Alles see oli, kui juuli algas ning me võtsime ette selle pika teekonna siia teisele poole maakera. Täna on juba aga oktoobrikuu viimane päev, mis tähendab, et kohe kohe on täis saamas 4 kuud sellest päevast, kui Austraalia pinnale astusime. Niivõrd kummaline on mõelda, et kolmandik aastast on juba täis saamas. Pole see aasta nii pikk aeg midagi. Ja kui juba aasta paistab nii kiiresti mööduvat, siis mida veel nädalast rääkida..
Jah, ma tean küll, et minu viimasest sissekandest on juba nädal möödas. Aga eks ma ikka jõudumööda üritan teid meie tegemistega kursis hoida. Olengi endale eesmärgiks seadnud, et pean vähemalt kord nädalas midagi siia kirja panema, et te ikka teaksite, et oleme elus ja terved.
Sel nädalal olid meil mõned üsna jahedad ilmad (siinses mõttes jahedad siis): oli vihma ja oli tuult ning temperatuur oli vaid pisut üle kahekümne kraadi. Ja ausalt öeldes olin nende ilmade üle rõõmus. Mitte, et kuumus ära tüütaks (oh ei, ma armastan siinset kliimat!). Asi oli selles, et just päev enne seda olin mõelnud Eestile ja sellele, mis kodus praegu on. Tean, et teil on seal juba üsna jahe ning mulle tuli igatsus peale. Sest vaatamata kõledale sügisilmale on selles aastaajas siiski omad plussid: näiteks armastan ma seda, kui saad sügisel jälle oma sügismantli kapist välja otsida, võtta oma sooja suure salli ning end selle sisse mässida ning siis astuda õue, kus vaatamata vihisevale tuulele on sul siiski tänu mõnusale sallile ja soojale mantlile siiski meeldivalt soe.
Sel nädalal igatsesin ma seda aega, seda hetke! Kuid igatsus läks üle, kui ilm meilgi pisut kehvaks kippus ning nüüd, mil sooja on jälle kolmekümne kraadi ringis (kolmapäevaks lubab lausa 35 soojakraadi), naudin ma jälle siinset päikest ja siinset kliimat. Ikka uskumatult hea on, kui ei pea end kümne riidekihi sisse mässima enne õue minekut (sest Eestis ju tihtipeale ei piisa vaid mantlist ja sallist, vaja on ka kolme kampsunit ja vähemalt kahte püksipaari).
Töönädal möödus sel korral jälle uskumatult kiiresti. Katrinil õnnestus kuskilt endale üks väike haigusepisik muretseda (või noh, polnud see nii väike midagi: 39 kraadi ja meeletud külmavärinad ning seda 5 päeva järjest). See tähendas aga seda, et kontoris oli töökätest puudus, mis omakorda tähendas seda, et sel nädalal olid mul pisut pikemad tööpäevad kui tavapäraselt ning aitasin hoolega carpenter'ide re-active osakonda. Kuna tööpäevad olid pikad, jäi vaba aega nädala sees üsna väheseks: õhtud möödusid enamasti süüa tehes, korra internetis käies ning siis juba magama minnes, sest väsimus oli sel nädalal ikka kohutav (pikad tööpäevad pole vist minu jaoks).
Nädalavahetus kulges suures osas shoppamise tähe all. Nimelt juhtus nii, et eelmisel nädalal vahetasime oma autot. Meil on nüüd uus ja uhke sportauto (Toomas on väga rõõmus! NB! Vaata pilti). Kuna aga Toomas sai endale soovitud unelmate auto oli minul õigus poodides pisut raha kulutada ning seda õigust ma loomulikult ka kasutasin: kaks uut kleiti, uus kott, mõned ehted ning järjekordne portsion Lush'i tooteid.Käisingi enne just duši all oma uut kraami katsetamas: olen sama rahul kui eelmisel korral. Minu uus seep lõhnab täpselt samamoodi nagu Barbarissi komm ning tuletab mulle lapsepõlve meelde (!), uus juustesse jäetav palsam on juustes nii mõnus, et ma ei saa aru, kuidas ma üldse selleta enne hakkama sain, meigieemaldaja teeb näo nii nii pehmeks ning huulepalsam on samuti meeletult hea. Vaatasin läbi ka uue Lush Times'i ning juba praegu tean veel mõnda asja, mida endale soetada sooviksin. Olen nagu tüüpiline naine: mitte kunagi pole meil midagi selga panna ja alati võiks veel rohkem erinevaid hooldusvahendeid olla (sest mõnda asja mul ju ikka veel ei ole). Kuid no, selleks nädalavahetuseks vast piisas ning nädalakese peab kenasti vastu. Tuleval nädalal ehk jälle, eriti kui Katrin ka terveks saab ;).
Jälle kirjutamiseni! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar