siin seda on, kuid grilltoodete valik teeb sellele maale iga kell silmad ette.
Lihatoodetega on siin üldse kitsas. Oleme iga nädal küsimuse ees, et mida me siis sel korral süüa teeme. Valikut lihtsalt ei ole. Singid on ikka jumala kehvad. Majakaaslased räägivad, et vaid üks sink (mis tegelikult polegi sink vaid hoopis peekon) kõlbab süüa. Vorstidest ma parem ei räägigi. Mida ei ole, seda lihtsalt ei ole! Vorstisaia (leivast rääkimata) siin maal süüa ei saa. 
Lisaks sellele on siin puudus normaalsetest hommikusöögihelvestest. Oleme nii mitu korda ostetavas pettunud, et ei oska enam neid kordi isegi kokku lugeda. Kodumaal on valik üüratu ja kõik maitseb suurepäraselt. Siin on enamik pakutavas puine ning maitsetu. Müslist ei tasu üldse rääkida. Oleme vist leidnud ühe normaalse müsli, kuid kaua sa ikka igal hommikul ühte ja sama asja näost sisse ajad. Viimasel ajal olengi pigem hommikuti jogurtit söönud, kuid kui päris aus olla, siis ei ole ka see minu ideaalne hommikusöök. Kodus eelistasin ikka alati jogurtile kohupiima, aga ega seda ka siin kaugel maal tunta.

Vähemalt ühe asja suutsime aga sel nädalal leida, mis meenutas mulle pisut kodumaad ja eriti kodulinna. Olen siin alati Püssirohukeldrit igatsenud, sest see oli ikka koht, kus käia armastasin. Minu jaoks võrdus Püssikas ikka peo ja hea meelelahutusega. Laupäeval külastasime siin aga ühte pubi nimega The Shed ning seal tekkis täpselt sama fiiling. Nagu oleksingi kodukandis ja naudiksin õhtut kodupubis. :)

Kodus on asju!!

Nautige!

Mõned linnupildid..

..katastroofide sekka. Et Olavile rõõmu teha :)

Nagu näha, võib ilusaid loodusvaateid ka siin kaugel lõunamaal näha. Näiteks see vaade avanes meile, kui külastasime ühte teist Toomase sarnast Nissani fanaatikut. Ilus või mis?

Ja sellist häält teeb kari papagoisid, kui nad kõik koos suurte puude otsas kisavad. Videolt ei tundugi see vast nii kõrvulukustav, kui see reaalsuses oli. Mõni pisike tiivuline on ka videole sattunud aga seda siiski vaid korraks ja mitte väga suurelt. Nii et see salvestus on siin pigem heli kuulamiseks.

Ning nii sinine on siinne taevas tavapärasel pühapäeval. Selliseid hetki saab nautida Kings Parkis murul lebades. Tundub meeldiv või kuidas?

Loomulikult ei saa ma jätta lisamata mõnd pilti õhtusest rannast. Nii kosutav ja hea on võtta ette üks mõnus jalutuskäik soojal (väga soojal!!) suveõhtul ning nautida vett ja päikeseloojangut..

Nii et polegi siin ainult katastroofid. 'Pisut' on ikka ka ilu meie ümber. :)

Õnneks pandi tulele kenasti piir juba järgmisel päeval. Pärast seda tuli vaid teha tohutut tööd, et piirkonda ohutuks muuta ning seejärel inimesed oma kodudesse tagasi lubada. Kahjuks polnud aga enam nii mõnelgi perel kodu, kuhu tagasi pöörduda. Kokku langes tuleroaks 72 maja, mida enam kuidagi taastada ei saa. Ainus võimalus on maja päris nullist uuesti üles ehitada. Ja seda mõned pered ka teha plaanivad, sest tegu on ju siiski oma kalli koduga.
Sellest suurest õnnetusest õppisid aga võimud nii mõndagi. Päris palju jooksis uudistest läbi, et arvatavasti oleks saanud nii suurt katastroofi ära hoida, kui oleks õigeagselt tegutsetud. Näiteks on siin olemas süsteem, et tuleohus maja elanikele saadetakse telefonile sõnum, et vaja on kiiremas korras evakueeruda. Sel korral aga sai mõni inimene oma sõnumi kätte siis, kui maja maha põlemisest oli juba kaks tundi möödas. Võib öelda, et teavitus jäi vägagi hiljaks. Lisaks sellele süüdistati ühte piirkonna politseinikku lohakuses ja leiti, et see on tema süü, et üldse midagi sellist juhtuda sai. Enamik maja kaotanuid aga nii ei arva ning leiavad, et inimesed ikka eksivad.
Õppetundi võeti aga tõsiselt ning kui sel nädalavahetusel oli karta, et tuli hiilib linnale ligi teisest ilmakaarest (seekord põhjast ja meist jällegi enam kui 40 km kaugusel), siis tegutseti otsustavalt ning sel korral katastroofi ei järgnenud. Nii et võib öelda: 'lõpp hea, kõik hea'.
Muidu läheb meil aga ikka kenasti. Tööd on ainult hirmus palju. Juhtus nii, et mina sain ametikõrgendust. Ei ole enam tavaline reatöötaja kontoris. Mina olen nüüd kontori juhataja ('office manager'). Kohustusi on pisut juurde tulnud ning pisitasa tuleb juurde ka alluvaid. Pean hakkama kontori tööd pisut paremini korraldama. Loodetavasti õnnestub lähinädalatel süsteemid paika saada ning suurem töö ära teha. Seejärel peaks juba pisut lihtsamaks minema, kui kõik uued inimesed on kenasti välja õpetatud. Kuid liialt ei tasu sellele ilmselt loota, sest elu on näidanud, et mitte kunagi ei lähe asjad nii ladusalt nagu loota tahaks.
Eilne valentinipäeva õhtu möödus meil rannas pikniku pidades. See oli siin eriti populaarne tegevus. Cottesloe rand oli täis paare, kes nautisid päikeseloojangut, head sööki ja veini. Mõtlesin seal nende paaride keskel istudes, kui hea on seda päeva siin maal tähistada: soe suveõhtu meeldiva toiduga (mõnus!). Ei oleks kuidagi tahtnud seda paukuva pakase saatel täistada. Mul on teist kohe kahju seal kaugel. Olen siin selle soojaga nii ära harjunud, et 30 kraadi pole mingi probleem. Päris jube oleks praegu miinus kolmekümne kraadist ilma taluda..

Olge ikka vahvad!

Ja veel kord ilusat sünnipäeva, kallis vennaraas! :)

Meiega on endiselt kõik korras!!

Jah! Tuli tõepoolest möllab Perthis,kuid ikka endiselt võin öelda, et katastroof on meist üsna kaugel. Perth on ju kordades suurem kui Tartu või Tallinn. Ilmselt ei kõigutaks see väga Aardlas elavat inimest kui Ihastes tuli möllaks. Nüüd arvestage sellega, kui mitu korda on see siinne suurlinn Eesti linnadest suurem. Tulekahju on meist enam kui 40 kilomeetri kaugusel ning ei mõjuta meie elu vähimalgi määral. Kui päris aus olla, siis ei teadnud ma tulekahjust enne tänast hommikut suurt midagi, kuigi tuli on juba nädala jagu äärelinnade ümbruses tegutsenud.
Täna aga kuuleb uudistest vaid tulekahjust. Tules on täielikult hävinud 59 majapidamist. Kahjustada saanud maju on aga tunduvalt rohkem. Inimestel on keelatud ohupiirkonda minna ning selle piirkonna elanikud peavad vaid istuma ja ootama kuni keegi neile uudiseid toob. Aeg-ajalt antakse evakueerimishoonetes teada, millised majad on hävinud ning inimestel jääb üle vaid olukorraga leppida. Mõned elanikud kaotasid sõna otseses mõttes kõik: alles on vaid särk ja püksid, millega randa sai mindud. Kolm tuletõrjujat, kes ennastsalgavalt teiste kodusid päästa üritavad kaotasid oma varanatukese samale tulele.
Tuli levis veel täna hommikul pöörase kiirusega: 500 meetrit poole minutiga. Sellele aitas kaasa tugev tuul, mis juba mitmeid päevi linnas olnud on. Tuuleiilid on tõusnud kohati 70 km/h. Täna on tuul õnneks vaibunud, mis tähendab, et ka tule levimine on aeglustunud, kuid sellele vaatamata pole tuld veel kontrolli alla saadud. Jääb vaid loota et ööga suudetakse nii mõndagi ära teha ning homme ootavad inimesi juba paremad uudised.
Mis minu jaoks aga siinse katastroofi juures positiivsena paistab, on taaskord valitsuse tegevus. Olen üsna kindel, et kui midagi sellist Eestis juhtuks, siis peavad inimesed ise vaatama, kuidas hakkama saada ning mis edasi teha. Siin aga saab iga tules kodu kaotanud majapidamine koheselt $3000 abiraha, et esialgu hakkama saada; tules osaliselt hävinud majade omanikud saavad abi $1000 ulatuses. Niivõrd hea on näha, kuidas inimesi ei jäeta saatuse hooleks ning neil on vähemalt võimalus kuskil abiraha eest ööbida.

Igal juhul loodame parimat! Eks ma üritan teid asjade käiguga kursis hoida. Ning soovitan enne mitte muretsema hakata kui uudistes ei räägita tule jõudmisest kesklinna piirkonda.. (loodetavasti saadakse tuli siiski enne kontrolli alla)!!

Ilmselt olete Eesti meediast juba pisut uudiseid kuulnud, kuid kirjutan siinkohal siiski veelgi, et inimohvreid Yasi vaata et ei nõudnudki: teadaolevat hukkus tormis vaid üks meesterahvas. Ülejäänud tormi piirkonnas viibinud inimesed pääsesid vigastusteta ning seda ilmselgelt vaid tänu sellele, et tormi jõudmine antud piirkonda oli teada juba väga varakult: enamik inimesi evakueeriti piirkonnast ning need, kes kohapeale jäid, kogunesid suurtesse, pisut tormikindlamatesse, hoonetesse (kaubanduskeskused, spordihooned, koolid ja ka kirikud). Inimesed võtsid tormihoiatusi tõsiselt ning teadsid, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, hoonest lahkuda ei tohi, sest see on eluohtlik. Televisioonis korrati pidevalt, et isegi kui majal katus minema lendab, ärge lahkuge hoonest!! Võib vist üsna kindlalt väita, et selline teavitustöö täitis oma eesmärgi.
Vaatamata sellele, et inimesed loodusjõus kannatada ei saanud, on Yasi löönud siiski järjekordse tugeva põntsu riigi majandusele. Põllumajandus antud piirkonnas on väga kehvas seisus ning enamik farmid sel aastal mingisugust saaki ei korja. Lisaks sellele on suur hulk elumaju purunenud täielikult või osaliselt. Maanteed, raudteed ja elektriliinid on kahjustatud. Tööstushooned on samuti kannatada saanud. Kogu piirkonda peab hakkama üles ehitama ning see nõuab palju investeeriguid ja palju oskustöölisi. Arvatakse, et suur hulk erinevaid oskustöölisi läheb peatselt Queenslandi tööle. Sellest tulenevalt ennustatakse vähemalt WA'sse suurt tööjõupuudust ja sellest tulenevalt ka palgatõuse. Looduskatastroofid Austraalia idarannikul on mõjutamas terve riigi majanduslikku olukorda ning tundub, et praegu on veel vara rääkida sellest, milliseks olukord riigis täpselt kujuneb.

