Kuum on!

Täna võib tõesti öelda, et ilmad on üsna kuumaks läinud. Keskpäeval kerkis õhutemperatuur 37 soojakraadini. Nii et 2010. a. Eesti suve kuumarekord on löödud ning jääb oodata vaid veelgi kuumemaid päevi. Samas ei ütleks ma, et väljas (ja sees, sest meil pole toas konditsioneeri) talumatult kuum oleks. Ainus aeg, mis see soojus mind häirib, on öö, sest kuumas on teatavasti üsna keeruline magada. Lisaks sellele olen ma üsna suur teki armastaja ehk siis mulle meeldib magada, kui miski mind katab. Siin on aga tekk absoluutselt igal juhul täiesti liiast. Linagi all on sellise kuumusega võimatu uinuda. Nii et tuleb leida lahendus ja õppida ilma tekita magama. Kuid seda mitte veel: homsest läheb ilm juba jälle pisut jahedamaks ning järgneva nädala jooksul sama kuuma ilma ei lubata: maksimum, milleni temperatuur küündima peaks, on 28 soojakraadi (prr, üsna külm :P).
Eile oli meil siin peaaegu nagu rahvuspüha. Nimelt olid paljud inimesed end töölt vabaks võtnud (meil oli kontoris vaid neli inimest pärast kella ühtteist). Kes end vabaks võtnud ei olnud, vaatasid töö juures telekat (näiteks Toomase töö juures vaadati kõik koos televiisorit, söödi hot doge ja joodi õllet). Põhjus selleks oli meile, eestlastele, üsna arusaamatu. Asi oli nimelt selles, et eile oli Melbourne Cup, mis siis on hobuste võiduajamine ja see on siin nii tähtis sündmus, et näiteks Melbourne'i kesklinnas ei tohi ükski inimene selle ajal tööd teha. Ning seda kõige ühe (!!) sõidu pärast, mis kestab umbes 2 minutit. Jah, sõite on rohkem, kuid see kõige tähtsam, mille põhjal öeldakse, et vot tema on Cup'i võitja, kestab vaid 2 minutit ning on vaid üks ring pikk. Üsna arusaamatu minu meelest! Kuid noh, eks igal rahvusel on oma veidrused. Meie, eestlased, võime ka kõik koos vaadata murdmaasuusatamise olümpiasõitu või kettaheidet. Nii et püüame neid kummalisi aussisid mõista. ;)
See nädal on muide üsna töine taaskord, sest Katrin on senini ikka veel haige olnud. Õnneks sai ta esmaspäeval arstilt uue diagnoosi (seekord siis õige) ja sellest tulenevalt ka uued rohud. Nimelt tuli välja, et tal siis ei ole gripp, vaid ta on kuskilm mingi põletiku saanud. Nüüd on aga antibiootikumid ta kenasti jalule aidanud ning täna tundis ta end juba kordades paremini, mis tähendab, et homme on ta kenasti tööl. Mis aga ei tähenda seda, et minul lüheb tööpäev oleks. Kuna needsamad vacant property'd on nüüd kenasti meile laekuma hakanud, on meil üsna palju tööd ning see tähendab seda, et pean ka homme kella kümne asemel kell kaheksa tööl olema. Seega võib eeldada, et mitte ainult Toomas ei ole sel nädal suurte ületundidega: minul on neid sel nädalal juba praeguseks kogunenud viis ning homsed lisanduvad samuti. Ilmselt on sama tihe ka tulevane töönädal, sest siis on kontorist puudu Sarah (teine carpentry osaga tegelev tüdruk) ning ilmselt vajab Katrin minu abi igal võimalikul vabal hetkel. Ning selle vastu pole mul midagi: mida tihedamad tööpäevad, seda kiiremini need mööduvad. Mida rohkem töötunde, seda suurem palk (ja seda rohkem shoppamisvõimalusi :D).
Ainus mure on see, et pikad tööpäevad (ja -nädalad) on minu jaoks üsna kurnavad. Olen omadega ikka üsna läbi iga päeva õhtuks ning suurt midagi enam teha ei jõua. Sellistel nädalatel on raske ka jooksma jõuda, millest on kahju. Samas, üheks väsimuse põhjuseks võib olla asjaolu, et igal hommikul ärkab Toomas kell 4:30, et kella viieks trenni minna ja siis kella kuueks tööle jõuda. See tähendab aga seda, et mina ei saa ka pärast poolt viit enam korralikult magada. Niisiis mõtlesin, et tuleval nädalal annan endale võimaluse oma päeva ka teisiti organiseerida: ärkan samuti varakult ning hakkan jooksmas käima hommikuti. Ehk olen selliselt elujõulisem ja erksam. Vähemalt ma loodan, et olen! :)

Praeguseks olen vist aga kõik olulise hingelt ära rääkinud.

Niisiis kohtumiseni järgmisel korral! :)