no job yet..

Pealkiri siis selleks, et teie kõigi kõige põletavamale küsimusele vastata ;). See on siiamaani ikka alati esimene asi, mida küsitakse. Niisis praegu veel ei ole tööd, aga me ikka otsime ja ei vannu alla. Täna oli Aussijobs'is ka hoopis teine inimene meiega tegelemas: Anissa, koha juhataja. Me mõlemad Toomasega leiame, et ta oli palju asjalikum ja abivalmim (kuigi pea kõik aussid tunduvad olevat vägagi sõbralikud ja abivalmid). Nägime oma silmaga, kuidas üks neiu astus esimest korda selle büroo uksest sisse ja lahkus juba instruktsioonidega, kuidas uude töökohta jõuda. Way to go!
Meil on siin pisut keerulisem, sest oleme kahekesi ja niimoodi paarina on tööd pisut raskem leida, sest ei taha ju lahku minna, et a la üks on 300km ühel pool Perthi ja teine teisel pool. Oleks töökohad linnas, siis poleks vast hullu. Kuigi linn on ikka ka üüratu.
Eile käisime pisut väljaspool kesklinna jalutamas. Jõudsime põhimõtteliselt vaid järgmisesse linnaossa ning see juba oli üsna kaugel. Äge oli asja juures aga see, et jääb mulje, et igal linnaosal on selline oma keskus. Selleks, et kõik eluks vajalik kätte saada, ei ole üldse vaja päris kesklinna liikuda. Mõne päiksepaistelisema ilmaga plaanime ka kaugemale jalutada: tahaks randa näha. Meie peatuspaigast on see Google'i andmetel kuskil kahetunnise jalutuskäigu kaugusel. Ja see ei ole üldse mitte linna teises servas. Seega, nagu aru saate: linn on ikka üüratu.
Jala käimisest veel: siin ei ole see ilmselgelt väga populaarne. Valgusfoori juures võib teeületus võimalust ootama jäädagi. Ikka väga kaua läheb aega enne kui foor roheliseks läheb. Ja siis on see roheline väga lühikest aega. Nii lühikest, et isegi tee keskele jõuab vaevu-vaevu. Seejärel hakkab vilkuma punane (!!!) tuli. Ei tea, kas nad ei ole loogikast aru saanud, et roheline peaks siiski olema see värv, mis lubab veel teeületust; punane on ju keelav värvitoon! Linnaosi ühendavad jalgratta/jalakäija teed on ka enamasti ikka täiesti tühjad. Kui eile teise linnaossa kõndisime, siis tuli meile üks perekond jalgratastel vastu ja pereisa küsis, et kas meiega on kõik korras. See ilmselt oli nende jaoks üsna harukordne vaatepilt, et keegi niimoodi jalutab :).
Enamik siinseid toidukaupu on sama hinnaga või pisut kallimad kui Eestis, aga oleme toiduvalmistamisega siiski pisut hädas. Ostsime Toomasega viinereid: no need ei ole õiged asjad! Nii kummalise maitsega viinereid pole me kumbki enne söönud ja ega enam ilmselt söö ka, sest enam neid osta ei julge. Peame vaatama, et mis lihakraami edaspidi ostma hakkame; praegu ei ole suutnud veel valikut teha, sest valmistada saame seda vaid pannil (meie backpackerite hotellis lihtsalt ahju ei ole: nad teevad tavaliselt toitu päikse käes :D). Muu toidukraam on seni aga olnud siiski täitsa tavapärase maitsega: jogurt, muna, makaronid. Hostelist saime ka infot väga kasuliku koha kohta, kust saab ülisoodsalt puuvilju: meie peamine toidukategooria on seetõttu banaan (nämm!). Tuunikala on ka siin odavam kui Eestis, seda oleme samuti ohtralt tarbinud. Ja hommikueineks olevad corn flakes'id ja piim on endiselt tasuta :)

Mul on tegelikult veel teiega muljeid jagada, aga Toomas arvab, et liiga pikaks läheb niimoodi. Seega hoiame osa tulevikuks. Hakkame praegu hoopis Top Gear'i vaatama.

Olge paid!