Niisiis ei vaeva meie siin sellega hetkel oma pisikesi peakesi ning naudime hoopis uut nädalavahetust. :) Homme läheme Nissan 300ZX'ide kruiisile ning sõidame mägedes koos teiste sama auto omanikega, naudime ilma ja kohtume uute inimestega..

Yasi jõuab täna Cairnsi!!

Lihtsalt väike update teile: homme vast kirjutan pikemalt.
Täna hommikul teatati uudistes, et Yasi (torm, mis peaks kõigi eelduste kohaselt täna õhtul kell 9 Queenslandi tabama) on paisunud viienda kategooria tsükloniks. Seda peetakse üheks maailma suurimaks tormiks läbi ajaloo (täpsemalt olevat see maailma tormidest teisel kohal). Selleks, et asja pisut piltlikumaks teha soovitan teil meelde tuletada ühte viimase aja suurimat orkaani Katrina, mis tabas USA rannikut. Katrina oli selle tormi kõrval poisike: Yasi kese on enam kui kaks korda suurem!!

Loodame parimat, kuid ilmselt pole sealt midagi väga head oodata. Jälgime ilmselt täna ja homme uudiseid ning eks ma siis annan ka teile ülevaate sellest, kuidas olukord idarannikul on..

Sel korral läks meil hästi!!

Mulle tundub, et oleme endale siin Austraaliamaal mõnusa sooja koha leidnud. Ei kimbuta meid siin suurt midagi. Isegi, kui linnale antakse tormihoiatus, suudame meie selle ilma ühegi kahjustuseta üle elada. Nimelt läks meil niimoodi õnneks, et just üle Perthi läks tormivaba riba ning linnas ei olnud mingisuguseid tormikahjusid. Lubati küll, et tormi siia jõudes jäävad madalamad kiirteed vee alla ning kõik lahtised esemed lendavad hoovidest minema. Mujal WA's (Western Australias) oli kahjutusi küll: majadel lendas katuseid igasse ilmakaarde. Kuid paistab, et vanajumal on siiski selle linna vastu armuline.
Niisiis jäigi ainukeseks suuremaks seikluseks seoses tormiga asjaolu, et ühel päeval olime mitmeid tunde elektrita. Kusjuures tolle päeva õhtul kuulsimegi uudistest, et süüdi oli maru: äike oli Yokine'i (linnaosa täpselt meie oma kõrval) elektrijaama sisse löönud ning selle põlema süütanud. Õnneks kõrvaldati kahjud kiirelt ning juba üsna lühikese aja möödudes oli elekter taaskord kodus olemas. Kusjuures siinkohal peab mainima, et ilma elektrita on kuumadel päevadel ikka üsna keeruline: kui ikka õhukonditsioneeri ei ole, siis elada ei saa.
Eriti suur häda on meil siin teise korrusega. Teatavasti tõuseb soe õhk üles. Kahjuks pole meil aga teisel korrusel konditsioneeri. See tähendab seda, et kuumadel päevadel on alt üles tulles tunne, et sein tuleb vastu. Ei ole lihtne see soojas kliimas elamine. Kuid sellele vaatamata võib öelda, et mina olen siiski soojaga rahul. Neid tapvalt kuumi päevi on isegi tunduvalt vähem kui alguses kardsin. :) Ning ookean on ka suureks abiks!
Ülejäänud Austraalial ei lähe nende keeristormidega aga hoopiski mitte nii hästi kui Perthil. Queensland pole veel jõudnud suurest üleujutusest toibudagi, kui juba on sinna oodata uusi looduskatastroofe. Esmaspäeval räsis sealseid linnasid esimene tsüklon. Tegu oli teise järgu tsükloniga (5 palli skaalal) ning tagajärjed polnud veel kõige hullemad. Neljapäevaks on aga oodata tunduvalt suuremat tsüklonit põhimõtteliselt samasse piirkonda. Ennustatakse neljanda järgu keeristormi jõudmist Cairnsi linna. Algatatud on suuremat sorti evakueerimine: juba praegu viivad lennukid sealsetest haiglatest inimesi Brisbane'i hoolusasutustesse. Inimestel soovitatakse kodudest vabatahtlikult lahkuda ning neid valmistatake ette selleks, et tagasi tulles neid enam kodu ees ei oota..
Päris uskumatu on kuulata selliseid uudiseid ja mõelda, et see kõik toimub siinsamas Austraalias; riigis kus meiegi praegu viibime. Inimesed kaotavad oma kodusid samal ajal, kui meie jalutame rannas ja naudime imeilusat päikeseloojangut..
Sellega seoses meenus mulle eine rannaskäik. Tegime küll ka mõned pildid, kuid ma ei hakka neid siinkohal teiega jagama. Otsustasime nimelt Toomasega, et peame endale parema foroaparaadi muretsema, et parema kvaliteediga pilte teha. Siis kui meil see olemas on, pildistame ilmselt ülemäära palju ning siis peate leppima sellega, et mu blogides on pildid piltide järel. Ja muide, te ei kujuta ette, kui suurt kisa on papagoid võimelised tegema. See on kõrvulukustav!!.. Kõik puud olid eile neid värvilisi line täis ja tundus, et mitte ükski neist ei olnud vagusi. Kisa oli meeletu!

Tänaseks aga kõik :)

Olge paid!

Austraalia päev! :)

Sel korral oli meie töönädal kaheks lõigatud. Esmaspäeval algas töö tegemine suure hooga pihta, kuid ei sel vahval nädalal ei kestnudki see kuni reedeni. Nimelt oli kõikidel austraallastel (ja loomulikult ka kõikidel Austraalias töötavatel välismaalastel) kolmapäev vaba, sest siinkandis oli järjekordne public holiday. Sel korral kõikide ausside jaoks ääretult oluline Austraalia päev. Kogu päev möödub siinstel elanikel tähistades. Alsutatakse varahommikul, mil enamasti minnakse randa päikest nautima, päeva jooksul peetakse maha grillipidu ning õhtul minnakse linna suurejoonelist ilutulestikku vaatama. Vaatamata sellele, et järgmine päev on kõigil järjekordne tööpäev, möödub enamik päevast alkoholi tarbides. Tegu on järjekordse suure joomapühaga ning seda ei takista ka nii tühine asi nagu järgnev tööpäev.
Kuid loomulikult on siin siiski ka neid inimesi, kes päeva alkoholiga ei tähista. Uudiste vahendusel saime teada, et kõige olulisem on see päev uutele austraalia kodanikele. Just sel päeval saavad aasta jooksul kogunenud uued kodanikud täieõiguslikeks kogukonna liikmeteks. Seega on see päev nendele inimestele eriti oluline ja pidulik sündmus.
Meie veetsime selle olulise päeva üsna vaikselt, sest kui päris aus olla, siis me alguses isegi ei kujutanud väga ette, mida see päev endast kujutab. Ning tavapäraste eestlastena olume harjunud, et inimesed heiskavad riigipühal vaid lipu ja lebotavad niisama vaba päeva maha. Erinevalt kodumaast käivad siinsed inimesed aga rannas ja mujal austraalia lippudega, austraalia pluuside, pükste, ajutiste tatoveeringute ja muu säärasega. Tegu on tõelise suure pühaga. Nüüd me siis teame ja ehk kunagi saame ka sellest päevast samamoodi osa võtta.
Loomulikult ei maganud me aga maha paljuräägitud suurejoonelist ilutulestikku. Taevasse lasti 450 tuhat dollarit ning vaatemäng kestis kokku pool tundi. Jälgisime seda imekaunist Kings Park'ist, mis oli rahvast nii tulvil, et tühja murulappi kuhu end toetada, ei olnud võimalik leida. Kuid kui päris aus olla, siis olin ma selles tulevärgis pisut pettunud. Nimelt leidsin ma, et see oli liialt välja venitatud ning tõeliselt ilus vaid viimased pool minutit. Niisiis minupoolne soovitus tulevasteks aastateks oleks, et tehke show kolm korda lühem, kuid samal ajal kolm korda intensiivsem.

Kuid pärast pidu peab alati tagasi tulema reallsusesse. Nagu te teate on poolt siinsest maast tabanud suured vihmasajud ning üleujutused. Vaja on hakata teedevõrku ja elamisi taastama ning see kõik vajab meeletut resurssi. Niisiis tuli päev pärast Aussie day'd peaministrilt uudis, et valitsus on välja mõelnud uue maksu Flood tax ning see on vajalik, et üles ehitada tormi poolt laastatud piirkondi. Loomulikult on raha vaja, kuid mina pole kindel, kas see on just parim lahendus. Pole ma siinsesse poliitikasse piisavalt süübinud ning ei süübinud ka sellesse uude välja mõeldud maksu. Kuid telerist nägin opositiooni liidri arvamust ning mis mulle tema väljaütlemiste juures meeldis, oli asjaolu, et ta tõepoolest tõi välja oma vaatepunkti. Erinevalt tavapärast sopaloopimisest, mis esineb Eesti poliitikas, tõi Tony Abott välja, mida tema valitsust juhtides teisiti teeks. See oli tõepoolest uskumatu vaadata, et inimene mitte ainult ei loobi oma vastaseid sopaga, vaid toob ka välja punktid, mida tema kindlasti ei teeks ning mida täpselt ta teisiti teeks. Selline poliitik on minu silmis tõeline haruldus ning minu meelest on selline käitumine igati kiiduväärne! Eesti poliitikutel oleks nii mõndagi õppida.
Võib olla on aga see flood tax siiski vajalik. Kes teab, kes teab.. Võib olla peaks see aga olemas olema, et katta kõiki looduskatastroofide kahjusid, mitte ainult üleujutuste omi, sest troopilises kliimas tuleb selliseid asju ikka üsna palju ette. Siiani olen ma teile ikka rääkinud, et Perthis on olnud läbi aegade kõige kuivem talv ning meil on pigem veepuudus. Kuid nüüd on antud ka siinsele piirkonnale tormihoiatus. Tormi kese jääb ilmselt küll Perthist pisut lõuna poole (täpsemalt kuskile Perthi ja Bunbury vahele), kuid sellele vaatamata võivad tuuleiilid siinkandis koguda kiiruse kuni 120 km/h (tormi keskmes on iilid kaks korda kiiremad - 230 km/h). Eks siis homme ole näha, mida selline torm siiakanti toob. Kui päris aus olla, siis praegu ma ei suuda väga ette kujutada sellist tuulejõudu, sest enda meelest olen Eestis kuulnud vaid tuuleiilidest kuni 40-50 km/h.
Täna saime juba pisut looduse mõju tunda. Nimelt kadus meil vägagi mitmeks tunniks elekter ära. Päris keeruline on siin 38-40 kraadises kuumuses ja meeletus niiskuses (sest pilved on juba linna kohal ning ka vihma tuli juba pisut) ilma konditsioneerita olla. Elektri kadumine oli aga põhjustatud asjaolust, et meie linnaosa lähedal asuv elektrijaam läks põlema; tundus, et see oli põhjustatud äikesest, mis jaama sisse lõi, kuid päris kindel olla ei saa. Tuleb ilmselt õhtuseid uudiseid jälgida ning seejärel teame veidi rohkem.

Selleks korraks aga kõik. Olge teie seal külmas Eestis tublid ning hoidke meile pöialt, et torm liigset kahju ei teeks. Meie oleme igal juhul valmistunud: süüa oleme kogunud piisavalt ning homme oma nina kodust välja pistma ei pea... :)

Soojade soovidega..

Teatavasti rikkus ilm meie nädalavahetuse plaanid sel korral ära ning Rottnest Island jäi sel korral külastamata. Loodetavasti õnnestub meil see imeilus koht siiski peatselt ära näha ning saan siis ka teile rääkida (või õigemini kirjutada) kui imeline see oli. Sest olen täiesti kindel, et meid ootavad seal ees hingematvalt ilusad vaated. Olen selle koha kohta vaid kõike positiivset kuulnud.
Niisiis oli meil see nädalavahetus vaja leida pisut tubasemat tegevust. Seega külastasime laupäeval koos teiste meie majas elavate eestlastega ühte bowlingu klubi ja veetsime seal toreda õhtu. Ma pole küll kunagi selle mängu fänn olnud (ja see asjaolu jäi sel korral muutumatuks), aga tore oli ikka. Toomas muidugi kinnitas mulle alguses, et ega temagi seda mängu ei oska, kuid loomulikult oli see väide jumala vale. Nimelt suutis ta lõppkokkuvõttes saada parima tulemuse kõikide eestlaste seas ning nii mõnigi meie seast oli ikka väga hea mängija. Aga see on Toomase puhul täitsa tavaline. Mäletan hästi eelmist aastat, kui koos uisutamas käisime. Alguses rääkis ta mulle väga pikalt, et tema ei oska üldse uisutada, aga nii kui jääle sai, tegi seal selliseid piruette, et vaata ja imesta.
Lisaks sellele käisime pisut koos poodides kolamas. Ostsime endale imevahva uue voodipesu. Kas te ikka teate kui hea on minna magama uute puhaste linade vahele? See tunne on siin Austraalias sama hea kui kodumaal. Nii nii mõnus oli eile õhtul pugeda mõnusa voodipesu vahele, mis lausa lõhnas uudsuse järele. Voodi on kohe palju kutsuvam. Tahaks kohe palju rohkem oma ajast nende toredate linade vahel veeta. Soovitan kõigil end aeg-ajalt uue voodipesuga hellitada. Tunne on vaimustav. :)
Eilne õhtu möödus meil aga ühes siinses aasia toidu restoranis. Ning siinkohal pean ma tunnistama, et igatsen kodumaist aasia toitu. Äraütlemata kummaline on midagi sellist öelda, aga nii see on. Siinne aasia toit pole üldse mitte see, mis ta kodus on. Kõige hullem on olukord minu lemmiku meekanaga. Seda einet ma siin enam ei söö, sest siinne Honey Chicken ei ole üldse mitte krõbekana meekastmes. Siin saad sa selle nime all järgmise delikatessi: fritüüritud meega maitsestatud kanatükid taignas. Ja see ei ole üldse mitte hea! Niisiis olen sunnitud katsetama ja uusi hiina köögi maitseelamusi nautima. Mis on muidugi omamoodi põnev ja uudne. Lisaks sellele on mulle kunagi öelnud, et tavainimesed ei jõuagi aasia köögis meekanast kaugemale. Tundub, et nüüd ma siis ei ole enam tavainimene. Kuid sellele vaatamata tahaksin vahel vägagi seda õiget ja ehtsat imemaitsvat meekana.
Ning lõpetuseks veel mõned õpetussõnad kõigile:
- mitte kunagi ei tohi mõelda, et sa inimest läbi ja lõhki tunned; igaüks sinu lähikonnast võib sind üllatada.
- ükskõik millises ühiskonnas sa ka ei elaks, eestlane jääb ikka eestlaseks!

Ilusat alanud nädalat kõigile! (:

