Head uut aastat!! :)

Täna võib seda veel teatavasti ilma pudelita soovida ning seda tuleb ju ometi ära kasutada, sest pudelit oleks sinna kaugele kodumaale üsna keeruline toimetada. Loodan, et kõikide aastavahetus möödus piduselt ja paukuderohkelt. Muidugi soovin ka, et uue aasta algus oleks olnud suurepärane ning eurodega arveldamine tuleks lihtsalt (peaasi, et pangakontot vaadates nukraks ei muutuks). Meil siin on kõik üsna endistviisi. Kuid eks ma püüan anda pisikest ülevaadet aastavahetusest ja kirjutan vast veidi ka igapäevastemast asjadest. Muide, peaksin ehk siinkohal mainima, et eesti keeles kirjutamine muutub iga sissekandega pisut keerulisemaks. Kui alguses kirjutasin hoogsalt ja sissekanded said kiirelt valmis, siis nüüd mõtlen nii mõnegi lause kirja paneku juures pikalt ja kaalun korduvalt, milline see kõige õigem sõna kasutus ja sõnade järjekord ikkagi on. Nii et kui peaksin vigu tegema, siis arvestage sellega, et lisaks tavapärastele trükivigadele võivad sisse lipsata ka pisut kummalisemad vead ning seda eelkõige seetõttu, et olen iga päev inglise keelses keskkonnas ning kirjutan üsna palju võõras keeles. See aga tähendab seda, et inglise keel läheb mul päev-päevalt aina paremaks.
Igal juhul aastavahetuse veetsime eestlaste seltskonnas. Esmalt valmistasime Toomasega kodumaist kartulisalatit, mis küll päris kodumaise maitsega ei olnud, sest toorained on siin ikka üsna teised. Lastevorstist võib siin vaid unistada ja hapukoor pole ka kohe üldse hapukoore moodi. Kuid andsime endast parima ja võib vist öelda, et välja kukkus täitsa hea, sest saime ikka mõned päris korralikud kiidusõnad teistelt eestlastelt. Nagu ikka tegime salatit kaks laari: sibulaga ja sibulata, mis oli siinsetele eestlastele samuti meelepärane, sest ikka leidub minusuguseid, kes sibulat salati sees ei armasta. :)
Kui olime oma kõhud täis söönud ja pisut ka meelepärast jooki manustanud, liikusime kõik koos ühise mehena kesklinna, et võtta mõned vägijoogid kuskil baaris ja seejärel linnarahvaga uut aastat tervitada. Sattusime ühte baari, kus selline suur seltskond (meid oli oma 10 inimest) pandi taharuumi täiesti omaette õhtut nautima. Kusjuures pärast uue aasta saabumist ühines meiega veel umbes sama suur seltskond teisi eestlasi ning tundus, et kogu baari peale on eestlasi rohkem kui kõiki teisi rahvusi kokku.
Südaööl astusime baarist mõneks hetkeks välja, et rahvamassiga südaöö saabumiseni sekundeid lugeda. Suure ekraani pealt numbreid vaadates hüüti valjuhäälselt: "Ten! Nine! Eight!.... Three! Two! ONE!! Happy New Year!!" Ja siis... Mitte ühtegi pauku! Mitte ühtegi raketti! Absoluutselt mitte midagi nii kaugel kui silm seletas. Ei ole siin seda kommet, et kümneid tuhandeid aastavahetusel taevasse lasta. Ehk siis meie uus aasta tuli uskumatult ebatraditsiooniliselt. Tean, et Sydneys oli üsna suur ilutulestik olnud, kuid Perthis panustatakse ilutulestikule pigem Austraalia päeval, 26. jaanuaril. Eks me saame oma tulevärgi kätte tol päeval, mis muide on siin üks järjekordne riigipüha. :)
Pärast aastavahetust oleme võtnud üsna vaikselt. Vabadel päevadel käisime üsna palju rannas veemõnusid nautimas, sest ega siin ju teisiti ei saa. Viimasel ajal on õhutemperatuur ikka üsna kõrge olnud. Jõulude ajal ja aastavahetusel püsis termomeeter ikka seal 40 kraadi ringis ning päevasel ajal väljas käimine oli ikka omamoodi katsumus. Isegi tuul ei jahuta, sest see on lihtsalt nii kuum. Vahel tundus lausa, et hingamine on raskendatud, nagu oleks saunas ja peaks sisse hingama tulist õhku. Õnneks sadas eile tugevalt vihma ning see tõi kaasa pisut jahedamad õhumassid. Täna ja homme on temperatuur umbes 25 kraadi ringis, mis siin tundub isegi pisut jahedana. Laupäeval tõuseb aga soojapügal taaskord üle 30 ning suvesoe on jälle platsis.
