Austraalia päev! :)

Sel korral oli meie töönädal kaheks lõigatud. Esmaspäeval algas töö tegemine suure hooga pihta, kuid ei sel vahval nädalal ei kestnudki see kuni reedeni. Nimelt oli kõikidel austraallastel (ja loomulikult ka kõikidel Austraalias töötavatel välismaalastel) kolmapäev vaba, sest siinkandis oli järjekordne public holiday. Sel korral kõikide ausside jaoks ääretult oluline Austraalia päev. Kogu päev möödub siinstel elanikel tähistades. Alsutatakse varahommikul, mil enamasti minnakse randa päikest nautima, päeva jooksul peetakse maha grillipidu ning õhtul minnakse linna suurejoonelist ilutulestikku vaatama. Vaatamata sellele, et järgmine päev on kõigil järjekordne tööpäev, möödub enamik päevast alkoholi tarbides. Tegu on järjekordse suure joomapühaga ning seda ei takista ka nii tühine asi nagu järgnev tööpäev.
Kuid loomulikult on siin siiski ka neid inimesi, kes päeva alkoholiga ei tähista. Uudiste vahendusel saime teada, et kõige olulisem on see päev uutele austraalia kodanikele. Just sel päeval saavad aasta jooksul kogunenud uued kodanikud täieõiguslikeks kogukonna liikmeteks. Seega on see päev nendele inimestele eriti oluline ja pidulik sündmus.
Meie veetsime selle olulise päeva üsna vaikselt, sest kui päris aus olla, siis me alguses isegi ei kujutanud väga ette, mida see päev endast kujutab. Ning tavapäraste eestlastena olume harjunud, et inimesed heiskavad riigipühal vaid lipu ja lebotavad niisama vaba päeva maha. Erinevalt kodumaast käivad siinsed inimesed aga rannas ja mujal austraalia lippudega, austraalia pluuside, pükste, ajutiste tatoveeringute ja muu säärasega. Tegu on tõelise suure pühaga. Nüüd me siis teame ja ehk kunagi saame ka sellest päevast samamoodi osa võtta.
Loomulikult ei maganud me aga maha paljuräägitud suurejoonelist ilutulestikku. Taevasse lasti 450 tuhat dollarit ning vaatemäng kestis kokku pool tundi. Jälgisime seda imekaunist Kings Park'ist, mis oli rahvast nii tulvil, et tühja murulappi kuhu end toetada, ei olnud võimalik leida. Kuid kui päris aus olla, siis olin ma selles tulevärgis pisut pettunud. Nimelt leidsin ma, et see oli liialt välja venitatud ning tõeliselt ilus vaid viimased pool minutit. Niisiis minupoolne soovitus tulevasteks aastateks oleks, et tehke show kolm korda lühem, kuid samal ajal kolm korda intensiivsem.