:) Ja tõepoolest on uus nädalavahetus saabunud. Kuid Rottnest island jääb sel korral siiski ära, sest täna on ilm pilves ning vihma tõenäosus on 50%. Seega tuleb meil hoopis mingi muu meelelahutus välja mõelda. Ootan, et Toomas autoostult koju tagasi jõuaks ning siis vaatab, mis täna ette võtame. Kindlasti tekkis teil küsimus nüüd selle autoostu kohta. Ei, ta ei läinud meile midagi uut ostma. Ta on nimelt iga meie majas elava eestlase abiline, kui on vaja endale sõiduvahend muretseda. Käib kõigiga kaasas, kontrollib, millises seisukorras auto on, aitab alla kaubelda ning head diili saada. Täitsa vahva on vaadata, kuidas ta isegi teistele inimestele autot ostes ekstaasi läheb: uurib ise netiavarustest häid pakkumisi ja soovitab, mis hinda mingi auto eest pakkuda. Nii et polegi oluline, kellele auto läheb, peaasi, et saab autot osta. :)
Isa uuris, et kuidas meil päeva pikkusega lood on. Siin Western Australia's kellakeeramisega ei tegeleta, mis tähendab seda, et suviti (mis meil praegu teatavasti on), läheb hommikul varakult valgeks, kuid samal ajal ka varakult pimedaks. Et meie laiuskraad pole nii suur kui Eestis, siis siin sellist asja ei ole nagu kodumaal jaanipäeva paiku. Absoluutselt igal ööl läheb ikka mingist hetkest kottpimedaks. Ja no nüüd hakkab vaikselt päev juba ka lühemaks jääma, kuid kuna see erinevus on üsna pisike, siis praegu seda veel ei märka. Eks mõne aja pärast on näha, et hommikul ei ole nii vara enam valge ning õhtul läheb päike varem looja. Üks eestlane, kellega puid istutasime talvisel ajal, teadis rääkida, et siin pidi päeva pikkus muutuma täpselt ühe minuti võrra iga päev. Ja päike loojub siin üsna kiiresti. Ei ole nii, et võid tunde päikeseloojangut nautida. Vaid mõni minut ja läinud ta ongi.
Selle sama inimese juttudest tuli mulle nüüd veel üks huvitav fakt meelde. See puudutab austraalia raha. Nimelt on Austraalia dollarid tehtud sellisest materjalist, et seda ei saa ka parima tahtmise juures katki rebida, sest see materjal lihtsalt ei rebene. Ta lausa demonstreeris seda ühe isikluku 20-dollarilisega. Ja tõepoolest: paber vaid venis veidi, aga katki ei läinud. Materjal, millest siinne raha tehtud on, on niivõrd vastupidav, et sellega võib ujumas käia, seda võib lausa kuuma vette panna, kuid raha püsib samasugune. Nii et omamoodi rahapesu võib austraalia dollaritega teha küll ;).
Muide, käisime nädala sees kinos 3D'd vaatamas. Toomas nimelt tahtis üht filmi näha ja seda näidatakse ainult 3D'd. Kuna mina (ja tegelikult ka tema) 3D'd ei näe, siis polnud ma mõttest eriti vaimustuses, kuid ta ikka käis ja kordas, et äkki me siin näeme, et lihtsat Eestis polnud nii hea tehnika. Film on nüüd nähtud (Green Hornet), aga mina ei näinud ikka seda kõvasti reklaamitud 3D efekti. Toomasel õnnestus vist filmi alguses mõningates reklaamides veidi 3D'd näha, kuid film oli temagi jaoks täiesti tavaline. Ja need 3D prillid on siingi väga ebamugavad. Seega otsustasin, et enam ei lähe ma ühtegi 3D filmi vaatama, sest ma lihtsalt ei saa filmi korralikult nautida. Ja kõik need tootjad, kes teevad oma filmi vaid 3D's on ühe vaataja minu näol kaotanud!

Praegu aga kõike paremat ja loodetavasi leian ma aega, et teile pajatada, mis me sel nädalavahetusel ette võtsime. :)

Don't you miss me??

No nii...
Nii pikk paus ja mitte ühtegi (!!) kommentaari, et ma kadunud oleksin. Kuidas küll nii? Selliselt ma muutun ju üha laisemaks ja postitused jäävad üha harvemaks, sest ma lihtsalt ei tea, kas keegi üldse seda lehekülge vahel harva külastab.
Igal juhul püüan nüüd anda pisikese ülevaate sellest, kuidas mitte midagi erilist ei ole toimunud. Esmalt aga vabandan ette ära kui mul mõned trükivead peaks tekstis esinema. Nimelt on telefonil trükkimine ikka üsna tülikas. Seda eriti siis, kui ta paistab paremini teadvat, mida ma kirjutada tahan :P
Ilusatest randadest ja imelisest veest ma teile sel korral kirjutada ei saa, sest merevesi oli meil mingi aeg keelu all. Seekord aga mitte läheduses tiirlevate haiseb pärast. Oh ei, sel korral juhtus nii, et Toomasel oli töö juures pisike õnnetus ning tema vasaku käe keskmist sõrme kaunistavad nüüd õmblusarmid. Tal nimelt õnnestus nii sügavalt näppu lõigata, et luu tuli vastu. Kuid muretsemiseks pole enam põhjust. Haav on kenasti paranenud ning täna võeti juba niidid välja. See tähendab aga seda, et juba sel nädalavahetusel ootavad meid liivarannad ja kristallselge ookeanivesi. Plaanime ilmselt külastada Perthi rannikust pisut eemal asuvat maalilist Rottnest saart. Oleme endale selleks tarbeks ujumismaskid ostnud ja snorgeldamine ootab meid. Loodame, et reis saab olema vahva ja saame teid kenade uute piltidega üllatada.
Kuna rannad olid keelatud, siis oli möödunud nädalavahetus Toomase rõõmuaeg. Nimelt külastasime laupäeval Perthi motorplexi, kus oli suur kiirendusvõistlus ja autode väljanäitus. Muidugi oli tore ilusaid autosid näha, kuid või käsi südamel tunnistada, et ega see asi ikka minu jaoks ei ole. Näiteks ei saa ma kohe kuidagi aru, miks on vaja autode kapottidesse aukusid lõigata, et mingid üüratud kobakad sinna ära mahutada. Ma mõistan, et see annab võimsusele palju juurde, aga no kole on ju! Oh, ma tean, ma olen naine ja ma ei saagi sellest aru saada. Lisaks sellele ei ole siin üldse huvitav vaadata, kuidas inimesed oma autosid ehitavad, sest kõikidel on raha piisavalt ning seetõttu puudub autode ülesehitamisel igasugune fantaasia: ostetakse lihtsalt kõige võimsamad autojupid kokku ja topitakse kapoti alla. Ja noh, kui sinna alla ära ei mahu, siis lõigatakse kapotti auk. Järgmine kord saadan Toomase sellisele üritusele koos töökaaslastega ja lähen ise shoppama. Usun, et see on kõige mõistlikum plaan. :)
Ning pisut laiemalt Austraaliast ka. Teatavasti olete kõik kuulnud, et Austraalia üks osariik Queensland on suures osas üleujutanud. See, mis sealkandis toimub on ikka pöörane ja katastroofiline. Kuid kas te teadsite, et Queensland pole ainus osariik, mis on tohutute veevoogude mõju all? Lisaks Queenslandile on nüüd väga suures ohus Victoria osariik ning see on eriti hirmus seetõttu, et Victoria on alles eelmisest üleujutusest taastumas. Kiita pole ka olukord Tasmaanias. Kui päris aus olla, siis paistab, et vaid Western Australia on praeguse seisuga veetulvadest pääsenud.
Queenslandi üleujutustele on reageerinud välismeedia ning loomulikult on see ka siinsetes uudistes peateemaks iga jumala päev. Lisaks sellele muidugi räägitakse ka teiste osariikide katsumustest, kuid seda mitte nii suures mahus. Ehk see osakaal mõne aja pärast muutub, sest praegu tundub, et Queenslandis asjad paranevad ning Victorias lähevad järjest hullemaks. Kuid lisaks meediale on reageerinud ka paljude riikide valitsused. Isegi mina, kes ma olen end Eesti Välisministeeriumi kodulehel registreerinud kui Austraalias viibija, sain ühelt välisministeeriumi ametnikult kirja. Naljakas oli asja juures see, et see kiri jõudis kohale 13. jaanuaril ning selgitas pikalt ja laialt, et Austraalias on üleujutused. Kogu info oli meedia vahendusel ammuilma inimesteni jõudnud ning tundus, et välisministeerium saatis selle mittemidagiütleva e-kirja vaid selleks, et näidata, et nad millegagi siiski tegelevad. Kuid parem see, kui mitte midagi.
Igal juhul loodame meie siin koos kogu Austraaliaga, et tulvavesi taandub nii Queenslandist kui ka teistest osariikidest. Loodetavasti suudetakse kahjud kenasti likvideerida ning majandus elavneb laastatud piirkondades . Ilmselgelt võtab see kõik kaua aega, kuid nähes kui ühtehoidvad ja abivalmid on siinsed kohalikud, siis usun ma, et ühise jõuga need eesmärgid täidetakse.

