Õnneks pandi tulele kenasti piir juba järgmisel päeval. Pärast seda tuli vaid teha tohutut tööd, et piirkonda ohutuks muuta ning seejärel inimesed oma kodudesse tagasi lubada. Kahjuks polnud aga enam nii mõnelgi perel kodu, kuhu tagasi pöörduda. Kokku langes tuleroaks 72 maja, mida enam kuidagi taastada ei saa. Ainus võimalus on maja päris nullist uuesti üles ehitada. Ja seda mõned pered ka teha plaanivad, sest tegu on ju siiski oma kalli koduga.
Sellest suurest õnnetusest õppisid aga võimud nii mõndagi. Päris palju jooksis uudistest läbi, et arvatavasti oleks saanud nii suurt katastroofi ära hoida, kui oleks õigeagselt tegutsetud. Näiteks on siin olemas süsteem, et tuleohus maja elanikele saadetakse telefonile sõnum, et vaja on kiiremas korras evakueeruda. Sel korral aga sai mõni inimene oma sõnumi kätte siis, kui maja maha põlemisest oli juba kaks tundi möödas. Võib öelda, et teavitus jäi vägagi hiljaks. Lisaks sellele süüdistati ühte piirkonna politseinikku lohakuses ja leiti, et see on tema süü, et üldse midagi sellist juhtuda sai. Enamik maja kaotanuid aga nii ei arva ning leiavad, et inimesed ikka eksivad.
Õppetundi võeti aga tõsiselt ning kui sel nädalavahetusel oli karta, et tuli hiilib linnale ligi teisest ilmakaarest (seekord põhjast ja meist jällegi enam kui 40 km kaugusel), siis tegutseti otsustavalt ning sel korral katastroofi ei järgnenud. Nii et võib öelda: 'lõpp hea, kõik hea'.
Muidu läheb meil aga ikka kenasti. Tööd on ainult hirmus palju. Juhtus nii, et mina sain ametikõrgendust. Ei ole enam tavaline reatöötaja kontoris. Mina olen nüüd kontori juhataja ('office manager'). Kohustusi on pisut juurde tulnud ning pisitasa tuleb juurde ka alluvaid. Pean hakkama kontori tööd pisut paremini korraldama. Loodetavasti õnnestub lähinädalatel süsteemid paika saada ning suurem töö ära teha. Seejärel peaks juba pisut lihtsamaks minema, kui kõik uued inimesed on kenasti välja õpetatud. Kuid liialt ei tasu sellele ilmselt loota, sest elu on näidanud, et mitte kunagi ei lähe asjad nii ladusalt nagu loota tahaks.
Eilne valentinipäeva õhtu möödus meil rannas pikniku pidades. See oli siin eriti populaarne tegevus. Cottesloe rand oli täis paare, kes nautisid päikeseloojangut, head sööki ja veini. Mõtlesin seal nende paaride keskel istudes, kui hea on seda päeva siin maal tähistada: soe suveõhtu meeldiva toiduga (mõnus!). Ei oleks kuidagi tahtnud seda paukuva pakase saatel täistada. Mul on teist kohe kahju seal kaugel. Olen siin selle soojaga nii ära harjunud, et 30 kraadi pole mingi probleem. Päris jube oleks praegu miinus kolmekümne kraadist ilma taluda..

Olge ikka vahvad!

Ja veel kord ilusat sünnipäeva, kallis vennaraas! :)