Kuid pärast pidu peab alati tagasi tulema reallsusesse. Nagu te teate on poolt siinsest maast tabanud suured vihmasajud ning üleujutused. Vaja on hakata teedevõrku ja elamisi taastama ning see kõik vajab meeletut resurssi. Niisiis tuli päev pärast Aussie day'd peaministrilt uudis, et valitsus on välja mõelnud uue maksu Flood tax ning see on vajalik, et üles ehitada tormi poolt laastatud piirkondi. Loomulikult on raha vaja, kuid mina pole kindel, kas see on just parim lahendus. Pole ma siinsesse poliitikasse piisavalt süübinud ning ei süübinud ka sellesse uude välja mõeldud maksu. Kuid telerist nägin opositiooni liidri arvamust ning mis mulle tema väljaütlemiste juures meeldis, oli asjaolu, et ta tõepoolest tõi välja oma vaatepunkti. Erinevalt tavapärast sopaloopimisest, mis esineb Eesti poliitikas, tõi Tony Abott välja, mida tema valitsust juhtides teisiti teeks. See oli tõepoolest uskumatu vaadata, et inimene mitte ainult ei loobi oma vastaseid sopaga, vaid toob ka välja punktid, mida tema kindlasti ei teeks ning mida täpselt ta teisiti teeks. Selline poliitik on minu silmis tõeline haruldus ning minu meelest on selline käitumine igati kiiduväärne! Eesti poliitikutel oleks nii mõndagi õppida.
Võib olla on aga see flood tax siiski vajalik. Kes teab, kes teab.. Võib olla peaks see aga olemas olema, et katta kõiki looduskatastroofide kahjusid, mitte ainult üleujutuste omi, sest troopilises kliimas tuleb selliseid asju ikka üsna palju ette. Siiani olen ma teile ikka rääkinud, et Perthis on olnud läbi aegade kõige kuivem talv ning meil on pigem veepuudus. Kuid nüüd on antud ka siinsele piirkonnale tormihoiatus. Tormi kese jääb ilmselt küll Perthist pisut lõuna poole (täpsemalt kuskile Perthi ja Bunbury vahele), kuid sellele vaatamata võivad tuuleiilid siinkandis koguda kiiruse kuni 120 km/h (tormi keskmes on iilid kaks korda kiiremad - 230 km/h). Eks siis homme ole näha, mida selline torm siiakanti toob. Kui päris aus olla, siis praegu ma ei suuda väga ette kujutada sellist tuulejõudu, sest enda meelest olen Eestis kuulnud vaid tuuleiilidest kuni 40-50 km/h.
Täna saime juba pisut looduse mõju tunda. Nimelt kadus meil vägagi mitmeks tunniks elekter ära. Päris keeruline on siin 38-40 kraadises kuumuses ja meeletus niiskuses (sest pilved on juba linna kohal ning ka vihma tuli juba pisut) ilma konditsioneerita olla. Elektri kadumine oli aga põhjustatud asjaolust, et meie linnaosa lähedal asuv elektrijaam läks põlema; tundus, et see oli põhjustatud äikesest, mis jaama sisse lõi, kuid päris kindel olla ei saa. Tuleb ilmselt õhtuseid uudiseid jälgida ning seejärel teame veidi rohkem.

Selleks korraks aga kõik. Olge teie seal külmas Eestis tublid ning hoidke meile pöialt, et torm liigset kahju ei teeks. Meie oleme igal juhul valmistunud: süüa oleme kogunud piisavalt ning homme oma nina kodust välja pistma ei pea... :)

Soojade soovidega..

Teatavasti rikkus ilm meie nädalavahetuse plaanid sel korral ära ning Rottnest Island jäi sel korral külastamata. Loodetavasti õnnestub meil see imeilus koht siiski peatselt ära näha ning saan siis ka teile rääkida (või õigemini kirjutada) kui imeline see oli. Sest olen täiesti kindel, et meid ootavad seal ees hingematvalt ilusad vaated. Olen selle koha kohta vaid kõike positiivset kuulnud.
Niisiis oli meil see nädalavahetus vaja leida pisut tubasemat tegevust. Seega külastasime laupäeval koos teiste meie majas elavate eestlastega ühte bowlingu klubi ja veetsime seal toreda õhtu. Ma pole küll kunagi selle mängu fänn olnud (ja see asjaolu jäi sel korral muutumatuks), aga tore oli ikka. Toomas muidugi kinnitas mulle alguses, et ega temagi seda mängu ei oska, kuid loomulikult oli see väide jumala vale. Nimelt suutis ta lõppkokkuvõttes saada parima tulemuse kõikide eestlaste seas ning nii mõnigi meie seast oli ikka väga hea mängija. Aga see on Toomase puhul täitsa tavaline. Mäletan hästi eelmist aastat, kui koos uisutamas käisime. Alguses rääkis ta mulle väga pikalt, et tema ei oska üldse uisutada, aga nii kui jääle sai, tegi seal selliseid piruette, et vaata ja imesta.
Lisaks sellele käisime pisut koos poodides kolamas. Ostsime endale imevahva uue voodipesu. Kas te ikka teate kui hea on minna magama uute puhaste linade vahele? See tunne on siin Austraalias sama hea kui kodumaal. Nii nii mõnus oli eile õhtul pugeda mõnusa voodipesu vahele, mis lausa lõhnas uudsuse järele. Voodi on kohe palju kutsuvam. Tahaks kohe palju rohkem oma ajast nende toredate linade vahel veeta. Soovitan kõigil end aeg-ajalt uue voodipesuga hellitada. Tunne on vaimustav. :)
Eilne õhtu möödus meil aga ühes siinses aasia toidu restoranis. Ning siinkohal pean ma tunnistama, et igatsen kodumaist aasia toitu. Äraütlemata kummaline on midagi sellist öelda, aga nii see on. Siinne aasia toit pole üldse mitte see, mis ta kodus on. Kõige hullem on olukord minu lemmiku meekanaga. Seda einet ma siin enam ei söö, sest siinne Honey Chicken ei ole üldse mitte krõbekana meekastmes. Siin saad sa selle nime all järgmise delikatessi: fritüüritud meega maitsestatud kanatükid taignas. Ja see ei ole üldse mitte hea! Niisiis olen sunnitud katsetama ja uusi hiina köögi maitseelamusi nautima. Mis on muidugi omamoodi põnev ja uudne. Lisaks sellele on mulle kunagi öelnud, et tavainimesed ei jõuagi aasia köögis meekanast kaugemale. Tundub, et nüüd ma siis ei ole enam tavainimene. Kuid sellele vaatamata tahaksin vahel vägagi seda õiget ja ehtsat imemaitsvat meekana.
Ning lõpetuseks veel mõned õpetussõnad kõigile:
- mitte kunagi ei tohi mõelda, et sa inimest läbi ja lõhki tunned; igaüks sinu lähikonnast võib sind üllatada.
- ükskõik millises ühiskonnas sa ka ei elaks, eestlane jääb ikka eestlaseks!

Ilusat alanud nädalat kõigile! (:

:) Ja tõepoolest on uus nädalavahetus saabunud. Kuid Rottnest island jääb sel korral siiski ära, sest täna on ilm pilves ning vihma tõenäosus on 50%. Seega tuleb meil hoopis mingi muu meelelahutus välja mõelda. Ootan, et Toomas autoostult koju tagasi jõuaks ning siis vaatab, mis täna ette võtame. Kindlasti tekkis teil küsimus nüüd selle autoostu kohta. Ei, ta ei läinud meile midagi uut ostma. Ta on nimelt iga meie majas elava eestlase abiline, kui on vaja endale sõiduvahend muretseda. Käib kõigiga kaasas, kontrollib, millises seisukorras auto on, aitab alla kaubelda ning head diili saada. Täitsa vahva on vaadata, kuidas ta isegi teistele inimestele autot ostes ekstaasi läheb: uurib ise netiavarustest häid pakkumisi ja soovitab, mis hinda mingi auto eest pakkuda. Nii et polegi oluline, kellele auto läheb, peaasi, et saab autot osta. :)
Isa uuris, et kuidas meil päeva pikkusega lood on. Siin Western Australia's kellakeeramisega ei tegeleta, mis tähendab seda, et suviti (mis meil praegu teatavasti on), läheb hommikul varakult valgeks, kuid samal ajal ka varakult pimedaks. Et meie laiuskraad pole nii suur kui Eestis, siis siin sellist asja ei ole nagu kodumaal jaanipäeva paiku. Absoluutselt igal ööl läheb ikka mingist hetkest kottpimedaks. Ja no nüüd hakkab vaikselt päev juba ka lühemaks jääma, kuid kuna see erinevus on üsna pisike, siis praegu seda veel ei märka. Eks mõne aja pärast on näha, et hommikul ei ole nii vara enam valge ning õhtul läheb päike varem looja. Üks eestlane, kellega puid istutasime talvisel ajal, teadis rääkida, et siin pidi päeva pikkus muutuma täpselt ühe minuti võrra iga päev. Ja päike loojub siin üsna kiiresti. Ei ole nii, et võid tunde päikeseloojangut nautida. Vaid mõni minut ja läinud ta ongi.
Selle sama inimese juttudest tuli mulle nüüd veel üks huvitav fakt meelde. See puudutab austraalia raha. Nimelt on Austraalia dollarid tehtud sellisest materjalist, et seda ei saa ka parima tahtmise juures katki rebida, sest see materjal lihtsalt ei rebene. Ta lausa demonstreeris seda ühe isikluku 20-dollarilisega. Ja tõepoolest: paber vaid venis veidi, aga katki ei läinud. Materjal, millest siinne raha tehtud on, on niivõrd vastupidav, et sellega võib ujumas käia, seda võib lausa kuuma vette panna, kuid raha püsib samasugune. Nii et omamoodi rahapesu võib austraalia dollaritega teha küll ;).
Muide, käisime nädala sees kinos 3D'd vaatamas. Toomas nimelt tahtis üht filmi näha ja seda näidatakse ainult 3D'd. Kuna mina (ja tegelikult ka tema) 3D'd ei näe, siis polnud ma mõttest eriti vaimustuses, kuid ta ikka käis ja kordas, et äkki me siin näeme, et lihtsat Eestis polnud nii hea tehnika. Film on nüüd nähtud (Green Hornet), aga mina ei näinud ikka seda kõvasti reklaamitud 3D efekti. Toomasel õnnestus vist filmi alguses mõningates reklaamides veidi 3D'd näha, kuid film oli temagi jaoks täiesti tavaline. Ja need 3D prillid on siingi väga ebamugavad. Seega otsustasin, et enam ei lähe ma ühtegi 3D filmi vaatama, sest ma lihtsalt ei saa filmi korralikult nautida. Ja kõik need tootjad, kes teevad oma filmi vaid 3D's on ühe vaataja minu näol kaotanud!

