Esmalt pidin asjad Toomasega läbi rääkima, sest töökoht, mida pakuti, asub Perthist väljas ning kestab kuskil kaks nädalat. Kas oleme valmis loobuma võimalusest, et saan pikemaajalise koha linnas pagariäris? Kas läheb ainult Toomas? Lõppkokkuvõttes sai asi toimima nii: kuna vaid Toomase minekust ei oleks asja saanud, sest tahetakse kahte inimest, siis pidin vaatama, mis pagariäri kohaga saab. Rääkisin Dianaga ning tema oli väga päri, et käin kahel nädalal mujal tööl ja siis vaatame edasi, kuidas asjad seal saavad. Seda eelkõige seetõttu, et neil on mõned inimesed lahkumas alles nelja nädala pärast ning siis olekski vägagi sobilik, kui saaksin tööd hiljem alustada. Niisiis: lõpp hea, kõik hea!
Ülejäänud päev kulus sellele, et muretsesin meile tööks vajalikku kraami: mulle oli vaja töösaapaid ja kindaid (Toomasele olime need eelmise töökoha jaoks juba muretsenud), lisaks mütsid ja muidugi pisut süüa. Samuti pidin ostma bussipiletid Perthist välja. Ja siis asjad kokku ja minekut!
Jah, me ei ole enam Perthis: oleme 2 ja poole tunni pikkuse bussisõidu kaugusel Beverlys. Siin ootas meid tasuta elamine (pärast hosteli kogemust on mul tunne nagu oleksin Hiltoni hotelli sattunud: tuba on palju suurem kui meie eelmine, meil on toas lisaks voodile ka kapp, peeglikapp, telekas, raadio ja isegi pistikupesasi on rohkem); tasuta saame ka hommikusöögi ja õhtusöögi. Ise peame vaid muretsema lõunasöögi pärast.
Ütleme nii, et olukord on täitsa roosiline. Eks siis homme ole näha, kuidas töö välja näeb. Hakkame siin puid istutama. Kui aga kuulda neid arve, millest siin päevase istutamismahuna räägitakse, tundub see täielik ulme. Aga sellest ma praegu veel rääkida ei taha. Eks ma lähiajal kirjutan, kuidas me hakkama saame. :)
Kõike kena! :)
P.S. Meil ei ole siin levi! Perthi tagasi jõudes peame ilmselt uued telefonikaardid muretsema, sest muidu ei saa me üldse suurlinnadest eemal olles inimestega suhelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar