ei ole..

Kummaline, aga seoses kooli lõpetamisega pole veel jõudnud elevus hinge pugeda. Olen siin mõelnud, et isegi põhikoolis kaheksanda klassi lõpetamine oli ärevam kui nüüd ülikooli lähenev lõpp. Ja isegi eesootav reis ei ole seda ärevust suurendanud: praeguseks on üle läinud ka see ärevus, mis siis hinges oli, kui viisad tehtud saime ja lennupiletid ostsime.
Ilmselt on asi selles, et olen langenud igapäevasesse rutiini ning pole väga aega kooli lõpule ja minekule mõelda. Lihtsalt vead end hommikust õhtusse; tegeled pingsalt tööasjadega ning ei jõuagi elevust tunda.

Kuid tahaks..
Tahaksin, et hinges oleks seesama ärev tunne, mis oli üheksanda või kaheteistkümnenda klassi lõpetamisel. Tahaksin, et elevus oleks nii suur, et ei jõua lendu ära oodata. Paraku: mida ei ole, seda ei ole.
Teise külje pealt vaadates aga võib olla ongi parem: selliselt rutiinselt aega mööda saates läheb see kiiremini ja lennupäev jõuab kätte palju kiiremini kui päevi lugedes. ;)

Ühel hetkel on see päev käes ning ma pole arugi saanud, kuhu päevad kadunud on.