Lisaks sellele, olles näinud neid kahjusid, mida vesi võib põhjustada, tahaksin hirmsasti loota, et Eestis on õptitud eelnevast aastast ning selle kevade üleujutused ei too kaasa suuri kahjusid. Sest üks on kindel: lume sulamisest tulev vesi tõstab Emajõe taset väga suures mahus..

Kõike paremat!

Head uut aastat!! :)

Täna võib seda veel teatavasti ilma pudelita soovida ning seda tuleb ju ometi ära kasutada, sest pudelit oleks sinna kaugele kodumaale üsna keeruline toimetada. Loodan, et kõikide aastavahetus möödus piduselt ja paukuderohkelt. Muidugi soovin ka, et uue aasta algus oleks olnud suurepärane ning eurodega arveldamine tuleks lihtsalt (peaasi, et pangakontot vaadates nukraks ei muutuks). Meil siin on kõik üsna endistviisi. Kuid eks ma püüan anda pisikest ülevaadet aastavahetusest ja kirjutan vast veidi ka igapäevastemast asjadest. Muide, peaksin ehk siinkohal mainima, et eesti keeles kirjutamine muutub iga sissekandega pisut keerulisemaks. Kui alguses kirjutasin hoogsalt ja sissekanded said kiirelt valmis, siis nüüd mõtlen nii mõnegi lause kirja paneku juures pikalt ja kaalun korduvalt, milline see kõige õigem sõna kasutus ja sõnade järjekord ikkagi on. Nii et kui peaksin vigu tegema, siis arvestage sellega, et lisaks tavapärastele trükivigadele võivad sisse lipsata ka pisut kummalisemad vead ning seda eelkõige seetõttu, et olen iga päev inglise keelses keskkonnas ning kirjutan üsna palju võõras keeles. See aga tähendab seda, et inglise keel läheb mul päev-päevalt aina paremaks.
Igal juhul aastavahetuse veetsime eestlaste seltskonnas. Esmalt valmistasime Toomasega kodumaist kartulisalatit, mis küll päris kodumaise maitsega ei olnud, sest toorained on siin ikka üsna teised. Lastevorstist võib siin vaid unistada ja hapukoor pole ka kohe üldse hapukoore moodi. Kuid andsime endast parima ja võib vist öelda, et välja kukkus täitsa hea, sest saime ikka mõned päris korralikud kiidusõnad teistelt eestlastelt. Nagu ikka tegime salatit kaks laari: sibulaga ja sibulata, mis oli siinsetele eestlastele samuti meelepärane, sest ikka leidub minusuguseid, kes sibulat salati sees ei armasta. :)
Kui olime oma kõhud täis söönud ja pisut ka meelepärast jooki manustanud, liikusime kõik koos ühise mehena kesklinna, et võtta mõned vägijoogid kuskil baaris ja seejärel linnarahvaga uut aastat tervitada. Sattusime ühte baari, kus selline suur seltskond (meid oli oma 10 inimest) pandi taharuumi täiesti omaette õhtut nautima. Kusjuures pärast uue aasta saabumist ühines meiega veel umbes sama suur seltskond teisi eestlasi ning tundus, et kogu baari peale on eestlasi rohkem kui kõiki teisi rahvusi kokku.
Südaööl astusime baarist mõneks hetkeks välja, et rahvamassiga südaöö saabumiseni sekundeid lugeda. Suure ekraani pealt numbreid vaadates hüüti valjuhäälselt: "Ten! Nine! Eight!.... Three! Two! ONE!! Happy New Year!!" Ja siis... Mitte ühtegi pauku! Mitte ühtegi raketti! Absoluutselt mitte midagi nii kaugel kui silm seletas. Ei ole siin seda kommet, et kümneid tuhandeid aastavahetusel taevasse lasta. Ehk siis meie uus aasta tuli uskumatult ebatraditsiooniliselt. Tean, et Sydneys oli üsna suur ilutulestik olnud, kuid Perthis panustatakse ilutulestikule pigem Austraalia päeval, 26. jaanuaril. Eks me saame oma tulevärgi kätte tol päeval, mis muide on siin üks järjekordne riigipüha. :)
Pärast aastavahetust oleme võtnud üsna vaikselt. Vabadel päevadel käisime üsna palju rannas veemõnusid nautimas, sest ega siin ju teisiti ei saa. Viimasel ajal on õhutemperatuur ikka üsna kõrge olnud. Jõulude ajal ja aastavahetusel püsis termomeeter ikka seal 40 kraadi ringis ning päevasel ajal väljas käimine oli ikka omamoodi katsumus. Isegi tuul ei jahuta, sest see on lihtsalt nii kuum. Vahel tundus lausa, et hingamine on raskendatud, nagu oleks saunas ja peaks sisse hingama tulist õhku. Õnneks sadas eile tugevalt vihma ning see tõi kaasa pisut jahedamad õhumassid. Täna ja homme on temperatuur umbes 25 kraadi ringis, mis siin tundub isegi pisut jahedana. Laupäeval tõuseb aga soojapügal taaskord üle 30 ning suvesoe on jälle platsis.
Sellega seoses meenub mulle paljude kodukandi inimeste pärimine, et kas meil ka siin uputab. Ei uputa! Üleujutused on Austraalias siiski vaid idarannikul ning meie oleme hoopis teisel pool. Vastupidiselt sealsele stiihiale on meil siinkandis häda hoopis vee puudusega. Möödunud talv on poole sajandi kõige kuivem ning siinpool mannert räägitakse suurelt hoopis vee säästmise vajadusest. Nii et võib öelda, et siinsed inimesed tervitavad vihma rõõmsa meelega. Mida rohkem, seda uhkem, sest vett on vaja!
Kuid sellele vaatamata on siinsed uudised praegusel ajal suures osas seotud vaid idarannikul toimuvaga. Iga päev näidatakse kaadreid üleujutatud maa-aladest, tehakse intervjuusid kohalikega ning hoitakse silma peal veetaseme tõusul. Täna hommikul just nägin uudistest noorpaari, kes ei lase loodusel oma plaane ära rikkuda ning plaanivad üleujutustele vaatamata oma pulmi pidada.
Lisaks puhkamisele tegelesime vabadel päevadel ka meie autoga. Nimelt vahetas Toomas autol mootorijuhtmestiku ära ja pärast seda oli tal elektrisüsteemiga mõningaid probleeme. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, sest ilmselgelt ei taha ma pikalt ja laialt autodest kirjutada. Põhjus, miks ma selle teemaks tõin, on hoopis selles, et abi saamiseks pöördus Toomas ühes siinses foorumis teiste sama auto fännide poole ning siinne vastukaja hämmastas mind vägagi positiivselt. Nimelt saime kohe kutse ühe inimese juurde, kes pakkus oma abi. Sinna jõudes oli seal teinegi sama auto omanik. Koos lahendust ei leitud, kuid see ei tähendatud, et lüüakse käega. Oh ei! Üks kohalik võttis hoopis ühendust 300ZX elektrisüsteemi asjatundjaga ning pika telefonivestluse tagajärjena suuti välja praakida väga mitmed variandid, mis kindlasti probleemiks ei ole ning lõpuks jõuti võimaliku lahenduseni. Kogu sündmuste käigu juures pani mind imestama siinsete inimeste abivalmidus. Pea iga eestlane oleks su oma mudega üksi jätnud. Abi palumise peale oleks eestlane midagi oma pihku pomisenud ning oma asjade juurde tagasi pöördunud. Leidub ikka väge vähe eestlasti, kes lisaks oma auto putitamisele ka suvalisele kaasmaalasele abikäe ulatavad. Siin on see aga igati normaalne ja tervitatav nähtus.
Kui olime võimaliku veani jõudnud ning Toomas lubas kodus asja üle vaadata, paluti koheselt, et me ikka neile teada annaksime, kas saime asjad korda. Kui oleks juhtunud, et viga siiski seal ei ole, siis kästi tagasi tulla ning lubati üheskoos veel asi üle vaadata. Lisaks sellele küsiti, et kas meil on veel muresid ning oldi valmis ka kõige muu osas nõu andma. Lõpuks kutsuti veel ühisele kokkutulekule ning oldi ülimalt sõbralikud.
Vot sellised on siinsed inimesed! Kuidas tundub? Kas eestlastel on, millest õppida? Minu meelest on! Kui vahel tundubki siinne ühiskond ülepingutatult sõbralikuna, siis järgmisel hetkel on selline soojus ja lahkus ülimalt meeldiv. Ning kui päris aus olla, siis olen siinse ülevoolava suhtlemisstiiliga juba harjuma hakanud. Enam mind isegi ei häiri see pidev küsimine, kuidas sul läheb. Vastan rõõmsa meelega, et ikka endiselt läheb hästi ning naeratan küsijale. Ise ma veel küll pidevalt seda küsimust esitavate inimestega liitunud ei ole, kuid kui mõne inimesega ikka igapäevaselt suhtlen ja mind tõesti huvitab tema käekäik, siis ikka poetan vahel, et kuidas neil ka läheb. Sest mind tõesti huvitab! :)

Olge teiegi uuel aastal pisut sõbralikumad; pöörake enda ümber toimuvale veidi rohkem tähelepanu; küsige kuidas läheb teie klassi- või töökaaslasel; naeratage tänaval vastu kõndivale inimesele; tänage poes kassapidajat; pakkuge oma abi seal, kus näete abivajajat.. Kõik see teeb elu pisut enam elamisväärseks ning päeva pisut päikselisemaks!
Imevahvat aastat 2011!! :)