Jaa, ma tean, et seda on palju. Ja jaa, ma tean, et lubasin ikka iga nädal pisut kirjutada. Minu vabandus on aga see, et ma ju kirjutasin eelmisel nädalal (teisipäeval) ja ma ju kirjutan ka sel nädalal (on ju alles neljapäev). Kuid jah, olgem ausad, seda lubadust andes ma siiski pidasin ka ise silmas, et üritan kirjutamise vahale jätta pause kuni 7 päeva. Eks ma siis üritan edaspidi tublim olla.
Peamine põhjus, miks ma kirjutanud ei ole, on see, et viimaste nädalate jooksul on töö juures toimunud üsna suured muudatused, mis tähendab, et tööd on palju ja päevad on enamasti pikad ja väsitavad. Sel nädalal muutus ka töögraafik ning selleks, et saaksime rohkem päikesepaistet nautida, algavad tööpäevad vahel juba kella seitsmest. See tähendab aga seda, et õhtul olen ma juba üsna varakult väga väsinud ning arvuti taga olemine ei tundu just eriti ahvatleva ideena. Homme on minul ja Katrinil aga nö hiline vahetus, mis tähendab, et läheme tööle alles poole üheksaks. Seega võib täna pisut kauem üleval olla ning teid pisut vahepeal toimunuga kurssi viia.
Suurim muutus, mis meid töö juures tabas, on see, et absoluutselt kõik meie töökorralduses muutus. Samaks jäi põhimõtteliselt vaid asjaolu, et saame endiselt samast kohast erinevaid töökorraldusi Housingu majades ning endiselt peame neid süsteemis update'ima. Kõik vahepeal toimuv (see kuidas me asjadel silma peal hoiame, kuidas info meie töötajateni /kes tegelikult ei olegi enam meie töötajad/ jõuab ning kust meie lõpetatud tööde kohta tagasisidet saame) on aga täiesti teistmoodi.
Võib öelda, et töökoorem vähenes tunduvalt, asjad muutusid meie jaoks lihtsamaks. Sellest tulenevalt pole meid kontorisse enam nii palju vaja ja meie töökollektiiv on märgatavalt vähenenud. Näiteks Dallas ja Margit ei tööta enam samas ettevõttes. Nad küll tegelevad endiselt sama asjaga, millega tegelesid varem, kuid nende tööandja on muutunud ning nüüd on nemad nii öelda meie alltöövõtjad. Lisaks sellele ei ole meil enam Sarah't ja Nicola't. Niisiis on sama suurt (või isegi suuremat) tööde hulka korraldamas poole vähem inimesi, sest kontoris on peamist paberitööd tegemas veel vaid mina, Katrin, Maddie ja Aoifa (häälda Iifa).
Mulle iseenesest uus töökorraldus meeldib. Esiteks on see palju efektiivsem, teiseks on see majanduslikult kordades kasulikum, kolmandaks on meie kontor nüüd palju vaiksem ja meeldivam. Esmaspäeval veetsime me näiteks pool päevast mööbeldades, et saaksime kogu olemise pisut kodusemaks ja mugavamaks. Nüüd on meil kõigil kenad suured lauad, kuhu mahume kenasti tööd tegema (kellele suurt lauda ei jagunud, sai kaks väikest). Lisaks sellele ei silmitse me enam seina, vaid oleme näoga üksteise poole. Kõik, kes me kontoris töötame, oleme olukorraga vägagi rahul.
Ja nii see aeg siin kulgebki nädalast nädalasse. Kummaline on mõelda, et november on juba teise poolde tiksunud ning kuu aja pärast on jõulud. Seda tunnet küll veel hinge ei kipu. Kuid ilmselt pole ka midagi muud oodata, sest lume ja külmata tundubki kuidagi kummaline jõule pidada. See on ka põhjus, miks mulle tundub eriti imelik, et linnas on tänavad juba jõulukaunistusi täis ja igast poest võib leida erinevaid jõulupakkumisi. Eks siis paistab, kas on võimalik ka kuumas Austraalias jõulutunnet tunda. Annan teile kindlasti teada!
Pange ikka enne õue minekut soe sall kaela ja pehmed käpikud kätte!
Südamesoojust teile sinna kodumaale..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar