...

Viimane kuu on möödunud pisut nukramates toonides kui enamus maakera kuklepoolel veedetud aeg. Põhjus selleks on üsna tavapärane ja pisut igavgi, kuid mõtlesin, et annan ka teile teada, milline on olukord ning miks mul pole selle viimase kuu jooksul olnud tahtmist meie tegemistest kirjutada.
Nagu mõningad teist juba eelnevalt teavad, siis oli (ja on) meil tahtmine siia kängurudemaale pisut kauemaks jääda. Kuid teatavasti on meil siis vaja saada uus viisa, sest olemasolev saab otsa täpselt aasta pärast riiki sisenemist ehk lühidalt 7. juulil käesoleval aastal.
Varasemalt tundus meile, et edaspidise viisa saamisel ei tohiks takistusi tekkida, sest meie mõlemaga oldi meie töökohtades väga rahul. Nii minu kui ka Toomase tööandja olid valmis meid sponsoreerima, et saaksime pikemajalise viisa ning võiksme siia pisut kauemaks jääda. Sellega seoses võtsime ühendust immigratsiooniagentidega ja kohtusime ühega neist ka pikemajaliseks ja põhjalikumaks meie case'iga tutvumiseks. Agent vaatas üle kogu meie info ning tema seisukoht oli, et arvestades minu haridust, töökogemust ja asjaolu, et mul on olemas sponsor, ei tohiks tekkida mingisugust probleemi, et saada pikaajalist viisat, mis lubaks meil riiki siseneda ja siin töötada terve elu jooksul. Oo happy days!!
Kuid...
Olles juba suure osa oma paberitest ette valmistanud ja esimese hunniku täidetud paberitest meie agendile viinud, avastas ta (pärast kolme kuu möödumist meie esmasest kohtumisest), et ma töötasin samaaegselt kui õppisin (vaatamata sellele, et see info oli tema käsutuses päris algusest saati). See aga tähendab, et ma ei ole selle viisa jaoks sobilik kandidaat.. Ütleme nii, et meie pettumus oli ikka väga suur.
Pärast seda oleme süvenenud erinevatesse viisavõimalustesse, sest mingi võimalus peab ju olema. Austraalia immigratsiooni lehekülg on mulle sellega seoses üsna pähe kulunud. Praeguse seisuga võib aga öelda, et isegi kui sul on haridus, töökogemus ja sponsor, ei pruugi sellest siiski piisata, sest viisatingimused on täis erinevaid konkse. Mina ei ole sobilik, sest töötasin ja õppisin samal ajal (see võiks ju hoopis näidata minu võimekust, kuid ei..), Toomasel pole oma töö jaoks vastavat haridust (kuigi seda ametit ei saagi kuskil õppida; tema on üks kümnest inimesest terves Austraalias, kes üldse midagi sellist igapäevaselt teevad).
Olles näinud, et praeguses olukorras on suhteliselt võimatu saada muud viisat peale working holiday (viisa, millel oleme praegu), oli vaja hakata mõtlema võimalusele saada teine aasta sama viisaga. Selleks, et seda viisat teiseks aastaks saada, on vaja esimese aasta jooksul töötada 3 kuud regionaal Austraalias ning seda farmis või ehitusel. Teatavasti on meil olemas kuskil kahe nädala jagu farmi kogemust puude istutamisega. See meid aga ei päästa, sest seda on kordades vähem kui teise aasta viisaks vaja. Niisiis oli meil vaja kiiremas korras farmitöö leida..
Kuid..
Olukord ei olnud jällegi väga roosiline, sest tundub, et terve Perth on backpackereid täis: tulenevalt üleujutustest ei ole idakaldal suurt midagi teha ning kõik WH viisa omanikud on siinkandis, et oma farmitöö päevad kirja saada. Sel hetkel tundus, et seisame lõhkise küna ees ning kõik võimalused kängurumaal kauem olla libisevad näppude vahelt.
Õnneks leidsime siiski ühe lahenduse ning kui kõik kenasti läheb, siis saame siiski viisa ka teiseks aastaks. Nimelt teeb firma, kus mina töötan ka ehitustöid piirkonnas, mis kvalifitseerub regionaal Austraalia alla. See tähendab, et mul õnnestub viisa saada selle töökoha kaudu. Kuna mina olen töö juures väga hinnatud, võttis Mick ka Toomase tööle ning tänu sellele saab ka tema oma vajalikud päevad kirja samast kohast. Kui viisataotlus ilma probleemideta läbi läheb, saame seda maad veel ühe aasta nautida.
Vahepeal plaanime aga siiski ka kodumaad külastada. Praeguse seisuga vaatame pileteid juuli alguseks, et siis kuu aega kodus veeta. Tagasi plaanime lennata augusti alguses.
Selline on siis meie hetkeolukord.. Pisut parem kui vahepeal, kuid mitte nii roosiline kui loota tahaksime.

Kuid kindlasti huvitab teid ka see, kuidas muidu eluolu siin maal on. Ütleme nii, et jahedaks kisub. Kui teil seal kodus hakkab kevad kätte jõudma, siis meil on sügis saabumas. Päevased soojakraadid jäävad juba igapäevaselt alla 30 kraadi; öised soojakraadid jäävad sinna kümne kraadi kanti. Täitsa uskumatu kuidas soojaga saab ära harjuda. Kui selline ilm on Eesti mõttes suurepärane suveilm, siis siin tundub selline ilm kui jahe sügispäev ning tahaks juba soojendava kampsuni selga tõmmata. Niisiis oleme viimasel ajal nautinud viimaseid kuumi suvepäevi: rannaskäigud saavad ju selleks suveks otsa.
Lisaks sellele tähistasime vahepeal Toomase sünnipäeva võttes ette ühe pisut pikema reisi lõuna poole. Sellega seoses hakkas mulle tunduma, et mida kaugemale linnast, seda ilusamad on rannad. Busseltoni rand oli lihtsalt imeline!! Nii helesinine, nii läbipaistev, nii.. nii.. nii..!!
Plaanime ka järgmisel nädalavahetusel mõne pikema reisi ette võtta, sest ees ootab pikk nädalavahetus: vabad päevad reedest kuni teisipäevani. Teeb kadedaks või mis?


Olge tublid!!

Ps. Toomas kindlasti peab oluliseks asjaolu, et meil on nüüd uus auto (lisaks juba olemasolevale Nissanile): '88 aasta kupee Mercedes :)