Möödunud nädalavahetus oli üks parimaid senini. Sel korral sai see pühendatud teineteisele: veetsime Toomasega mõnusad päevad ning nautisime koosolemist.
Nädalavahetus algas meie jaoks reedel umbes kella viiest, mil Toomas mu töö juurest peale võttis. Käisime kodus, et end duši all värskendada ja siis linna minna. Sel korral oli eesmärgiks einestada kuskil, kus me seda varem teinud ei olnud ning kus tunneksime end tõeliselt hästi (nii et tavapärased McDonalds, Hungry Jaks's ja Kentucky Fried Chicken jäid sel korral ära). Tahtsime minna kohta, kus laual on vlged linad ning kliendist peetakse lugu.
Kui veel kesklinnas hostelis elasime, siis nägime üle tee olevas restoranis iga päev meeletut rahvamassi. Tol ajal tundus see üsna uskumatu, sest nende hinnakirja tänaval silmitsedes arvasime, et meie sellisesse kohta küll oma jalga ei tõsta. Aga just see oligi restoran, mida reede õhtul külastasime: itaalia restoran Romany.
Koht oli tõepoolest uhke ning tundsime end hämmastavalt hästi (näiteks Eestis olen alati arvanud, et kallites restoranides nagu too oli, tunneksin end võõrkehana). Teenindajad märkasid iga pisiasja ning olid alati meeletult abivalmid. Toit oli väga maitsev (kuid portsionid olid liialt suured; tundsin end halvasti, et pidin pea pool oma toidust alles jätma) ning vein sobis meie eine kõrvale suurepäraselt. See õhtu oli vägagi kordaläinud!
Laupäeva esimese päeva veetsime mõlemad töö juures: oli vaja mõned tunnid tööd teha. Sealt edasi käisime taaskord pisut poodides. See on siin meil nädalavahetuse traditsioon, sest nädala sees me eriti poodi ei jõua: ka toidukraami ostame tavaliselt terveks nädalaks ette ära, et siis alles järgmisel laupäeval uus toidulaar muretseda. Õhtut nautisime aga taaskord vannitoas ning korraldasime teist korda siin elades mullivanni õhtu. Vann on ikka tõeliselt mõnus! Vahel kipun ma seda unustama, aga jälle mõnusas mulisevas veel lesides, tuleb see tunne jälle meelde..
Ning pühapäeval oli meil järjekordne 'kohting'. Käisime üle pika aja kinos: oleme juba neli kuud Austraalias olnud, kuid siin pole veel kinno jõudnud. See tundub üsna uskumatu, kui mõelda sellele, et mõni aeg tagasi võisin ma Eestis isegi kolm korda nädalas kinos käia (ma lihtsalt armastan suurt ekraani!). Nüüd on see käik siis samuti tehtud ja loodetavasti võtame selle tee peatselt uuesti ette, sest kinoelamus oli hea nagu alati. Film oli asjalik (vaatasime 'the social network'i') ning kino ise oli parem kui Tartu Ekraan või Cinamon (saal ja ekraan suurem kui sealsed suured saalid; toolid mugavamad kui kummaski eelpool mainitus ja õhkkond samuti ääretult meeldiv).
Pühapäeva õhtu möödus meil aga vaaritamise tähe all. Olime tõelised aktivistid: valmis sai suur vaagnatäis kodukootud kotlete (täitsa hea matsega arvestades asjaolu, et mina näiteks pole varem ise kotlete teinud), fooliumpaberis valmivad ahjukartulid ja lisaks sellele ka šokolaadikook. Tegin teil kõhu tühjaks? Ega siis polegi midagi muud, kui minge aga leidke endale külmkapist midagi maitsvat (või kui seal midagi head ei ole, siis on vaja ehk samuti vaaritama hakata).

Mina aga praegu lõpetan, et magama minna ning järjekordseks tööpäevaks valmistuda.

Kõike paremat kodumaale!