Peamiselt on põhjuseks ikka varakult algavad tööpäevad ja uni, mis siis õhtuti eriti varakult silma kipub. Üldjuhul on ka Toomas õhtul arvuti taga ja ega ma siia eriti kipugi, kui olen juba päev otsa kontori arvuti taga oma silmi rikkunud. Ei tule kasuks see pidev ekraani jõllitamine. Juba Eestis vaatasin, et silmad pole enam need, mis nad mõni aeg tagasi olid: näen küll endiselt hästi, aga minu laisk silm ei ole koostööks kohe üldse aldis. Aga eks ma nüüd siis püüan teid kurssi viia vahepeal toimunuga.
Meil on siin väike pidude hooaeg tuuri kogumas. Eelmisel nädalavahetusel oli Ruudi sünnipäev, sel laupäeval tähistas Joosep oma tähtpäeva. Sõime siin kodust kartulisalatit ja tegime lõkke peal šašlõkki. Kadri tegi sel nädalavahetusel isegi küpsisetorti (see tundub küll üsna võimatu ettevõtmisena arvestades asjaolu, et siin ei ole selga küpsiseid ja kohupiima, kuid ta sai sellegi poolest suurepäraselt hakkama). Täitsa kodune tunne tuli peale. Mõnus on ikka aeg-ajalt sellist kodust kraami süüa ja eestlastega pisut istuda ja maailmaasju arutada.
Lisaks sellele oli möödunud nädalavahetus meil pikem kui tavaliselt. Nimelt oli reedel Toomase töökoha jõulupidu. See algas juba kell 10 hommikul, mis tähendas, et Toomasel oli päev niikuinii vaba ja mina küsisin ka end töökohustustest priiks. Niisiis läksime Toomase ülemuse majja jõuluprallele. Kuigi jah, eriliseks jõulupeoks on seda raske nimetada. Ühiseks nimetajaks kodumaiste jõuluüritustega on vast vaid meeletu söögikogus. Kõik muu oli aga pigem suveürituse moodi: kuum päike, bassien, külm õlu ja muu selline. Ei tundu ju just erilise jõuluüritusena. Kuid eks need jõulupeod siin vist sellised ongi.
Sel reedel on minu töö juures pisike jõulupidu. Kuid meie teeme selle siiski oma vabast ajast. Reede õhtul pärast tööd on kontoris pisut suurem istumine kui tavapärasel reedel. Lisaks töötajatele on ka kõikide kaaslased oodatud. Mis meid täpselt ees ootab on aga veel saladus ning eks me saame selle teada alles reedel.
Laupäeval on meil siin Perthis aga kavas eesti teater. Andrus Vaarik ja Egon Nutter esitavad etendust "Meri ja Orav" ning loomulikult on meil juba piletid ostetud ning ootusärevus suur. Sest sellist eesti kultuurisündmust siin ju väga tihti ei näe. Pärast etendust jätkub õhtu Eesti aukonsuli juures kodus jõulupeoga. Olen siinsetelt eestlastelt kuulnud, et need peod on väga vahvad ja ega me ei saa ju siis ka minemata jätta. Ikka seame oma sammud pärast etendust peokoha poole.
Üldjuhul võib aga öelda, et kuna ilmad on meil siin vägagi soojad, siis ega me väga kodus ei istu. Enamasti on rannas käik ikka kohustuslik, sest vastasel juhul on isegi raske hingata. Sel nädalavahetusel võtsime ette sellise pisema roadtripi ühe imeilusa ranna äärde. Yanchepis (meie kodust kuskil 50 kilomeetri kaugusel) on nimelt laguun, mistõttu lained randa ei jõua ja see tähendab seda, et ookeanis on isegi võimalik ujuda. Vesi on seal laguunis aga nii ilus ja läbipaistev, et võtab sõnatuks. Kaugel vaadates tundub, et ega siin küll ujuda ei saa, sest vesi on nii madal. Kui aga vette ära lähed, siis avastad, et nii mõneski kohas on vesi ikka väga sügav; ka Toomasele üle pea. Selline illusioon tekiba aga sellest, et ka kaelast saati vees olles on põhi väga selgelt näha. Vesi on lihtsalt nii puhas ja läbipaistev.
Tol hommikul kui seal käisime olid seal samas rannas ka raid ujunud. Kahju, et meie neid ei näinud. Jäime sinna saabumisega pisut liiga hilja peale. Samas aga oli reis sinna iga kulutatud minutit ja kütuseliitrit väärt ning olen kindel, et tahan sinna peatselt tagasi minna. Lisaks sellele, et tegu on ilusa kohaga võidab see rand plusspunkte sellega, et see on pea ainus rand siinkandis, kus ka tõepoolest ujuda saab. Ning seda võimalust nautisin ma seal täiel rinnal.
Ja muide: kui te minu sissekannetest puudust tunnete, siis öelge mulle, mis teile huvi pakub. Sellisel juhul on ka minul pisut lihtsam ning ilmselt õnnestub mul end pisut tihedamini kokku võtta, et mõned read jälle valmis trükkida.
Seniks aga hingesoojust lumisesse Eestisse! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar