Jõulupidu jõulupeo otsa

Ja oligi see nädalavahetus üsna pidune nagu minu eelmise blogi põhjal oodata võisite. Reede algas vaikselt ja lõppes üldse mitte nii vaikselt. Kuskil kella poole neljast oli meil tööpäev lõppenud ning algas jõulutrall. Sest aeg oli juba beer'o'clock nagu nad siin ütlevad. Lisaks õllele, veinile ja soft drinkidele oli meile kaetud ka pisike todulaud erinevate võileivade ja sausage roll'idega. Kõik töötajad said ka pisikese jõulupaki (naisterahvad veinipudeli ja kinkekaardi, meesterahvad õllekasti). Pidu oli hoogne ning jätkus linnas.
Eilse päeva algus oli pisut raske, kuid õnneks aitas maailma parim pohmellirohi (McDonald'si chicken mgnuggetsid ja piim; njom njom). Ning seejärel ootas meid juba järgmine jõulupidu. Kell kolm hakkas Swanbourne'is etendus "Meri ja Orav". Olen seda tükki kunagi ammu isegi näinud, kuid ega enam päris täpselt kõik meeles olnud. Saime kõik paraja kõhutäie naerda ('Kuidas sa selle laua üldse siia ülesse said?' - 'Nool ja Veerpalu tõid.'; 'Ei mina saa rongiga sõita, mina jään seal magama ja siis ärkan üles ning olen Tartu asemel Minskis. Sa ikka tead, kus Minsk on?' - 'Valgevenes' - 'No näed, Valgevenes. Tuled rongilt maha ja kõik valged inimesed ümberringi, nagu jääkarud.'; 'Kuule, Ivan, ütle, millal mina enne enda juures olen viinavõtmist korraldanud.' - mõlemad võtavad pitsi viina - 'Mitte kunagi, me ju ainult rohuna võtame.'). Täitsa mõnus oli üle pika aja teatris käia ja veel ühte head eesti tükki nautida: mõnus huumor, head näitlejad. Mida sa hing veel tahta oskad?
Etenduse lõppedes liikusid kõik Eesti aukonsuli Anu juurde, kus pakuti pisut söögipoolist (näiteks päris õiget Eesti hapukurki!!) ning muidugi ka joogipoolist. Eestlasi oli ühes aias nii palju, et tundus nagu oleksime kodumaal, mitte kaugel maakera kuklapoolel. Oli seal nii suuri kui vanu. Mõned lapsed olid päris pisikesed beebid ja mõned vanainimesed ei osanud enam kodumaa keeltki. Leidub siin Kängurudemaal ikka kõiksugu Maarjamaa lapsi ning igaüks neist teab täpselt, kus nende juured on. Kodumaa on ikka kallis.
Pärast seda koosviibimist suundusime limusiiniga (meie majakaaslane Martin on vabal ajal limusiinijuht ning kui ta parasjagu kliente ei sõiduta, siis sõidutab ta aeg-ajalt meid) linna ning veetsime õhtu ühes kohalikus baaris ('The Flying Scotsman'). Minu jaoks oli selle õhtu juures meeldivaks vahelduseks siinne pubide näksimistaldrik: ei leia sealt midagi kodumaale tavapärast. Ei ole sellel küüslaauguleibu või kanakoibi, ei ole seal kartulikoori või marineeritud sibulaid. Oh ei! Sealt leiad hoopis grillitud krevette ja lambaribi, lisaks türgi leiba ja päikesekuivatatud tomateid. Pubitoidu valik on siin ikka hoopis teine ja minu meelest tunduvalt rikkalikum. Kuid eks ole näha, mida ma arvan mõne aja pärast, kui tahaks saada seda õiget küüslauguleiba või juustupalle. Siin seda ju valikus ei ole.

Kuid nüüdseks paistavad jõulupeod ühel pool olevat. Hetkel me isegi ei tea, mis jõuluõhtul saab. Tahaksime ilmselt traditsioonilist Eesti jõulurooga teha, kuid selleks vajaliku kraami ostmine saab ilmselt keeruline olema. Lisaks sellele on meil siin Hector street'il praegu ahi pisut tuksis ning selles korraliku roa valmistamine on tõeline kunst. Kindlasti selgub see, mis saab, aga lähiajal, sest jõulud on ju juba ukse ees. Kirjutan peatselt jälle ning annan teada, millised on jõulud kuumas Austraalias. :)

Sooje salle ja käpikuid! :)