Sellega seoses meenub mulle paljude kodukandi inimeste pärimine, et kas meil ka siin uputab. Ei uputa! Üleujutused on Austraalias siiski vaid idarannikul ning meie oleme hoopis teisel pool. Vastupidiselt sealsele stiihiale on meil siinkandis häda hoopis vee puudusega. Möödunud talv on poole sajandi kõige kuivem ning siinpool mannert räägitakse suurelt hoopis vee säästmise vajadusest. Nii et võib öelda, et siinsed inimesed tervitavad vihma rõõmsa meelega. Mida rohkem, seda uhkem, sest vett on vaja!
Kuid sellele vaatamata on siinsed uudised praegusel ajal suures osas seotud vaid idarannikul toimuvaga. Iga päev näidatakse kaadreid üleujutatud maa-aladest, tehakse intervjuusid kohalikega ning hoitakse silma peal veetaseme tõusul. Täna hommikul just nägin uudistest noorpaari, kes ei lase loodusel oma plaane ära rikkuda ning plaanivad üleujutustele vaatamata oma pulmi pidada.
Lisaks puhkamisele tegelesime vabadel päevadel ka meie autoga. Nimelt vahetas Toomas autol mootorijuhtmestiku ära ja pärast seda oli tal elektrisüsteemiga mõningaid probleeme. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, sest ilmselgelt ei taha ma pikalt ja laialt autodest kirjutada. Põhjus, miks ma selle teemaks tõin, on hoopis selles, et abi saamiseks pöördus Toomas ühes siinses foorumis teiste sama auto fännide poole ning siinne vastukaja hämmastas mind vägagi positiivselt. Nimelt saime kohe kutse ühe inimese juurde, kes pakkus oma abi. Sinna jõudes oli seal teinegi sama auto omanik. Koos lahendust ei leitud, kuid see ei tähendatud, et lüüakse käega. Oh ei! Üks kohalik võttis hoopis ühendust 300ZX elektrisüsteemi asjatundjaga ning pika telefonivestluse tagajärjena suuti välja praakida väga mitmed variandid, mis kindlasti probleemiks ei ole ning lõpuks jõuti võimaliku lahenduseni. Kogu sündmuste käigu juures pani mind imestama siinsete inimeste abivalmidus. Pea iga eestlane oleks su oma mudega üksi jätnud. Abi palumise peale oleks eestlane midagi oma pihku pomisenud ning oma asjade juurde tagasi pöördunud. Leidub ikka väge vähe eestlasti, kes lisaks oma auto putitamisele ka suvalisele kaasmaalasele abikäe ulatavad. Siin on see aga igati normaalne ja tervitatav nähtus.
Kui olime võimaliku veani jõudnud ning Toomas lubas kodus asja üle vaadata, paluti koheselt, et me ikka neile teada annaksime, kas saime asjad korda. Kui oleks juhtunud, et viga siiski seal ei ole, siis kästi tagasi tulla ning lubati üheskoos veel asi üle vaadata. Lisaks sellele küsiti, et kas meil on veel muresid ning oldi valmis ka kõige muu osas nõu andma. Lõpuks kutsuti veel ühisele kokkutulekule ning oldi ülimalt sõbralikud.
Vot sellised on siinsed inimesed! Kuidas tundub? Kas eestlastel on, millest õppida? Minu meelest on! Kui vahel tundubki siinne ühiskond ülepingutatult sõbralikuna, siis järgmisel hetkel on selline soojus ja lahkus ülimalt meeldiv. Ning kui päris aus olla, siis olen siinse ülevoolava suhtlemisstiiliga juba harjuma hakanud. Enam mind isegi ei häiri see pidev küsimine, kuidas sul läheb. Vastan rõõmsa meelega, et ikka endiselt läheb hästi ning naeratan küsijale. Ise ma veel küll pidevalt seda küsimust esitavate inimestega liitunud ei ole, kuid kui mõne inimesega ikka igapäevaselt suhtlen ja mind tõesti huvitab tema käekäik, siis ikka poetan vahel, et kuidas neil ka läheb. Sest mind tõesti huvitab! :)

Olge teiegi uuel aastal pisut sõbralikumad; pöörake enda ümber toimuvale veidi rohkem tähelepanu; küsige kuidas läheb teie klassi- või töökaaslasel; naeratage tänaval vastu kõndivale inimesele; tänage poes kassapidajat; pakkuge oma abi seal, kus näete abivajajat.. Kõik see teeb elu pisut enam elamisväärseks ning päeva pisut päikselisemaks!
Imevahvat aastat 2011!! :)