Praegu aga kõike paremat ja loodetavasi leian ma aega, et teile pajatada, mis me sel nädalavahetusel ette võtsime. :)

Don't you miss me??

No nii...
Nii pikk paus ja mitte ühtegi (!!) kommentaari, et ma kadunud oleksin. Kuidas küll nii? Selliselt ma muutun ju üha laisemaks ja postitused jäävad üha harvemaks, sest ma lihtsalt ei tea, kas keegi üldse seda lehekülge vahel harva külastab.
Igal juhul püüan nüüd anda pisikese ülevaate sellest, kuidas mitte midagi erilist ei ole toimunud. Esmalt aga vabandan ette ära kui mul mõned trükivead peaks tekstis esinema. Nimelt on telefonil trükkimine ikka üsna tülikas. Seda eriti siis, kui ta paistab paremini teadvat, mida ma kirjutada tahan :P
Ilusatest randadest ja imelisest veest ma teile sel korral kirjutada ei saa, sest merevesi oli meil mingi aeg keelu all. Seekord aga mitte läheduses tiirlevate haiseb pärast. Oh ei, sel korral juhtus nii, et Toomasel oli töö juures pisike õnnetus ning tema vasaku käe keskmist sõrme kaunistavad nüüd õmblusarmid. Tal nimelt õnnestus nii sügavalt näppu lõigata, et luu tuli vastu. Kuid muretsemiseks pole enam põhjust. Haav on kenasti paranenud ning täna võeti juba niidid välja. See tähendab aga seda, et juba sel nädalavahetusel ootavad meid liivarannad ja kristallselge ookeanivesi. Plaanime ilmselt külastada Perthi rannikust pisut eemal asuvat maalilist Rottnest saart. Oleme endale selleks tarbeks ujumismaskid ostnud ja snorgeldamine ootab meid. Loodame, et reis saab olema vahva ja saame teid kenade uute piltidega üllatada.
Kuna rannad olid keelatud, siis oli möödunud nädalavahetus Toomase rõõmuaeg. Nimelt külastasime laupäeval Perthi motorplexi, kus oli suur kiirendusvõistlus ja autode väljanäitus. Muidugi oli tore ilusaid autosid näha, kuid või käsi südamel tunnistada, et ega see asi ikka minu jaoks ei ole. Näiteks ei saa ma kohe kuidagi aru, miks on vaja autode kapottidesse aukusid lõigata, et mingid üüratud kobakad sinna ära mahutada. Ma mõistan, et see annab võimsusele palju juurde, aga no kole on ju! Oh, ma tean, ma olen naine ja ma ei saagi sellest aru saada. Lisaks sellele ei ole siin üldse huvitav vaadata, kuidas inimesed oma autosid ehitavad, sest kõikidel on raha piisavalt ning seetõttu puudub autode ülesehitamisel igasugune fantaasia: ostetakse lihtsalt kõige võimsamad autojupid kokku ja topitakse kapoti alla. Ja noh, kui sinna alla ära ei mahu, siis lõigatakse kapotti auk. Järgmine kord saadan Toomase sellisele üritusele koos töökaaslastega ja lähen ise shoppama. Usun, et see on kõige mõistlikum plaan. :)
Ning pisut laiemalt Austraaliast ka. Teatavasti olete kõik kuulnud, et Austraalia üks osariik Queensland on suures osas üleujutanud. See, mis sealkandis toimub on ikka pöörane ja katastroofiline. Kuid kas te teadsite, et Queensland pole ainus osariik, mis on tohutute veevoogude mõju all? Lisaks Queenslandile on nüüd väga suures ohus Victoria osariik ning see on eriti hirmus seetõttu, et Victoria on alles eelmisest üleujutusest taastumas. Kiita pole ka olukord Tasmaanias. Kui päris aus olla, siis paistab, et vaid Western Australia on praeguse seisuga veetulvadest pääsenud.
Queenslandi üleujutustele on reageerinud välismeedia ning loomulikult on see ka siinsetes uudistes peateemaks iga jumala päev. Lisaks sellele muidugi räägitakse ka teiste osariikide katsumustest, kuid seda mitte nii suures mahus. Ehk see osakaal mõne aja pärast muutub, sest praegu tundub, et Queenslandis asjad paranevad ning Victorias lähevad järjest hullemaks. Kuid lisaks meediale on reageerinud ka paljude riikide valitsused. Isegi mina, kes ma olen end Eesti Välisministeeriumi kodulehel registreerinud kui Austraalias viibija, sain ühelt välisministeeriumi ametnikult kirja. Naljakas oli asja juures see, et see kiri jõudis kohale 13. jaanuaril ning selgitas pikalt ja laialt, et Austraalias on üleujutused. Kogu info oli meedia vahendusel ammuilma inimesteni jõudnud ning tundus, et välisministeerium saatis selle mittemidagiütleva e-kirja vaid selleks, et näidata, et nad millegagi siiski tegelevad. Kuid parem see, kui mitte midagi.
Igal juhul loodame meie siin koos kogu Austraaliaga, et tulvavesi taandub nii Queenslandist kui ka teistest osariikidest. Loodetavasti suudetakse kahjud kenasti likvideerida ning majandus elavneb laastatud piirkondades . Ilmselgelt võtab see kõik kaua aega, kuid nähes kui ühtehoidvad ja abivalmid on siinsed kohalikud, siis usun ma, et ühise jõuga need eesmärgid täidetakse.

Lisaks sellele, olles näinud neid kahjusid, mida vesi võib põhjustada, tahaksin hirmsasti loota, et Eestis on õptitud eelnevast aastast ning selle kevade üleujutused ei too kaasa suuri kahjusid. Sest üks on kindel: lume sulamisest tulev vesi tõstab Emajõe taset väga suures mahus..

Kõike paremat!

Head uut aastat!! :)

Täna võib seda veel teatavasti ilma pudelita soovida ning seda tuleb ju ometi ära kasutada, sest pudelit oleks sinna kaugele kodumaale üsna keeruline toimetada. Loodan, et kõikide aastavahetus möödus piduselt ja paukuderohkelt. Muidugi soovin ka, et uue aasta algus oleks olnud suurepärane ning eurodega arveldamine tuleks lihtsalt (peaasi, et pangakontot vaadates nukraks ei muutuks). Meil siin on kõik üsna endistviisi. Kuid eks ma püüan anda pisikest ülevaadet aastavahetusest ja kirjutan vast veidi ka igapäevastemast asjadest. Muide, peaksin ehk siinkohal mainima, et eesti keeles kirjutamine muutub iga sissekandega pisut keerulisemaks. Kui alguses kirjutasin hoogsalt ja sissekanded said kiirelt valmis, siis nüüd mõtlen nii mõnegi lause kirja paneku juures pikalt ja kaalun korduvalt, milline see kõige õigem sõna kasutus ja sõnade järjekord ikkagi on. Nii et kui peaksin vigu tegema, siis arvestage sellega, et lisaks tavapärastele trükivigadele võivad sisse lipsata ka pisut kummalisemad vead ning seda eelkõige seetõttu, et olen iga päev inglise keelses keskkonnas ning kirjutan üsna palju võõras keeles. See aga tähendab seda, et inglise keel läheb mul päev-päevalt aina paremaks.
Igal juhul aastavahetuse veetsime eestlaste seltskonnas. Esmalt valmistasime Toomasega kodumaist kartulisalatit, mis küll päris kodumaise maitsega ei olnud, sest toorained on siin ikka üsna teised. Lastevorstist võib siin vaid unistada ja hapukoor pole ka kohe üldse hapukoore moodi. Kuid andsime endast parima ja võib vist öelda, et välja kukkus täitsa hea, sest saime ikka mõned päris korralikud kiidusõnad teistelt eestlastelt. Nagu ikka tegime salatit kaks laari: sibulaga ja sibulata, mis oli siinsetele eestlastele samuti meelepärane, sest ikka leidub minusuguseid, kes sibulat salati sees ei armasta. :)
Kui olime oma kõhud täis söönud ja pisut ka meelepärast jooki manustanud, liikusime kõik koos ühise mehena kesklinna, et võtta mõned vägijoogid kuskil baaris ja seejärel linnarahvaga uut aastat tervitada. Sattusime ühte baari, kus selline suur seltskond (meid oli oma 10 inimest) pandi taharuumi täiesti omaette õhtut nautima. Kusjuures pärast uue aasta saabumist ühines meiega veel umbes sama suur seltskond teisi eestlasi ning tundus, et kogu baari peale on eestlasi rohkem kui kõiki teisi rahvusi kokku.
Südaööl astusime baarist mõneks hetkeks välja, et rahvamassiga südaöö saabumiseni sekundeid lugeda. Suure ekraani pealt numbreid vaadates hüüti valjuhäälselt: "Ten! Nine! Eight!.... Three! Two! ONE!! Happy New Year!!" Ja siis... Mitte ühtegi pauku! Mitte ühtegi raketti! Absoluutselt mitte midagi nii kaugel kui silm seletas. Ei ole siin seda kommet, et kümneid tuhandeid aastavahetusel taevasse lasta. Ehk siis meie uus aasta tuli uskumatult ebatraditsiooniliselt. Tean, et Sydneys oli üsna suur ilutulestik olnud, kuid Perthis panustatakse ilutulestikule pigem Austraalia päeval, 26. jaanuaril. Eks me saame oma tulevärgi kätte tol päeval, mis muide on siin üks järjekordne riigipüha. :)
Pärast aastavahetust oleme võtnud üsna vaikselt. Vabadel päevadel käisime üsna palju rannas veemõnusid nautimas, sest ega siin ju teisiti ei saa. Viimasel ajal on õhutemperatuur ikka üsna kõrge olnud. Jõulude ajal ja aastavahetusel püsis termomeeter ikka seal 40 kraadi ringis ning päevasel ajal väljas käimine oli ikka omamoodi katsumus. Isegi tuul ei jahuta, sest see on lihtsalt nii kuum. Vahel tundus lausa, et hingamine on raskendatud, nagu oleks saunas ja peaks sisse hingama tulist õhku. Õnneks sadas eile tugevalt vihma ning see tõi kaasa pisut jahedamad õhumassid. Täna ja homme on temperatuur umbes 25 kraadi ringis, mis siin tundub isegi pisut jahedana. Laupäeval tõuseb aga soojapügal taaskord üle 30 ning suvesoe on jälle platsis.
Sellega seoses meenub mulle paljude kodukandi inimeste pärimine, et kas meil ka siin uputab. Ei uputa! Üleujutused on Austraalias siiski vaid idarannikul ning meie oleme hoopis teisel pool. Vastupidiselt sealsele stiihiale on meil siinkandis häda hoopis vee puudusega. Möödunud talv on poole sajandi kõige kuivem ning siinpool mannert räägitakse suurelt hoopis vee säästmise vajadusest. Nii et võib öelda, et siinsed inimesed tervitavad vihma rõõmsa meelega. Mida rohkem, seda uhkem, sest vett on vaja!
Kuid sellele vaatamata on siinsed uudised praegusel ajal suures osas seotud vaid idarannikul toimuvaga. Iga päev näidatakse kaadreid üleujutatud maa-aladest, tehakse intervjuusid kohalikega ning hoitakse silma peal veetaseme tõusul. Täna hommikul just nägin uudistest noorpaari, kes ei lase loodusel oma plaane ära rikkuda ning plaanivad üleujutustele vaatamata oma pulmi pidada.
Lisaks puhkamisele tegelesime vabadel päevadel ka meie autoga. Nimelt vahetas Toomas autol mootorijuhtmestiku ära ja pärast seda oli tal elektrisüsteemiga mõningaid probleeme. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, sest ilmselgelt ei taha ma pikalt ja laialt autodest kirjutada. Põhjus, miks ma selle teemaks tõin, on hoopis selles, et abi saamiseks pöördus Toomas ühes siinses foorumis teiste sama auto fännide poole ning siinne vastukaja hämmastas mind vägagi positiivselt. Nimelt saime kohe kutse ühe inimese juurde, kes pakkus oma abi. Sinna jõudes oli seal teinegi sama auto omanik. Koos lahendust ei leitud, kuid see ei tähendatud, et lüüakse käega. Oh ei! Üks kohalik võttis hoopis ühendust 300ZX elektrisüsteemi asjatundjaga ning pika telefonivestluse tagajärjena suuti välja praakida väga mitmed variandid, mis kindlasti probleemiks ei ole ning lõpuks jõuti võimaliku lahenduseni. Kogu sündmuste käigu juures pani mind imestama siinsete inimeste abivalmidus. Pea iga eestlane oleks su oma mudega üksi jätnud. Abi palumise peale oleks eestlane midagi oma pihku pomisenud ning oma asjade juurde tagasi pöördunud. Leidub ikka väge vähe eestlasti, kes lisaks oma auto putitamisele ka suvalisele kaasmaalasele abikäe ulatavad. Siin on see aga igati normaalne ja tervitatav nähtus.
Kui olime võimaliku veani jõudnud ning Toomas lubas kodus asja üle vaadata, paluti koheselt, et me ikka neile teada annaksime, kas saime asjad korda. Kui oleks juhtunud, et viga siiski seal ei ole, siis kästi tagasi tulla ning lubati üheskoos veel asi üle vaadata. Lisaks sellele küsiti, et kas meil on veel muresid ning oldi valmis ka kõige muu osas nõu andma. Lõpuks kutsuti veel ühisele kokkutulekule ning oldi ülimalt sõbralikud.
Vot sellised on siinsed inimesed! Kuidas tundub? Kas eestlastel on, millest õppida? Minu meelest on! Kui vahel tundubki siinne ühiskond ülepingutatult sõbralikuna, siis järgmisel hetkel on selline soojus ja lahkus ülimalt meeldiv. Ning kui päris aus olla, siis olen siinse ülevoolava suhtlemisstiiliga juba harjuma hakanud. Enam mind isegi ei häiri see pidev küsimine, kuidas sul läheb. Vastan rõõmsa meelega, et ikka endiselt läheb hästi ning naeratan küsijale. Ise ma veel küll pidevalt seda küsimust esitavate inimestega liitunud ei ole, kuid kui mõne inimesega ikka igapäevaselt suhtlen ja mind tõesti huvitab tema käekäik, siis ikka poetan vahel, et kuidas neil ka läheb. Sest mind tõesti huvitab! :)

Olge teiegi uuel aastal pisut sõbralikumad; pöörake enda ümber toimuvale veidi rohkem tähelepanu; küsige kuidas läheb teie klassi- või töökaaslasel; naeratage tänaval vastu kõndivale inimesele; tänage poes kassapidajat; pakkuge oma abi seal, kus näete abivajajat.. Kõik see teeb elu pisut enam elamisväärseks ning päeva pisut päikselisemaks!
Imevahvat aastat 2011!! :)